Sõjajärgne rõivamood siinpool raudset eesriiet

40ndate aastate sündmused tõid kaasa keerukaid poliitilisi ja majanduslikke ümberkorraldusi enamiku sõjategevusse kaasatud maade jaoks. Üleminekul kapitalismilt sotsialismile ei muutunud siin ainuüksi riigikord, vaid ka ühiskonnakord, mis tähendas ümberkorraldusi mitte ainult riiklikul vaid ka olmetasandil. Moskva ülemvõimu alla koondatud rahvaste suures ja sõbralikus peres dikteerisid elurütmi kõikvõimalikud miitingud, laupäevakud ja võiduparaadid, GOSTid ja viisaastakuplaanide ületamised, aga ka määrused ja direktiivid, mis ei jätnud tähelepanuta isegi inimeste välimust. Rõivastus ei tohtinud mitte mingil juhul olla läänelik, iganenud ja kodanlik, vaid nõukogude inimesele paslik. Esialgu polnud küll veel kellelgi täpset ettekujutust, mille poolest see endisest erinema peaks. Selge oli vaid see, et see ei tohiks olla samasugune nagu rahvusvahelised moemetropolid välja pakkusid.

Aasta pärast Diori uue liivakellasilueti plahvatuslikku levikut kirjutab keegi Lania Teevi artiklis "Kas ei pane mõtlema?" (Eesti Naine 4/1948) uuest rahvusvahelisest moejoonest ja küsib: "Kas säärased pikad lohisevad ja väljavenitatud riided oleksid vastuvõetavad töötavale naisele tehastes, vabrikutes ja nõukogude asutustes või koduperenaistele? Muidugi mitte! Säärase riietusega harmoneerivad rohkem küll ammu unustatud "konka" või provintslik voorimehe troska. Näotud on muidugi ka narrilt lühikesed kleidid, mida meil kahjuks liig sageli harrastatakse!" Ja veel: "Nõukogude naisele ei ole riietus elu eesmärgiks, ta teab, et kui on tarvis, on temale kauneimaks riietuseks tööülikond, milles võib asendada meest tööpingi juures, sõdurimunder, lenduriülikond ja meditsiiniõe riietus."

Uus elu vanas kuues

Päevapealt ei muutunud muidugi midagi. Ajast, mil päevakorrapunktiks number üks oli sõjapurustuste likvideerimine, vaatavad arhiivifotodelt ja filmilõikudelt vastu kurgu alt kinniseotud või turbaniteks mähitud pearättidega napis riietuses naerusuised naised. Osad neist kannavad pikki pükse, teistel on seljas sõjaaegsele moejoonele omased lühikesed kitsad seelikud ning kandiliseks paisutatud õlaosaga jakid või mantlid ning jalas madalad kinnised kingad. Meeste peas märkab silm nii sonisid kui kaabusid ning seljas heledaid töötunkesid ehk kombinesoone. Ka sõjaeelsed spordiriided kulusid nüüd marjaks ära. Olid ju ruumid valdavalt jahedad ja enimlevinud transpordivahendiks lahtine veoautokast.

Kui sõjaeelsel ajal kandusid soliidsele linnariietusele omane meeste kaabu ja naiste kübar maale ja provintsilinnadesse, siis nüüd ilmusid linnatänavatele töölisklassi ja talurahva atribuutika - soni, pearätt, kirsasaapad, kalifeepüksid jms. Samas juhtus, et karusnahkne boa ja koketeeriv kübar oli mõnel naisel peas isegi parteirakukese koosolekul, artellides valmistati endiselt üliveidrad kübarad ja ajakirjade moejoonistel pakuti ülipidulikke õhtutualette, millega polnud muutunud oludes suurt midagi peale hakata. Ilmselt polnud uutmoodi märksüsteemis lihtne orienteeruda. Oli ebaselge, kuhupoole mood suundub või mis on lubatud ja mis mitte. Säilinud fotojäädvustustel leidub sõjaeelses ja -aegses rõivastuses mehi ja naisi veel ka 50ndate keskel. Alles siis, kui vabrikukangaste kvaliteet paranes, tulid moodi lihtsama tegumoega kleidid. Selleks ajaks olid uued riietumissuunad Moskvas paika pandud ja üleliiduline rõivaste ref ormimine hoo sisse saanud.

