19.04.2007, 00:00
Stabilisaator teravustab pildi
Stabilisaatorit läheb vaja peamiselt aeglase säriajaga võtetel – neil puhkudel on muidu teravat pilti väga keeruline teha. Uuematesse kaameratesse ja objektiividesse on käevärinat tasakaalustav abimees juba sisse ehitatud.
CANON
Termin “stabilisaator” käib digitaalse
fotograafiaga lahutamatult kaasas. Varem oli üheks lihtsaimaks
stabilisaatoriks teravate piltide tegemisel statiiv ehk kolmjalg, mille peale
asetatakse fotokaamera. Nüüd on rasketele statiividele tekkinud
arvestatavad konkurendid kaamerates ja objektiivides paiknevate
stabilisaatorite kujul.
Kui hetkeks statiivide juurde tagasi põigata, siis võiks öelda, et statiiv on tõsisele fotograafile möödapääsmatu töövahend rohkem kui sekundi pikkustel aegvõtetel. Loodusmaastike ning linnu- ja loomapildistajad ei saa statiivita kuidagi hakkama. Maastikku pildistades on vaja paika seada piinlikult täpne kompositsioon ning elava looduse fotograafidel tarvis toetada pikk objektiiv kindlale alusele.
Kuid mis juhtub siis, kui ei ole võimalik statiivi kasutada? Kas siis pole statiivi kaasas või puudub aeg selle üles seadmiseks, sest võtte tegemiseks on vaid sekundid... Juhul kui valgust on piisavalt ja suudate kiiresti reageerides päästikule vajutada (ning ka kaadri kompositsiooni paika saada), siis tõenäoliselt saate hetke pärast korraliku digitaalse fotojäädvustuse. Aga kui pildistate hämara ilmaga ning teie kaamera säriaeg on aeglane, näiteks 1/30 sekundit? Juhul kui teie kaameras või objektiivis puudub sisseehitatud pildistabilisaator, on tulemuseks udused pildid.
Stabilisaator objektiivis
Stabilisaatoreid on tänapäeval kasutusel kahte sorti: kaamera- ning objektiivisisesed. Eelistada üht teisele on raske, pigem saab rääkida mõlemate headest omadustest.
Esimesena jõudis stabilisaator Canoni objektiividesse (Image Stabilizer – IS), seejärel võtsid objektiivisisese stabilisaatori kasutusele Nikon (Vibration Reduction – VR), Sigma (Optical Stabiliazor – OS) ja Leica (Optical Image Stabilization – O.I.S).
Kui Canoni ja Nikoni objektiive saab kasutada ainult sama firma kaamerate ees, siis Sigma ja Leica optikad leiavad kasutust mitmete peegelkaamerate juures. Hetkel on tootmises ja müügis ligikaudu 30 stabilisaatoritega objektiivi, millest lõviosa – 16 mitmesugust IS-süsteemiga objektiivi – kuulub selle ala pioneeri, Canoni kaubavalikusse. Populaarseimad nendest on EF17-85, EF70-300, EF24-105, EF70-200 ning EF100-400 fookuskaugusega optikad. Nikoni sarjast (üheksa VR sarja optikat) on teada-tuntud mallid AF18-200, AF80-400, AF105 ning AF24-120 objektiivid.
Objektiivistabilisaator töötab lihtsa loogikaga – objektiivi sees olevad sensorid tunnevad pildistamise ajal ära objektiivi horisontaalsed ja vertikaalsed värinad. Seejärel lülitub sisse objektiivisisene stabiliseeriv läätsede grupp, mis liigub värinaga vastupidises suunas ning edastab sensorile terava stabiliseeritud kujutise. Seda võikski lugeda objektiivisisese stabilisaatori kõige suuremaks eeliseks kaamerasisese stabilisaatori ees.
Kindel “käsi“ kaameras
Kaamerasisene stabilisaator töötab samal põhimõttel nagu objektiivisisene stabilisaator. Ainus vahe on selles, et kaamera sees stabiliseerib pilti sensor ise.
Kui sensorini jõuab objektiivi vahendusel ebaterav kujutis, siis stabiliseerib sensor selle hetk enne failiks salvestamist. Plussiks saab selle süsteemi puhul lugeda kõikide sobivate objektiivide kasutamist (objektiivisiseste stabilisaatorite puhul on optika valik väike), miinuseks võib lugeda ebaterava pildi nägemist pildistamise ajal. Teravat pilti näeb sellel juhul alles pärast pildi salvestumist.
