Soome aatomi keerdkäigud
Aprilli algul avaldatud Emori küsitluse järgi ei oska neljandik Eesti inimesi midagi öelda selle kohta, kas Eesti Energia kava osaleda Leedu uue Ignalina tuumajaama projektis on hea või halb.
Soome kodudes süttisid esimesed lambipirnid uraaniaatomi tuuma lõhestamise toel 1977. aastal. Ükskõiksus tuumaenergia asjus on seal mõeldamatu.
Võiks eeldada, et kapitalistlikus riigis toetavad odavat tuumaenergiat rohkem parempoolsed, kellel on lähedasemad seosed töösturitega, ning vasakpoolsed astuvad selle vastu.
Soomes kehtib selline jaotus vaid tinglikult. Tuumaenergeetiline lõhe jookseb hoopis suurte parteide keskelt läbi.
Lipponen – poolt
Üks innukamaid tuumaenergeetika eestkõnelejaid on näiteks parlamendi, Eduskunna esimees, sotsiaaldemokraadist ekspeaminister Paavo Lipponen.
Just tema pistis läinud aasta 12. septembril oma käega kellu segupotti, et panna Olkiluoto saarel pidulik nurgakivi riigi viienda tuumaelektrijaama vundamendile.
Uues tuumajaamas hakkab kolme aasta pärast vurisema maailma kõige võimsam rahuotstarbeline reaktor – 1600 megavatti. Selle rajamise heakskiit Soome parlamendis 24. mail 2002. aastal oli tuumaenergia pooldajate suurvõit, ning mitte ainult Soomes.
Nüüd särab Lipponen oma partei ajalehes heameelest juba selle üle, et toetust kogub plaan järjekorras kuuenda tuumajaama ehitamisest Soomes.
Pärast 2012. aastat on tulemas nimelt uued Kyoto kliimalepingu nõuded, mida põhjanaabritel ei õnnestu veel üht aatomielektrijaama ehitamata täita, ning Soome järgmine valitsus peab tegema ehitamise kohta otsuse. "Viivitada pole võimalik," kinnitab Lipponen.
Vanhanen – vastu
Üks neist, kes 2002. aasta kevadel Eduskunnas viienda tuumajaama vastu hääletusnuppu surus, oli aga praegune Soome peaminister Matti Vanhanen (Keskerakond).
Juba noorpoliitikuna oli aatomijaamade vastane võitlus Vanhaneni kaubamärk. 1990. aastate algul käis Soomes äge debatt, kas peaks tuumajaamu juurde rajama. Vanhanenil õnnestus Eduskunnas valitsuse eelnõu viienda jaama toetuseks läbi kukutada. Projekt jäi terveks aastakümneks seisma. Ehituskeelu kujul mõru pilli alla neelama pidanud toonane Soome peaminister Esko Aho oli Vanhaneniga samast parteist.
Soome töösturite pahameel jaama läbikukutamise pärast oli niivõrd suur, et üks neist esines tõsise ettepanekuga rajada Soome ettevõtteid elektriga varustav uus aatomijaam hoopis Eestisse, Tallinna lähedale Naissaarele.
Hästi näitab Soome ühiskonna lõhenemist tuumaküsimuses ka 2002. aasta maikuu hääletustulemus, mis viienda tuumajaama taas ellu äratas. Valitsusparteide saadikutest hääletas 80 jaama poolt ja 60 vastu. Opositsioonist hääletas 27 poolt ja 32 vastu. Tulemus seega 107-92 poolt.
Üksmeelselt näitasid seal "punast" ainult rohelised, kes otsuse mõjul ka oma ministrid Soome valitsusest ära kutsusid. Üks roheliste saadik Tuija Brax pahandas hääletusele eelnenud debatis (see kestis terve nädala) selle üle, kuidas tuumajaama pooldajad ähvardavad ebaõiglaselt nn Vene kaardiga. "Uskumatu, et ikka veel hirmutatakse selle vana anekdoodiga. Soome võidab Nõukogude Liitu jäähokis ja tuleb telegramm: "õnnitleme stopp gaas stopp nafta stopp."
Idagaasi eelistamise vastaseid naeruvääristas teine roheline Osmo Soininvaara, kelle sõnul on Vene maagaas energia varustuskindluse seisukohalt märksa kindlam variant kui oma tuumajaamad. "Mis saab, kui Venemaa keerab maagaasikraanid kinni? --- Et midagi sellist juhtuks, peab olukord Euroopas asuma lähedal sõjale. Ja kas tõesti tahetakse tuumajaamu sõja ajal käigus pidada?"
Golfi hoovus hullem?
Palju paremad polnud oma argumentides mõned tuumajaamade pooldajatest. Parempoolse koonderakonna saadik Martti Tiuri: "Kliimamuutusest tulenev oht Golfi hoovuse seismajäämiseks on palju suurem kui tuumaõnnetuse risk. Golfi hoovuse seiskumine tähendab, et Soome ilmastik liigub kümne aastaga 1000 kilomeetrit põhja poole. Suur osa Soomest muutub elamiskõlbmatuks. Suurõnnetus tuumajaamas tähendaks vahest, et 20 kilomeetril jaama ümbruses tuleb põllumajandus ära keelata. Aga elada seal ikka võib."
