12.04.2007, 00:00
Sõim, hirm ja paha õhk
Ekspress katsetas, kui lihtne on motorolleriga Tallinna linnas ellu jääda.
ROLLER, mille mootori töömaht ei ületa 50 kuupsentimeetrit ja mis üle 45 km/h välja ei pigista, on liikluseeskirja järgi võrdne mopeediga. INGMAR MUUSIKUS
Mujal maailmas on nii, härrasmees sõidab
maamajast linna tööle, jätab auto linna piirile, tõstab
motorolleri välja ja sõidab edasi.
Tunned ennast mugavalt, lips ees või seelik seljas. Roller on tänaval nagu mööbliese.
Nii tutvustab mulle motorolleri kasutusalasid Jüri Aarma, ilmselt kõige staažikam rollerisõitja Tallinnas. “56aastaselt ju ükski teine idioot selle peale ei roni.”
Rolleri needus on see, et temaga on mugav sõita ja ta ahvatleb kergemeelsusele. Ei mingeid lube, mingeid registreerimistunnistusi, hüppad poes selga ja lähed.
Tegelikult on ta 80 kilo raske, plikad ei jõua teda püstigi hoida.
Tunnistan ausalt üles, et rolleriga ma varem sõitnud ei ole.
Ja mees, kes rollereid rendib (telefon kõrvas ja pats selja peal), vaatab mind ilmselge murega.
Kõigepealt tuleb keerata sisse süüde. Siis tuleb hoida pidurit ja vajutada starterinupule – ja motoroller turtsatab käima... Siit käivad suunatuled, siit käib signaal... Käike ei ole... keerad gaasi ja läheb... Pidurit saab panna mõlema käega. Vasakuga tagumist, paremaga esimest. Kui ainult esimest tõmbad ja tüsedat sõbrannat tagaistmel ei ole, võid üle pea lennata...
Esimene sõit Kristiine linnaosa – Paldiski mnt – Kesklinn satub tipptunnile.
Kell on veerand kuus, autoderivi venib ja ma hoidun kallurauto taha.
Võimalust vahelt läbi sõita oleks, aga mulle tundub, et see pole viisakas. Kallur on suur nagu maja ja summutiots on enam-vähem mu kulmude vahel.
Kujutan ette, et isegi siis, kui mu kopsude sisemust taskulambiga vaadata, poleks seal midagi näha, sest kogu interjöör on vingugaasist must.
Ristmikul oleks vaja keerata vasakule. See tähendab, et mul tuleks üle kahe sõidurea kuidagi vasakusse äärde ümber paikneda.
Autod on aga tihedasti üksteises kinni, vaenlase ülekaal on sedavõrd ilmne, et loobun üritusest. Teen näo, nagu oleksin kavatsenudki paremale keerata, pööran paremale, teen tiiru ümber Kaarli kiriku ja sätin ennast pärast pikemat loovimist sinna, kuhu vaja.
Järgmine sõit – Nõmme suunas – kulgeb sujuvalt. Hoidun parempoolsesse sõiduritta ja võimalusel jalgrattateele, mis on joonega märgistatud. (Pärast selgub, et jalgratta ega mopeediga ei tohigi mujal sõita kui jalgrattateel – muidugi kui selline üldse olemas on.)
Siin on hea rahulik. Kui ei saa algul kiirust üles, saavad autod minust närveldamata mööda. Kui ummikuks läheb, annan mina gaasi ja näitan paarikümnele autole korraga tagumist tuld. Tipptunnil on roller kiirem kui auto.
Siis elan üle kriitilise hetke.
Üritan mööduda bussist, mis häälekalt Nõmme poole tossutab. Bussi ja kõnnitee äärekivi vahe on ahtake – ega üle meetri eriti ruumi ei ole. Patsiga poepidaja murelik pilk käib korraks silme eest läbi, aga mööda ma pääsen ja ellu ma jään.
