Sõjapõgenikena Saksamaal
Pomm tabas laeva ahtrisse. Kõlas tugev raksatus ja laevakerest käis läbi järsk nõksatus. Leegitsev ahter kadus peagi vee alla, nina püsti ajades hakkas laev vajuma ning kaldus lõpuks küljele. Kõik toimus kiiresti, kümne, aga võibolla vaid viie-kuue minuti jooksul. Meri kubises inimestest, käis meeleheitlik võitlus elu ja surma peale. Oli 22. september 1944, kell 11.45. Laeva nimi oli Moero.
Kümned tuhanded eestlased alustasid niiviisi eluga riskides põgenemist Saksamaale. Laevad lahkusid Tallinna sadamast mõned päevad enne punaväe sissetungi. See oli ohtlik teekond, sest venelased pidasid neile põgenikelaevadele jahti lennukite ja allveelaevadega. Laatsaretlaeval Moero oli koos sakslastest haavatutega kuni 3000 inimest, kellest suudeti päästa ainult 600-700. Klaipeda lähistel torpeedotabamuse saanud transpordilaeval Nordstern hukkus 400-450 eestlast. Päästa õnnestus kõigest 42.
Võidujooks venelastega
Suure 1944. aasta sügispõgenemise lõppedes oli Saksamaale jõudnud kümneid tuhandeid eestlasi. Nende koguarvuks arvati isegi 65 000, aga tõenäolisem number on ligi 40 000. Kolmanda Riigi kokkuvarisemise eel asusid nad laiali üle maa, Berliinist Austriani välja.
Saksamaale pagenud eestlased polnud kaugeltki ühtne rahvusrühm. Hamburgis asunud eestlaste “koloonia” üks juhte, endine Tartu ülikooli professor Julius Mägiste jagas nad nelja rühma. Vanim rühm oli 1939. aasta ümberasujad, “valdavalt osalt omal ajal kõigele eesti asjale vaenulikud baltisakslased või kadakad, kellest osa nüüd Saksamaa purunedes leiab enese olevat jälle eestlase või vähemalt eestimaalase”. Teise rühma moodustasid 1941. aasta järelümberasujad, kellest paljud “sakslaste survest hoolimata on suutnud vastu panna kiusatusele enda kodakondsust vahetada”. Kolmandasse rühma paigutas Mägiste 1942-1944 Saksamaale sattunud, kellest lõviosa oli “igasuguste “töömobilisatsioonide”, “Mäe mobilisatsioonide” ja muude sunduste või pettuste varal kodumaalt eemalduma sunnitud töökad eestlased, enamikus elujõuline noor rahvas”. Ja lõpuks “surmalaevade” põgenikud – 1944. aasta septembris-oktoobris saabunud, kes kõigi Rootsi ja Soome evakueerumise võimaluste nurjudes olid sunnitud minema Saksamaale.
1945. aasta algul tuli tuhandetel eestlastel teist korda põgeneda – venelased olid neile ka Saksamaale järele jõudnud. Nüüd aga pageti lääneliitlaste vallutatud alade poole, selja taga jõudsalt edasitungiv Punaarmee. Hirm oli suur, sest alles hiljuti oli Ilja Ehrenburg kuulutanud: “Tapke, tapke! Sakslaste juures pole midagi, mis oleks süütu, ei elavat ega vastsündinut! Tapke, vahvad edasitormavad punaväelased!”
8. mail 1945 vaikis relvade põrgulik kanonaad. Miljonid inimesed siirdusid sõja lõppedes tagasi vabastatud kodumaadele. Eestlastel polnud minna kuhugi, nende tee viis DP- ehk põgenikelaagritesse. Kui märkida ajalehtedest ja muudest allikatest üles laagrite nimesid, selgub, et eestlasi oli vähemasti 170 DP-laagris üle kogu Saksamaa.
Jagatuna nelja võitja vahel
Juunis 1945 jagasid võitjad Saksamaa neljaks – Vene, Briti, USA ja Prantsuse tsooniks. Oktoobris 1946 avaldatud andmeil elas ameeriklaste juures üle 16 000, brittide juures üle 13 000 ning prantslaste võimu all alla tuhande eestlase. Kui palju jäi venelaste kätte, pole teada. Venelaste tsooni ei soovinud aga keegi sattuda, sest see tähendas sõitu Siberisse.
Pagulaste suurim hirm oligi nõukogude kodanike sunniviisiline kodumaale saatmine. Seda oli Nõukogude Liit lääneliitlastelt nõudnud juba 1944. aastast alates ning venelased ja ukrainlased lähetati pärast sõja lõppu kodumaale. Kes ei läinud vabatahtlikult, see aeti toore jõuga. Jõhker kohtlemine ja kollektiivsed enesetapud polnud mingi erand.
Augustis 1945 nägid Kempteni Balti laagris elavad eestlased pealt kohutavat sündmust. Nende kõrval asuva Vene laagri väravast vurasid sisse veoautod. Ameerika sõdurid piirasid laagri sisse. Meeleheitel inimesed otsisid viimast paopaika kirikust, kuid sõdurid tulid sinnagi järele.