See, et tuumaenergeetika tõmbab ligi protestijaid, ei üllata ilmselt kedagi. Näiteks 2004. aastal ronisid umbes 50 keskkonnaaktivisti Olkiluoto jaamade esimesest piirdest läbi ning kavatsesid jõuda uue jaama ehitusplatsile pikettima. Politsei viis meeleavaldajad keelutsoonist ära ning jaamade lähedusse keegi ei jõudnud.
Samal ajal tegutseb Soomes juba 1994. aastast peale ka umbes poole tuhande liikmega noorteorganisatsioon Ydinenergianuoret Ry. Tuumanoorsugu loodab, et Soome parlament annab 2010. aastal rohelise tule kuuenda jaama ehitamiseks ning see valmib 2017. aastal. Mõtlema tuleb hakata ka seitsmenda jaama peale.
Soomes on käesoleval hetkel neli töötavat tuumaelektrijaama. Viies asub ehitusjärgus ja kuuenda rajamine on tõsiselt kavas.
Kaks jaamadest kuuluvad firmale Teollisuuden Voima (TVO). Need asuvad Helsingist läänes, Eurajoe vallas Olkiluoto saarel. Jaamade reaktorid tootis Rootsi firma Asea-Atom ehk praegune ABB. Need hakkasid tööle 1979. ja 1982. aastal. TVO aktsionärid on peamiselt Soome väiksemad energiafirmad, ka Fortum.
Samal saarel 2009. aastal valmiva viienda jaama reaktori toodab Prantsusmaa firma Framatome. Maailma kõige suurema auruturbiini rajab selles jaamas Siemens Saksamaalt.
Ülejäänud kaks jaama asuvad Loviisas, Hästholmeni saarel sadakond kilomeetrit Helsingist ida pool. Need kuuluvad Eestiski tegutsevale firmale Fortum. Reaktorid telliti omal ajal Nõukogude Liidust, kuid kontrollsüsteemid ja muu on lääne päritolu.
Harrisburgi ehmatus
Ka Soome esimeste tuumajaamade käikulaskmine ei sattunud poliitiliselt hõlpsale ajale. Nimelt juhtus 28. märtsil 1979 USAs Harrisburgis senine lääneriikide tõsiseim tuumaõnnetus. Mitme rikke kokkusattumise tulemusena sulas osa reaktoris olevast tuumakütusest. Siiski radioaktiivset kiirgust keskkonda ei pääsenud ja isegi lähipiirkondade elanikke polnud tarvis evakueerida.
Sellest hoolimata suurendas Harrisburgi juhtum skepsist aatomijaamade turvalisuse suhtes. Hiljem Soomes võib-olla kõigi aegade popimaks rock-bändiks saanud Eppu Normaali tegi 1980. aastal aatomiturvalisust pilava loo "Suomi-Ilmiö".
"Kuigi Harrisburgis tuleb aknad sulgeda,
võib Soomes ikka muretult kulgeda,
Harrisburg on kusagil teisel planeedil ---
Kas täiuslikkus võib olla mingil kujul olemas?
Jaa loomulikult, muu hulgas Olkiluotos..."
Algul plaaniti Soomes ehitada tuumajaamu kiiresti juurde. Üks koht tuumajaamale oli varutud Granö saarel Helsingi läheduses. Kava teoks ei saanud.
Tuumajaamades toimuvad rikked ja õnnetused jagatakse rahvusvaheliselt kaheksasse kategooriasse, tühisest (0) väga raskeni (7). Tšernobõli õnnetus oli 7. järgu oma ("väga tõsine"), Harrisburgi õnnetus 5. järgu oma ("keskkonnaohtu tekitav"). Soome jaamade ajaloos on ette tulnud vaid 0–2. järgu rikkeid (2. järk tähendab "turvalisust mõjutav tähelepanuväärne juhtum").
2004. aasta seisuga toodeti Soomes tuumajaamade abil umbes neljandik kogu vajaminevast elektrist, 17 protsenti toodeti hüdrojõu ja 18 protsenti söe abil. Viienda jaama tööleasumisel kasvab tuumaelektri osakaal kolmandikuni.
Soomest on otsitud ka kaevandamiseks kõlblikku uraani. Firma nimega Atomienergia Oy tegeles sellega pärast Teist maailmasõda, kuid katselisest kaevandamisest kaugemale ei jõutud. Nüüd käivad uuringud uue hooga.
Eesti uurib võimalust osaleda Ignalinas
Majandusminister Edgar Savisaar on väljendanud arvamust, et lõplik otsus, kas Eesti osaleb Leedu tuumaprojektis, tuleks panna referendumile.
Peaminister Andrus Ansip ja paremopositsiooni esindaja Urmas Reinsalu oma kommentaarides välistasid selle, kuna rahvahääletusele ei saa panna küsimust, kas üks Eesti firma peaks tegema välismaal investeeringu. Seaduse järgi kuulub see hoopis Eesti Energia nõukogu pädevusse.
Aprilli lõpus üritasid mõned tuumaenergia vastased aktivistid anda Ansipile üle butafoorset "tuumajäätmete" tünni, ent seda ei võetud Stenbocki majas vastu.
Balti riikide riiklikud energiafirmad on seni leppinud kokku Ignalinasse uue tuumajaama rajamise teostatavuse uuringu läbiviimises, ning välja valinud nõustajad.
