Vallo Kruuser
Kõik eestlased kannavad eranditult omakootud kampsuneid. Igaühel on erinev muster. Niisiis ei ole Eesti muud kui 1,48 miljoni erineva kampsunimustri maa. Nõnda kirjutavad kaks vahvat Austria poissi Markus Huber ja Robert Treichler oma raamatus “Keegi pole nii vinge kui meie”.

Lisaks sellele on igal eestlasel kaasas ka viis sellist kampsunit, mida ta hingehinna eest välismaalastele maha püüab ärida. Kuigi viimased neid eriti ei soovi, sest need kratsivad koledasti.

Samuti valmistavad need “kampsunid” suure rõõmuga verest toitu. Peale rüübatakse Vana Tallinna, mis maitseb algul magusalt ning hiljem haiglas annab mao tühjaks pumpamisel koos verest tehtud toitudega kena värvisegu, kirjutavad välismaalased oma raamatus.

Soomlasi võrreldakse aga alkoholi sisse tehtud kalapulkadega. Kahvatud, sügavkülmunud ja purjus. Ka naised on sama välimusega kui mehed, mis tuleneb sellest, et Soome kliima ei võimalda soole omaseid eritunnuseid: iga miinuskraadi kohta on üks kiht villast. Kuidas sellistes tingimustes toimub paaritumine, on üks bioloogia viimaseid uurimata saladusi. Teadupärast pole elanike arvgi suurem kui 5,1  miljonit – see näitab paaritumisprobleeme.

Lätlased on Huberi ja Treichleri meelest aga märgvenela­sed – iga kolmas elanik riigis on venelane ja kogu aeg sajab vihma. Üldiselt on Läti Nokia naised – juba 1712 ekspor­tisid nad Venemaale talutüdruku, kes hiljem ­Katariina I pseudonüümi all karjääri tegi. Nii protseduur kui ka valenimed on tänapäevani säilinud.

Rääkimata jääb autoritel ainult riikidest, mille kohta levivad kuuldused, et nad olemas on, kuid mida me üheltki kaardilt ei leia: Andorra, Liechtenstein, Monaco, Vatikan.