“Venelaste kirikust väljaviimine algas. Inimesed võtsid üksteise käest kinni, otsustades mitte lahkuda kirikust vabal tahtel. Sõdurid haarasid meestel ja naistel kätest, peksid neid rusikate, revolvripäradega ja lõid püssikabadega. Naised olid hüsteerikas ja minestanud, ohvrite kisa oli kirikust kaugele kuulda ja isegi väljaspoole laagrit. Osa inimesi koos lastega hüppas akendest välja õue kitsasse vahekäiku, püüdes endid päästa põgenemisega. Sõdurid tulistasid neid,” jutustas eestlasest pealtnägija.
Vahel mängiti ka teatrit. Saabusid väga sõbralikud venelastest vastuvõtjad, kes kohtlesid kodumaale saadetavaid erilise lahkusega. Kui aga ameeriklastest üleandjad olid eemaldunud, käratati: “Rivistuge nüüd siia üles, teie reeturid, ja pange oma pakid maha! Sülita välja see neetud ameerika närimiskumm, sa närune koer!”
Kõik see muutis eestlased väga murelikuks, sest venelased nõudsid välja ka baltlasi. DP-laagritesse ilmusid repatrieerimisametnikud, kes püüdsid baltlasi kodumaale meelitada. Sakslasedki näitasid üles erilist innukust, et eestlastest lahti saada. “Kohapäälsed Saksa võimud, kuivõrra neil siin on praegu kaasa rääkida, kohtlevad meid kui “verfluchte Ausländer” ja soovimatuid külalisi nende kehvas söögilauas. Mitmed kohalikud Bürgermeistrid alguses koguni tegid eestlasile omapäisi korraldusi mõne tunni jooksul autodega “suurele kodumaale” sõiduks valmis olla,” kirjutas Mägiste juulis 1945.
Õnneks võttis lääneliitlaste peakorter SHAEF juba mai keskel 1945 vastu otsuse, mis keelas baltlaste ja poolakate sunniviisilise kodumaale saatmise. Ameerika ja Inglise tsoonis elavad eestlased hakkasid pikapeale end üha julgemalt tundma. “Inglise okupatsioonitsoonis on suhtumine kõige parem ja arusaavam, sest Inglise kohalikelgi komandantidel on Euroopa, ka Baltikumi, küsimusist arusaamine kõige selgem. Meie pagulaste Nõukogude Liitu saatmine siit ei näi tulevat küsimussegi,” iseloomustas seda Mägiste.
Keerulisem oli elu Prantsuse tsoonis, kus oldi kõige venesõbralikumad ning väljasaatmise oht oli siiski olemas. “Kõige ebaühtlasem on eestlaste kohtlemine Prantsusmaa okupatsioonitsoonis, säält on esinend eestlaste kaebusi, et neid mõned kohapäälsed komandandid on püüdnud kohelda Nõukogude Liidu kodanikena.”
Küll anti venelastele välja endisi eestlastest rindemehi, Ameerika ja Prantsuse tsoonist kokku ligi sada. Taga kiusati sõjamehi muulgi moel. Paljudel ei lubatud elada põgenikelaagrites, aga kõige kibedam oli rahvuskaaslaste hukkamõist. Kui üks sõdur sõjavangist vabanedes läks end Geislingeni DP-laagrisse meldima, võttis eestlasest ametnik teda vastu tervitusega: “Mis te kuradid kõik siia tulete!” Veelgi küünilisem oli keegi “paguluspoliitik”, kes kuulutas: “Sõdurid on eesti rahva häbiplekk!”
Kesised elutingimused
Oma vabaduse eest võitlemise kõrval oli põgenikel palju muid hädasid ja raskusi. Laagrites hakkasid levima haigused, toit oli kesine ja elutingimused sama kesised. “Igasugused nakkushaigused (eriti mumps, kollatõbi ja difteriit) olid kõvasti päevakorras. Toiduolukord ei paranenud, suitsudki jäid viimase 3 nädala eest, mis sääl olin, saamata. Ja ähvardati kogu aeg teistesse laagritesse üle saata. Sääl on hää elada ainult inimestel, kes oskavad äri teha,” kirjeldas laagrielu Mägiste, kes koos perega kolis enne jõule 1945 Rootsi.
Kirjades kurdeti sageli oma elu üle. Emsi jõe ääres asunud Lingeni laagri elutingimustest kirjutas üks eestlane mais 1948, et “siin on koos 2 laagrit – Eesti laager umbes 600 liikmega ja jugoslaavlaste laager. Need asuvad endistes kasarmutes. Eestlaste käes on 5 kolmekordset blokki, mis on otsast-otsani rahvast täis, nii et meie uustulnukad peame esialgu leppima suurte saalidega. Elame siin 3 perekonnaga koos (12 inimest). Kappidest ja tekkidest vaheseinad, aga küll ta käib.”