Võõrad mängureeglid

Pealtnäha särava kulissi taga läks uute oludega kohanemine märksa vaevalisemalt, kui avalikkus mõista andis. Kuigi omaaegsetelt fotodelt ja filmiklippidelt vaatavad vastu optimistlikult tulevikku vaatavad tegelased, oli piisavalt põhjust ka muretsemiseks: paljud perekonnad olid purunenud või sõjakeerises laiali pillutatud, eraettevõtted keelustatud, suuremad vabrikud, tehased, pangad ning maa riigistatud.

Eestlastel tuli omaks võtta võõrapärased ja varasemast tunduvalt erinevad mängureeglid. Ometi polnud sugupõlvede jooksul kinnistunud tavapäraseid rõivastusharjumusi kerge päevapealt hüljata. Kogu me eliiti ei suudetud minema saata või hävitada, ja paljud haritlased ning osavate kätega meistrid-traditsioonide kandjad andsid oma teadmised, oskused ja töössesuhtumise edasi järgnevatele sugupõlvele.

Endisaegsed olid paljude vabrikute ja töökodade sisseseaded, aga ka mitmesugused töövahendid, -võtted ja trükiväljaanded. Kuna midagi uut polnud võimalik päevapealt asemele pakkuda ja välismaiseid ajakirju polnud enam kusagilt võtta, olid kohalikes moeateljeedes sõjajärgsetel aastatel kasutusel varemilmunud moeajakirjad. Pööningutelt leituna pakkusid Maret, Kõigile, Taluperenaine, Eesti Naine jt huvi ka veel järgnevatele sugupõlvele, olles lehitsemiskõlbulikud tänaselgi päeval. Ainsad naistele mõeldud ajakirjad Taluperenaine ja Eesti Naine said uued nimed Maanaine ja Nõukogude Naine. Nendest pidid endised taluperenaised ammutama õmblus- ja kudumisalaseid näpunäiteid. Peagi leevendas olukorda kord aastas ilmuv Moealbum (1952-57).

Kuna ka iseõmblemise traditsioonid olid suured ja kui sobivaid suurusnumbreid ei müüdud, tuli ise rõivad selga õmmelda. Ja on ju teada, et rasketes oludes muutuvad inimesed leidlikumaks. Näiteks lasti kingi ja väiksemaid säärsaapaid kingsepal ümber vormida sõdurisäärikutest; leerikleite ja vahel ka pesuesemeid õmmeldi peale sõda langevarjusiidist, ülerõivaid aga tumedaks värvitud täisvillastest sõdurisinelitest. Need harutati õmblustest lahti ja kohandati ümberpööratuna vastavalt kandja suurusmõõtudele. Sama tehti ka ennesõjaaegsete ülikondade ja kleitidega.

Kõige suuremate vajadustega sihtgrupi moodustasid nii sõja ajal kui ka pärast seda kasvueas lapsed, kes riietest-jalanõudest väljakasvanuna vajasid pidevalt uusi kehakatteid. Isegi sulaaja lastele õmmeldi veel palituid ja kleite ümber emade-vanaemade eestiaegsetest rõivastest. Mäletan minagi varajasest lapsepõlvest "kodanlikke igandeid" - tillukeste valgete täppidega tumedat vihmamantlit, mutinahkse muhvi ja oravanahkse mantlikrae erilist pehmust.

Praod raudses eesriides

"Nõukogude rõivastuskunst erineb põhjalikult kapitalistliku lääne moeloomingust, mis teenindab vaid ekspluateeriva vähemuse huvisid, olles sealjuures kasumiallikaks üksikuile ettevõtteile," kirjutatakse esimese Moealbumi saatesõnas aastal 1952. Samas ei takistanud see teadmine Lääne ajakirjanduses nähtud rahvusvaheliselt tunnustatud mudeleid matkida. Eriti luksuslikud olid pikad õhtutualetid ehk ballikleidid, mida võis näha üleliidulistes moeajakirjades ja nõukogude filmides. Toompeal asus selline imepärane asutus nagu Kaubanduspalat, kuhu välisreisidelt tootmises jäljendamiseks sobivaid näidiseid kaasa toodi. Karistamatu kopeerimine oli tollasele süsteemile omane.