Esimesena kasutas kaamerasisest stabilisaatorsüsteemi Konica Minolta, hetkel müügil olevatest peegelkaameratest leiab innovaatilise süsteemi Sony Alfa, Pentax K10D, K100D ning Samsung GX-10 sisemusest.
Kompaktkaamerates on stabiliseerimissüsteemi olemasolu veelgi olulisem. Peegelkaamera manuaalsed funktsioonid võimaldavad teadjal fotograafil seada alati sobivalt kiire säriaja või suurendada tundlikkust (ISO) niivõrd palju, et pildid tuleksid teravad. Kompaktkaamera automaatprogrammidega seda tihtipeale teha ei saa.
Pealegi pole kompaktkaamerat selle väikeste mõõtmete tõttu kuigi kindel käes hoida – ka see põhjustab ebateravaid pilte. Õnneks on viimase aasta jooksul mitmetele kompaktkaameratele stabilisaatorid sisse ehitatud.
Kompaktkaamerates on kasutusel täpselt samasugused stabilisaatorid nagu peegelkaamerates ning neile sobivates objektiivides. Kuid kompaktkaamerates on kasutusel lisaks veel üks stabiliseeriv funktsioon, nimelt elektrooniline stabilisaator.
Tegemist on kolmest süsteemist kõige kehvemaga. Nimelt ei ole see tegelikult mitte stabilisaator, vaid pildi salvestamise ajal pildi teravuse suurendamine. See süsteem ei anna nii head tulemust kui kaks esimest, kuid on piisavalt tõhus, et aidata parandada lihtsate kompaktkaamerate pildikvaliteeti.
Elektroonilise stabilisaatori tootmine on üsna odav – seega ei ole seda süsteemi kasutavad kaamerad suurt kallimad nendest, millel stabiliseeriv süsteem puudub. Elektroonilist stabilisaatorit kasutavad peamiselt Olympus (Mju-700 seeria, FE seeria), Casio (EX-Z600, EX-S600), HP ja Fujifilm. Sensorstabilisaatorit kasutavad nii Olympus (Mju-750), Pentax (Optio A10, A20, S7) kui ka Samsung. Kõige kallima, objektiivisisese stabilisaatorsüsteemi kasutajad on jätkuvalt Canon (S3 IS, G7, A710 IS), Leica (D-Lux 3, V-Lux 1, C-Lux 1), Nikon (Coolpix L5; P3; P4), Panasonic (Lumix DMC-seeria mudelid) ning Sony (Cyber-shoti H- ja T-seeria mudelid).
Kui hetkeks statiivide juurde tagasi põigata, siis võiks öelda, et statiiv on tõsisele fotograafile möödapääsmatu töövahend rohkem kui sekundi pikkustel aegvõtetel. Loodusmaastike ning linnu- ja loomapildistajad ei saa statiivita kuidagi hakkama. Maastikku pildistades on vaja paika seada piinlikult täpne kompositsioon ning elava looduse fotograafidel tarvis toetada pikk objektiiv kindlale alusele.
Kuid mis juhtub siis, kui ei ole võimalik statiivi kasutada? Kas siis pole statiivi kaasas või puudub aeg selle üles seadmiseks, sest võtte tegemiseks on vaid sekundid... Juhul kui valgust on piisavalt ja suudate kiiresti reageerides päästikule vajutada (ning ka kaadri kompositsiooni paika saada), siis tõenäoliselt saate hetke pärast korraliku digitaalse fotojäädvustuse. Aga kui pildistate hämara ilmaga ning teie kaamera säriaeg on aeglane, näiteks 1/30 sekundit? Juhul kui teie kaameras või objektiivis puudub sisseehitatud pildistabilisaator, on tulemuseks udused pildid.
Stabilisaator objektiivis
Stabilisaatoreid on tänapäeval kasutusel kahte sorti: kaamera- ning objektiivisisesed. Eelistada üht teisele on raske, pigem saab rääkida mõlemate headest omadustest.
Esimesena jõudis stabilisaator Canoni objektiividesse (Image Stabilizer – IS), seejärel võtsid objektiivisisese stabilisaatori kasutusele Nikon (Vibration Reduction – VR), Sigma (Optical Stabiliazor – OS) ja Leica (Optical Image Stabilization – O.I.S).