Õhtul, pärast tipptundi on liiklust vähem, aga kiirused selle võrra suuremad. Nagu kehastunud süütunne, liiklen Nõmmelt kesklinna poole. Politseimaja lähistel kuulen selja taga kimedat signaali.
Sõidan 54 km/h, rohkem ei lähe ka.
Olen vasakul reas, 15 cm tee keskjoonest. Kaugemale pole mul kuskile minna. Esimeses (parempoolses) reas töristab keegi vanem liikleja Volkswageniga, prillid ees ja rinnad vastu rooli.
Ja nüüd tahab minu selja taga piinlev hõbedane Nissani universaal mööda pääseda, aga ei saa. Lõpuks saavutan Volkswageni ees pisikese edumaa, Nissani universaal pääseb meie vahelt läbi, sõidab mu kõrvale, kerib klaasi alla, esitab lüheldase röökiva ultimaatumi (millest ma õnneks midagi ei kuule). Ja eemaldub 100 km tunnis.
Õhtul käin Valdeku poes. Selverisse ei julge minna – kardan, et mu võrr virutatakse parklast ära. Tulen, pambud näpus, tagasi. Jüri Aarma poe ees.
Jüri õpetab, kuidas 50kilomeetrise tunnikiirusega on võimalik suu lahti sõites saavutada seisund, et kopsud enam õhku ei pumpa, vaid õhk käib ise sisse-välja, nagu tahab.
(Sama efekt toimib klistiiri korral – sunniviisiliselt tuleb välja, mis tulemas on.)
Veel õpetab Jüri, kuidas reageerida, kui keegi selja taga tuututama hakkab – tuleb vastata samaga. Kusjuures vastata tuleb neli korda pikemalt.
Ja kui keegi sõidab sulle kõrvale ja kerib akna lahti, et hakata kõnet pidama, tuleb panna mängu kogu sarm ja lavaosavus ja manada ette võimalikult meeleheitlik ilme ning osutada näpuga auto esimese ratta poole. Seepeale kohkub autojuht nii ära, et jääb tee äärde seisma ja jookseb murelikult ümber auto, klopib ja kangutab kõik oma rattad hoolikalt läbi. Mõni nõrgemate närvidega kutsub autoabi.
Järgmisel hommikul assisteerin Mati Songisepa 12aastast poega Karli tema kooliteel.
Koolis õpib Karl, missugused sidesõnad nõuavad koma ja mis on üte ja mis on siduv sidesõna ja muid mõistusevastaseid asju. Parema meelega uurib ta liiklusõpikut.
Ta sõidab igal hommikul Rahumäe põhikooli, see on kodust paar bussipeatusevahet. Karl sõidab väikseid tänavaid pidi. Iga nurga peal jätab seisma, sest parema käe reegel jalgrattale ega mopeedile ei kehti – sust sõidetakse üle.
Karli roller võtab välja ka 70 km/h, aga Karl sõidab rahulikult. Tüdrukuid ta ei vea (poisse ka mitte), rumalusi ei tee.
Pärast sõidan linna poole. Keegi daam vaatab mind autoaknast ja räägib midagi (täiesti üksi). Ja viis minutit hiljem puurib keegi mees nimetissõrmega meelekohta ja vahib mind. Kusjuures ma ei teinud ühtki viga.
Vilumus suureneb. Käin ära Pirital. Hea lahe on minna, autosid on vähe.
Tagasiteel puhub jäine tuul otse vastu. Olen mures, ega kiiver minema ei lenda. Ja siis läheb suur auto mörinal mööda ja õhukeeris imeb mu pool meetrit vasakule. Müraki sõidan läbi augu.
Järjest selgemaks saab, et olen ainuke liikleja, kes sõidab Tallinna linnas 50 km tunnis.
Kõik tuhisevad mööda nagu – vabandage väljendust – sittuvast kassist.