Pisteliselt hakkas saabuma ka kirju ja postipakke sõjakeerises välismaale pagenud sugulastelt. Sageli jõudsid saadetised kohale alles mitme kuu pärast või kadusid jäljetult. Raamatutest ja ajakirjadest väljarebitud lehed ja katkised heliplaadid näitasid, et neist oli range tsensuur üle käinud. Protestimisest polnud kasu ja seda ei tehtud ka kartuses sattuda KGB teravdatud tähelepanu alla. Kuuldavasti ei söendanud mõned samal põhjusel postkontorist oma pakkidele järele minna, aga vaevalt neid ka saatjatele tagasi saadeti ... Õnnelikud olid need haprama figuuriga ja väiksema jalanumbriga tuttavad või töökaaslased, kellele lääneriikidest saadetud rõivad ja jalanõud selga-jalga mahtusid. Moeajakirjad leidsid uued omanikud juba antikvariaadi ukse taga.

Toorainenappus ja praak

1945. aastal moodustas kogu ENSV kangatoodang kõigest 10% 1937. aasta toodangutasemest, puuvillase riide tootmine 5% ja siidriide tootmine 13%, kusjuures villase ja linase riide toodang oli vähenenud poole võrra ja suurem osa toodangust ei kuulunud turustamisele kohalikes oludes. Ajakirjanduses ei tehtud saladust sellest, et sortiment on kitsas ja ühekülgne ning seda ei andnud sõjaeelsega kuidagi võrrelda. Suuremad kangavabrikud olid siis Narva Kreenholmi Manufaktuuri (asut. 1857) ja Balti Manufaktuur ehk Balti Puuvillavabrik (asut. 1899), Punane Koit, Keila, 1. Detsember, Juuni Võit, Bolševik, Pärnu Linatööstus ja Viljandi Linavabrik.

Kõlavad loosungid viisaastakuplaanide täitmise kohta nelja aastaga ei suutnud vältida praagi tootmist. Nii näiteks hinnati 1947. a III kvartalis 75% I sordi puuvillast kangast ümber II ja isegi III sordi kangaks. Mittesobivad materjalid saadeti lattu tagasi, töö seisis ja plaanid kannatasid.

Uudistoodete juurutamine

Ajakirja Eesti Naine 1948. a veebruarinumbris annab eelpool mainitud Lania Teevi põhjaliku ülevaate juurutamisjärgus uudistoodetest, kirjutades, et stalinliku viisaastaku kolmandal aasta kevadsesooniks on oodata kaubandusvõrku mitmesuguse värvitooniga puuvillaseid, siid- ja poolsiidkangaid vabrikutelt Punane Koit ja Juuni Võit, millele Sindi riidevabrik 1. Detsember mustrid peale trükib, atlasskangaid korsettide ja sukahoidjate tarvis ning voodriks, meeste ülikonnariiet nr 9407, läbivillaseid pullovere, džempreid ja veste trikootööstuselt Marat, Tallinna kunstsarvetehases jätkatakse uute mustritega kvaliteetsest kangast vihmamantlite ja keepide "gummeerimist", Tallinna Keskrajooni tööstuskombinaat on asunud valmistama jõhvriiet üleriiete ja ülikondade jaoks ning suurendab supelmantliriide Sinil ning Froteer tootmist jms.

Laiatarbekaupu tootvaid ettevõtteid oli Eestis siis umbes 400. Aksessuaare valmistati peamiselt kohaliku alluvusega tööstusettevõtetes ning kaupu turustati peamiselt universaal- ja galanteriikauplustes. Kuigi leiti, et nõukogude ostjaskonnal on täielik õigus nõuda täisväärtuslikke ja maitsekalt kujundatud laiatarbekaupu, ei suudetud tarbija vajadusi rahuldada, sest kauplustes ei olnud müügil sobivaid suurusnumbreid, voodri ning toote enda värvitoonid olid täiesti kokkusobimatud ning ülikonna pintsak ja püksid ei sobinud omavahel kokku. Talvel oli poodides hulgaliselt suvekaupa, aga kui suverõivaid vajati, siis jälle vastupidi jne. Sellest räägiti lõputult ajakirjanduses (Noorus, Pikker jt) ja joonistati hulgaliselt karikatuure. Hiljem võeti üles Tallinna m oemaja loomise (1956) ja seejärel lõnguste probleem (1957). Kuigi meil on ettekujutus nõukogude aja algusest (kuni aastani 1953-54) kui raudsest eesriidest ehk mustast august, oli mood rahvusvaheline ja jõudis väikese ajanihkega kõikjale. "Vallatute kurvide" ajaks oli Diori New Look juurdunud ka ENSVs.