Kui Canoni ja Nikoni objektiive saab kasutada ainult sama firma kaamerate ees, siis Sigma ja Leica optikad leiavad kasutust mitmete peegelkaamerate juures. Hetkel on tootmises ja müügis ligikaudu 30 stabilisaatoritega objektiivi, millest lõviosa – 16 mitmesugust IS-süsteemiga objektiivi – kuulub selle ala pioneeri, Canoni kaubavalikusse. Populaarseimad nendest on EF17-85, EF70-300, EF24-105, EF70-200 ning EF100-400 fookuskaugusega optikad. Nikoni sarjast (üheksa VR sarja optikat) on teada-tuntud mallid AF18-200, AF80-400, AF105 ning AF24-120 objektiivid.
Objektiivistabilisaator töötab lihtsa loogikaga – objektiivi sees olevad sensorid tunnevad pildistamise ajal ära objektiivi horisontaalsed ja vertikaalsed värinad. Seejärel lülitub sisse objektiivisisene stabiliseeriv läätsede grupp, mis liigub värinaga vastupidises suunas ning edastab sensorile terava stabiliseeritud kujutise. Seda võikski lugeda objektiivisisese stabilisaatori kõige suuremaks eeliseks kaamerasisese stabilisaatori ees.
Kindel “käsi“ kaameras
Kaamerasisene stabilisaator töötab samal põhimõttel nagu objektiivisisene stabilisaator. Ainus vahe on selles, et kaamera sees stabiliseerib pilti sensor ise.
Kui sensorini jõuab objektiivi vahendusel ebaterav kujutis, siis stabiliseerib sensor selle hetk enne failiks salvestamist. Plussiks saab selle süsteemi puhul lugeda kõikide sobivate objektiivide kasutamist (objektiivisiseste stabilisaatorite puhul on optika valik väike), miinuseks võib lugeda ebaterava pildi nägemist pildistamise ajal. Teravat pilti näeb sellel juhul alles pärast pildi salvestumist.
Esimesena kasutas kaamerasisest stabilisaatorsüsteemi Konica Minolta, hetkel müügil olevatest peegelkaameratest leiab innovaatilise süsteemi Sony Alfa, Pentax K10D, K100D ning Samsung GX-10 sisemusest.
Kompaktkaamerates on stabiliseerimissüsteemi olemasolu veelgi olulisem. Peegelkaamera manuaalsed funktsioonid võimaldavad teadjal fotograafil seada alati sobivalt kiire säriaja või suurendada tundlikkust (ISO) niivõrd palju, et pildid tuleksid teravad. Kompaktkaamera automaatprogrammidega seda tihtipeale teha ei saa.
Pealegi pole kompaktkaamerat selle väikeste mõõtmete tõttu kuigi kindel käes hoida – ka see põhjustab ebateravaid pilte. Õnneks on viimase aasta jooksul mitmetele kompaktkaameratele stabilisaatorid sisse ehitatud.
Kompaktkaamerates on kasutusel täpselt samasugused stabilisaatorid nagu peegelkaamerates ning neile sobivates objektiivides. Kuid kompaktkaamerates on kasutusel lisaks veel üks stabiliseeriv funktsioon, nimelt elektrooniline stabilisaator.
Tegemist on kolmest süsteemist kõige kehvemaga. Nimelt ei ole see tegelikult mitte stabilisaator, vaid pildi salvestamise ajal pildi teravuse suurendamine. See süsteem ei anna nii head tulemust kui kaks esimest, kuid on piisavalt tõhus, et aidata parandada lihtsate kompaktkaamerate pildikvaliteeti.
Elektroonilise stabilisaatori tootmine on üsna odav – seega ei ole seda süsteemi kasutavad kaamerad suurt kallimad nendest, millel stabiliseeriv süsteem puudub. Elektroonilist stabilisaatorit kasutavad peamiselt Olympus (Mju-700 seeria, FE seeria), Casio (EX-Z600, EX-S600), HP ja Fujifilm. Sensorstabilisaatorit kasutavad nii Olympus (Mju-750), Pentax (Optio A10, A20, S7) kui ka Samsung. Kõige kallima, objektiivisisese stabilisaatorsüsteemi kasutajad on jätkuvalt Canon (S3 IS, G7, A710 IS), Leica (D-Lux 3, V-Lux 1, C-Lux 1), Nikon (Coolpix L5; P3; P4), Panasonic (Lumix DMC-seeria mudelid) ning Sony (Cyber-shoti H- ja T-seeria mudelid).
Millal kasutada stabilisaatorit?