Helistan Mati Songisepale. Milles asi?
Songisepp teab põhjust – patrulle ei ole. Liikluses olevat nii, et kui keegi kiiremini sõidab, hakkavad kiiremini sõitma ka teised. Ja kui terve Harjumaa peale on kaks liikluspatrulli, näeb kuuvarjutust ka sagedamini kui politseinikku Tallinnas.
Veel saab mulle rolleri seljas selgeks, et eestlaste rahvussport ei ole ei ammu enam suusatamine ega korvpall, nagu on ekslikult arvatud.
Eestlaste rahvussport on ralli, mis toimub meie tänavatel hommikul tööle ja õhtul koju sõites. MINA tahab kehtestamist, neuroosid väljaelamist.
Ja see saab ka selgeks, et rollerit liiklusvahendiks ei peeta.
Kohe lähevad aga ilmad soojaks ja koolipoisid ja -tüdrukud valguvad oma rolleritega massiliselt tänavatele.
Songisepa meelest on asi lihtne – toimub looduslik valik. Kui sa istud rolle ri seljas ja sul on liikluseeskirja järgi õigus, siis ei ole alati mõistlik seda õigust taga ajada, sest kannatajaks jääd sina. Samas – mida rohkem jalgrattaid ja mopeede linnapilti ilmub, seda rohkem autojuhtidel nendega arvestada tuleb.
Õhtul viin rolleri patsiga poisile tagasi. Ta ohkab kergendatult.
Panen sauna küdema, lükkan varbad vastu tulist lage ja ootan, millal kuumus väljakannatamatuks muutub. Pärast lasen kuuma vett kaela, mõõdan endale teelusikatäie Vana Tallinna ja lähen teki alla.
Tunned ennast mugavalt, lips ees või seelik seljas. Roller on tänaval nagu mööbliese.
Nii tutvustab mulle motorolleri kasutusalasid Jüri Aarma, ilmselt kõige staažikam rollerisõitja Tallinnas. “56aastaselt ju ükski teine idioot selle peale ei roni.”
Rolleri needus on see, et temaga on mugav sõita ja ta ahvatleb kergemeelsusele. Ei mingeid lube, mingeid registreerimistunnistusi, hüppad poes selga ja lähed.
Tegelikult on ta 80 kilo raske, plikad ei jõua teda püstigi hoida.
Tunnistan ausalt üles, et rolleriga ma varem sõitnud ei ole.
Ja mees, kes rollereid rendib (telefon kõrvas ja pats selja peal), vaatab mind ilmselge murega.
Kõigepealt tuleb keerata sisse süüde. Siis tuleb hoida pidurit ja vajutada starterinupule – ja motoroller turtsatab käima... Siit käivad suunatuled, siit käib signaal... Käike ei ole... keerad gaasi ja läheb... Pidurit saab panna mõlema käega. Vasakuga tagumist, paremaga esimest. Kui ainult esimest tõmbad ja tüsedat sõbrannat tagaistmel ei ole, võid üle pea lennata...
Esimene sõit Kristiine linnaosa – Paldiski mnt – Kesklinn satub tipptunnile.
Kell on veerand kuus, autoderivi venib ja ma hoidun kallurauto taha.
Võimalust vahelt läbi sõita oleks, aga mulle tundub, et see pole viisakas. Kallur on suur nagu maja ja summutiots on enam-vähem mu kulmude vahel.
Kujutan ette, et isegi siis, kui mu kopsude sisemust taskulambiga vaadata, poleks seal midagi näha, sest kogu interjöör on vingugaasist must.
Ristmikul oleks vaja keerata vasakule. See tähendab, et mul tuleks üle kahe sõidurea kuidagi vasakusse äärde ümber paikneda.
Autod on aga tihedasti üksteises kinni, vaenlase ülekaal on sedavõrd ilmne, et loobun üritusest. Teen näo, nagu oleksin kavatsenudki paremale keerata, pööran paremale, teen tiiru ümber Kaarli kiriku ja sätin ennast pärast pikemat loovimist sinna, kuhu vaja.