Ja polnud elu parem ka Flensburgis, kus eelneva kirja kirjutaja veebruaris 1949 elas. “Praegu on hirmus maru väljas ja tuba on nii täis tuult, et enam ei või laua taga istuda. Plekk-ahju torud aina vabisevad, kütta ei saa, sest siis viskab suitsu sisse.”
Kõigele lisaks sai eestlastel raha otsa, juurde teenida polnud seda aga kusagilt. “Pagulaste rahaline seisund, kuna nad peagu sajaprotsendiliselt on praegu tööta, kujuneb päev-päevalt raskemaks, sest senised rahavarud on enamikul lõppemas,” kirjutab Mägiste. Eriti keeruliseks pidas ta haritlaste olukorda, kel pole Saksamaal mingit võimalust leida sobivat tööd.
Rahanappus kimbutas eestlasi kogu aeg, seda võib lugeda ka Lingeni laagris elanud eestlase kirjast. “Laupäeval oli siin ilus kontsert, kuid puudus raha pileti ostuks. See raha jääb siin õige napiks, nüüd loen igat penni, mida pole saand aastaid teha. Raha kusagilt sisse ei tule, sest midagi müüa ei saa, kuna ostujõud on väike.”
Ometi ei kadunud ka neis oludes huumorimeel. Mais 1947 kirjutas Eesti noormees Helmut Inglise tsoonist: “Suhkrut me siin Saksamaal ikka oleme vahel näinud, aga martsipani kohta enam küll ei tea kuidas seda kasutada. Ega siin Saksamaal midagi kiita küll ei ole, kuid läbi on siiski tulnud, rahvas ju on rumal ja rumala rahva juures on mõnigi asi võimalik.”
Eesti linn Geislingen
Tuntuim ja suurim Eesti laager Saksamaal oli Ameerika tsoonis asunud Geislingen, mida kutsuti ka “eestlaste pealinnaks”. Oktoobri alguses 1945 määras USA sõjaväevalitsus Geislingeni eestlaste keskuseks, kuhu juba mõne päevaga kolis üle 2000 inimese. Eestlaste jaoks tuli sakslastest vabastada mitu linnaosa, sest kevadeks 1946 oli Geislingenis juba 4500 eestlast. Laagrit juhtis alguses poolakas W. Czarnecky, kuid alates oktoobrist 1946 oli võim eestlaste käes.
Geislingen ei olnud üksnes elanike arvu poolest eestlaste linn, siin oli olemas kõik nagu mõnes Eesti väikelinnas ja enamgi veel. Geislingeni võib võrrelda väikesemõõdulise Eestiga. Linnas oli lasteaed, algkool, gümnaasium, ja tööstuskool. Rätsepatöökoda, raadioparandustöökoda ja proteesitöökoda. Teater, kus mängiti sõnalavastusi (“Toomas Nipernaadi”, “Põrgupõhja uus vanapagan”, “Pygmalion” jt), operette (“Mariza”, “Viktoria ja ta husaar”) ja ballette (“Pähklipureja”), aga ka nukulavastusi. Kontserte andsid meeskoor ja segakoor. Dirigent Roman Toi juhtimisel peeti laulupidusid. Geislingenis töötasid kunstnikud Peet Aren ja Endel Kõks, kirjanikud Henrik Visnapuu ja Pedro Krusten. Ilmusid ajaleht Eesti Post, õpikud ja raamatud. Toimusid spordivõistlused paljudel aladel. Geislingenis tegutses ka oma postkontor ning laagri siseliikluseks lasti käibele postmargid. Korra eest vastutas laagri politsei, millel oli isegi kriminaalosakond. Rääkimata veel, et Geislingenis sai käia arsti juures ja saunas või siis vajaduse korral kutsuda korstnapühkija. Nii nagu igas korralikus linnas olema peabki.
See kõik oli ainult ühes laagris, kuid vilgas elu käis mujalgi. Nii näiteks tegutses Ameerika tsoonis kokku 33 algkooli ja 11 gümnaasiumi ning Briti tsoonis 30 algkooli ja 7 gümnaasiumi. Rääkimata muust. Eestlased olid raskustest hoolimata suutnud sõjast räsitud Saksamaal oma elu sisse seada.
Oktoobris 1946 algas mitu aastat kestnud eestlaste lahkumine Saksamaalt. Esimestena avasid oma uksed Inglismaa ja Kanada. Kõige rohkem mindi USAsse (üle 10 000). Kanadasse kolis üle 4000 eestlase, mitu tuhat läks ka Inglismaale ja Austraaliasse. Vähemal määral asuti Belgiasse, Prantsusmaale, Rootsi, Marokosse, Hollandisse, Etioopiasse jm. Saksamaale jäi maha umbes 3000 eestlast. Viiekümnendate aastate alguseks oli eestlaste paguluspõli Saksamaal lõppenud. Viimased DP-laagrid likvideeriti 1951. aastal.
Kirjutamisel on kasutatud arhiivmaterjale ja Ferdinand Kooli raamatut “DP Kroonika” 1999.