Kui olete kindla käega pildistaja, siis on stabilisaator abiks nõrga valgusega tingimustes (õhtuvalgus, toavalgustus välguta võtteks). Heades valgustingimustes stabilisaatorit vaja ei ole. Kasutamisel tuleb kindlasti arvestada, et stabilisaatori töösolek kulutab märkimisväärselt digikaamera akut – seega, kui valgustingimused on head, võiks alati stabilisaatori kaameral välja lülitada.
Peegelkaamera ja objektiivide kasutajatele julgen öelda, et stabilisaatorist on suur abi vaid siis, kui pildistada staatilisi objekte.
Liikumist pildistades stabilisaatorist väga suurt kasu ei ole. Liikumise jäädvustamiseks peab olema piisavalt valgust ja säriaja kiirust. Loomulikult on metsloomi pildistades võimalik kasutada nn kaasavedamistehnikat, kuid liiga hämaras valguses jääte teravast pildist ikkagi ilma.
Stabilisaatori eelis tuleb kõige ehedamalt esile kohtades, kus ei ole võimalik statiivi kasutada ning valgust on normaaloludes terava foto saamiseks vähe. Tundub uskumatuna, kuid ühel hetkel harjute käe pealt jäädvustama vanalinna vaateid 1/15 säriajaga ning metsas talletate teravalt põdrapulli 400 mm teleobjektiiviga, mis annab teile kiireimaks säriajaks 1/30 sekundit…
Mitmed tippfotograafid lülitavad stabilisaatori korralikes valgustingimustes välja, sest kui nõrkades valgustingimustes annab stabilisaator uskumatult terava pildijoonise, siis hea valgusega töötab stabilisaator natukene optilise kvaliteedi arvelt.
Objektiividesse ehitatud stabilisaatorid teevad oma tööd suurepäraselt – eriti hästi ilmneb see pikemate teleobjektiivide puhul. Tõsine fotohuviline ja eriti looduspiltnik jõuab varem või hiljem stabilisaatoriga objektiivini ning kui see korra on proovitud, siis tagasiteed enam ei ole. Pildistamine varahommikuses rabaudus või loojuva päikesega on hoopis nauditavam, kui ei pea kaasas vedama rasket statiivi. Loomulikult maksate selle lõbu eest viiekordse statiivi hinna, kuid võite kindel olla, et esimene korralik võte õhtuhämaruses tukkuvast kassikakust või hiiri jahtivast rebasekutsikast pühib selle kiiresti meelest.
Peegelkaamera ja objektiivide kasutajatele julgen öelda, et stabilisaatorist on suur abi vaid siis, kui pildistada staatilisi objekte.
Liikumist pildistades stabilisaatorist väga suurt kasu ei ole. Liikumise jäädvustamiseks peab olema piisavalt valgust ja säriaja kiirust. Loomulikult on metsloomi pildistades võimalik kasutada nn kaasavedamistehnikat, kuid liiga hämaras valguses jääte teravast pildist ikkagi ilma.
Stabilisaatori eelis tuleb kõige ehedamalt esile kohtades, kus ei ole võimalik statiivi kasutada ning valgust on normaaloludes terava foto saamiseks vähe. Tundub uskumatuna, kuid ühel hetkel harjute käe pealt jäädvustama vanalinna vaateid 1/15 säriajaga ning metsas talletate teravalt põdrapulli 400 mm teleobjektiiviga, mis annab teile kiireimaks säriajaks 1/30 sekundit…
Mitmed tippfotograafid lülitavad stabilisaatori korralikes valgustingimustes välja, sest kui nõrkades valgustingimustes annab stabilisaator uskumatult terava pildijoonise, siis hea valgusega töötab stabilisaator natukene optilise kvaliteedi arvelt.
Objektiividesse ehitatud stabilisaatorid teevad oma tööd suurepäraselt – eriti hästi ilmneb see pikemate teleobjektiivide puhul. Tõsine fotohuviline ja eriti looduspiltnik jõuab varem või hiljem stabilisaatoriga objektiivini ning kui see korra on proovitud, siis tagasiteed enam ei ole. Pildistamine varahommikuses rabaudus või loojuva päikesega on hoopis nauditavam, kui ei pea kaasas vedama rasket statiivi. Loomulikult maksate selle lõbu eest viiekordse statiivi hinna, kuid võite kindel olla, et esimene korralik võte õhtuhämaruses tukkuvast kassikakust või hiiri jahtivast rebasekutsikast pühib selle kiiresti meelest.