Järgmine sõit – Nõmme suunas – kulgeb sujuvalt. Hoidun parempoolsesse sõiduritta ja võimalusel jalgrattateele, mis on joonega märgistatud. (Pärast selgub, et jalgratta ega mopeediga ei tohigi mujal sõita kui jalgrattateel – muidugi kui selline üldse olemas on.)
Siin on hea rahulik. Kui ei saa algul kiirust üles, saavad autod minust närveldamata mööda. Kui ummikuks läheb, annan mina gaasi ja näitan paarikümnele autole korraga tagumist tuld. Tipptunnil on roller kiirem kui auto.
Siis elan üle kriitilise hetke.
Üritan mööduda bussist, mis häälekalt Nõmme poole tossutab. Bussi ja kõnnitee äärekivi vahe on ahtake – ega üle meetri eriti ruumi ei ole. Patsiga poepidaja murelik pilk käib korraks silme eest läbi, aga mööda ma pääsen ja ellu ma jään.
Õhtul, pärast tipptundi on liiklust vähem, aga kiirused selle võrra suuremad. Nagu kehastunud süütunne, liiklen Nõmmelt kesklinna poole. Politseimaja lähistel kuulen selja taga kimedat signaali.
Sõidan 54 km/h, rohkem ei lähe ka.
Olen vasakul reas, 15 cm tee keskjoonest. Kaugemale pole mul kuskile minna. Esimeses (parempoolses) reas töristab keegi vanem liikleja Volkswageniga, prillid ees ja rinnad vastu rooli.
Ja nüüd tahab minu selja taga piinlev hõbedane Nissani universaal mööda pääseda, aga ei saa. Lõpuks saavutan Volkswageni ees pisikese edumaa, Nissani universaal pääseb meie vahelt läbi, sõidab mu kõrvale, kerib klaasi alla, esitab lüheldase röökiva ultimaatumi (millest ma õnneks midagi ei kuule). Ja eemaldub 100 km tunnis.
Õhtul käin Valdeku poes. Selverisse ei julge minna – kardan, et mu võrr virutatakse parklast ära. Tulen, pambud näpus, tagasi. Jüri Aarma poe ees.
Jüri õpetab, kuidas 50kilomeetrise tunnikiirusega on võimalik suu lahti sõites saavutada seisund, et kopsud enam õhku ei pumpa, vaid õhk käib ise sisse-välja, nagu tahab.
(Sama efekt toimib klistiiri korral – sunniviisiliselt tuleb välja, mis tulemas on.)
Veel õpetab Jüri, kuidas reageerida, kui keegi selja taga tuututama hakkab – tuleb vastata samaga. Kusjuures vastata tuleb neli korda pikemalt.
Ja kui keegi sõidab sulle kõrvale ja kerib akna lahti, et hakata kõnet pidama, tuleb panna mängu kogu sarm ja lavaosavus ja manada ette võimalikult meeleheitlik ilme ning osutada näpuga auto esimese ratta poole. Seepeale kohkub autojuht nii ära, et jääb tee äärde seisma ja jookseb murelikult ümber auto, klopib ja kangutab kõik oma rattad hoolikalt läbi. Mõni nõrgemate närvidega kutsub autoabi.
Järgmisel hommikul assisteerin Mati Songisepa 12aastast poega Karli tema kooliteel.
Koolis õpib Karl, missugused sidesõnad nõuavad koma ja mis on üte ja mis on siduv sidesõna ja muid mõistusevastaseid asju. Parema meelega uurib ta liiklusõpikut.
Ta sõidab igal hommikul Rahumäe põhikooli, see on kodust paar bussipeatusevahet. Karl sõidab väikseid tänavaid pidi. Iga nurga peal jätab seisma, sest parema käe reegel jalgrattale ega mopeedile ei kehti – sust sõidetakse üle.
Karli roller võtab välja ka 70 km/h, aga Karl sõidab rahulikult. Tüdrukuid ta ei vea (poisse ka mitte), rumalusi ei tee.
Pärast sõidan linna poole. Keegi daam vaatab mind autoaknast ja räägib midagi (täiesti üksi). Ja viis minutit hiljem puurib keegi mees nimetissõrmega meelekohta ja vahib mind. Kusjuures ma ei teinud ühtki viga.
Vilumus suureneb. Käin ära Pirital. Hea lahe on minna, autosid on vähe.
Tagasiteel puhub jäine tuul otse vastu. Olen mures, ega kiiver minema ei lenda. Ja siis läheb suur auto mörinal mööda ja õhukeeris imeb mu pool meetrit vasakule. Müraki sõidan läbi augu.
Järjest selgemaks saab, et olen ainuke liikleja, kes sõidab Tallinna linnas 50 km tunnis.
Kõik tuhisevad mööda nagu – vabandage väljendust – sittuvast kassist.
Helistan Mati Songisepale. Milles asi?
Songisepp teab põhjust – patrulle ei ole. Liikluses olevat nii, et kui keegi kiiremini sõidab, hakkavad kiiremini sõitma ka teised. Ja kui terve Harjumaa peale on kaks liikluspatrulli, näeb kuuvarjutust ka sagedamini kui politseinikku Tallinnas.
Veel saab mulle rolleri seljas selgeks, et eestlaste rahvussport ei ole ei ammu enam suusatamine ega korvpall, nagu on ekslikult arvatud.
Eestlaste rahvussport on ralli, mis toimub meie tänavatel hommikul tööle ja õhtul koju sõites. MINA tahab kehtestamist, neuroosid väljaelamist.
Ja see saab ka selgeks, et rollerit liiklusvahendiks ei peeta.
Kohe lähevad aga ilmad soojaks ja koolipoisid ja -tüdrukud valguvad oma rolleritega massiliselt tänavatele.
Songisepa meelest on asi lihtne – toimub looduslik valik. Kui sa istud rolle ri seljas ja sul on liikluseeskirja järgi õigus, siis ei ole alati mõistlik seda õigust taga ajada, sest kannatajaks jääd sina. Samas – mida rohkem jalgrattaid ja mopeede linnapilti ilmub, seda rohkem autojuhtidel nendega arvestada tuleb.
Õhtul viin rolleri patsiga poisile tagasi. Ta ohkab kergendatult.
Panen sauna küdema, lükkan varbad vastu tulist lage ja ootan, millal kuumus väljakannatamatuks muutub. Pärast lasen kuuma vett kaela, mõõdan endale teelusikatäie Vana Tallinna ja lähen teki alla.
Rolleri- ja rattaõnnetustes on viga saanud juba kaheksa inimest
Allikas: Politseiamet ja BNS
- Tallinnas ja Harjumaal on tänavu kevadel juhtunud juba seitse rasket liiklusõnnetust rollerijuhtide ja jalgratturitega, milles on viga saanud kokku kaheksa inimest. Neist viis olid alaealised.
- 9. aprilli hommikul juhtus traagiline õnnetus ka Tallinna ringteel. Kiili ristis põrkasid kokku Tartu maantee poolt tulnud Scania veok ning Kiili poolt lähenenud roller. 1941. aastal sündinud rollerijuht hukkus.
- Mopeedijuht peab olema vähemalt 14aastane, jalgrattur sõiduteel sõites vähemalt 10aastane. 14–15aastasel mopeedijuhil ning 10–15aastasel jalgratturil peab sõiduteel sõites olema kaasas vastav juhiluba. Mopeedijuhil ja kaassõitjal peab olema peas kaitsekiiver.
Allikas: Politseiamet ja BNS
