Stahhaanovlased San Franciscost
Eesti Ekspressi toimetusse sattus kummaline fotoalbum, mis kummutas levinud ettekujutuse ameerika väliseestlastest kui kompromissitutest antikommunistidest. Fotodest, dokumentidest ja kirjadest joonistus välja pilt hoopis tõsiusklikest kommunistidest.
Suurim väliseesti kommunistide koloonia asuski USAs ja oli koondunud ajalehe Uus Ilm juurde. Selle lehe oli 1909. aastal San Franciscos asutanud tuntud kommunist Hans Pöögelmann.
Enne ja pärast Teist maailmasõda oli Uue Ilma mootoriks Mihkel Nukk, kes pidas tihedalt sidet Nõukogude Eestiga. Nukk ja tema mõttekaaslased olid padukommunistid, kes pidasid eranditult kõiki teisi väliseestlasi fašistideks ja valgekaartlasteks.
Seetõttu olid uusilmlased VEKSAle ja KGBle kasutud, kuna nad olid isoleeritud ja ei omanud mingit mõju väliseestlaste hulgas. Solidaarsust tuli neile siiski avaldada. Nii võõrustas VEKSA Nukka tema külaskäigul Eestisse ja maksis kinni puhkuse Pärnu sanatooriumis.
Kolmekümnendate-neljakümnendate aastate üks värvikamaid punakogukondi elas San Franciscos ja oli organiseerunud sealse Eesti Tööliste Klubi juurde. Töölisklubi liidriteks olid abielupaar Anny ja Alex Jürgensonid, George Meel ja M. Elmi. Seegi klubi oli tihedalt seotud ajalehega Uus Ilm ja toetas seda rahaliselt.
Jürgensonid armastasid Nõukogude Liitu ja vihkasid Konstantin Pätsi. Nad tervitasid vaimustusega juunipööret ja Eesti astumist NSV Liitu. 13. augustil 1940 kirjutas Alex Jürgenson varjunime M. Tammik all ajalehes Uus Ilm:
“Tallinnas, kui vabastajad punaväelased sisse tulid, sai Eesti töörahvas võimuse ja tõid 340 poliitvangi vangikeldritest välja, kuhu nad olid pikaldasele surmale määratud. /--/ Nüüd on aeg pingutavalt töötada sotsialismi eest siin ja Eestis. Meie tallaalused õhetavad igatsusest, et millal võiksime kalli kodumaa pinnale tagasi pöörata ja igatsetud vabaduse päikest näha. /--/
Meie ei karda raskusi, sest Lenini-Stalini õpetuse alusel oleme harjunud raskustest üle saama.”
Jürgensonide tallaalused jäid kauaks õhetama, sest millegipärast ei soovinud nad Nõukogude Eestit külastada enne kui alles kuuekümnendatel aastatel.
Millega tegeles Jürgensonide juhitav töölisklubi? Uus Ilm kirjutab 26. märtsil 1940, et aasta jooksul korraldati viis suuremat pidu, kaks näidendiõhtut, kuus piknikku ja üks filmiõhtu. “Peale selle on annetatud Hispaania kodusõjast osavõtnud eesti vabatahtlike ja teiste töölisliikumisse puutuvate ettevõtete toetuseks.”
Eesti Töölisklubisid oli USAs palju, näiteks veel New Yorgis, Philadelphias, Bostonis ja Baltimore’is, ent üksi polnud nii padupunane kui San Francisco oma.
Jürgensonide ja Nuka sõnavõtud ajalehes Uus Ilm nõretasid vaenust mittekommunistidest väliseestlaste vastu. Eesti peakonsulit Johannes Kaivi nimetas Alex Jürgenson leheveergudel joodikuks. Loost selgub, et vaen meeste vahel oli maailmavaateline. Jürgenson meenutas, et 1937 Sydneys küsis ta Kaivilt, kas too sporti ka on teinud. Kaiv vastas: “Ja, Vabadussõja ajal peksin kommuniste, see oli minu sport.”
Pärast juunipööret asusid lombitagused kommunistid usinalt Ameerikaski nõukogulikku elulaadi juurutama. Asja võeti tõsiselt. Novembris 1940 avaldas Uus Ilm Nuka artikli “San Francisco tegutseb stahhanovlikult”, kus teatati, et San Francisco töölised müüvad Uue Ilma toetuseks basaari piletiraamatuid. Tublimaid müüjaid nimetati stahhanovlasteks.
Ega teisedki maha jäänud. 17. novembril 1940 toimunud punaste ühispeol kiitis Anny Jürgenson vägevat Punaarmeed ja selle juhte ning mälestas kõnes Viktor Kingisseppa. “Shampagne klaase kokku lüües lasime elada meie vaba kodumaad ja suurt Stalinit.”
Kui Saksamaa Nõukogude Liidule kallale tungis, algas ookeanitaguste kommunistide seas nutt ja hala. Septembris 1941 võtsid Balti riikide ja Nõukogude Liidu ühinemise aastapäeva tähistavad kommunistid vastu resolutsiooni Punaarmee toetuseks. See toetus ei jäänud ainult sõnaliseks.
28. augustil lahkus Ameerikast vene laev Minsk, mille pardal oli teiste abipakkide hulgas ka San Francisco eestlaste kink – kast villaste riietega.
Jürgensonide eestvõtmisel asutati sügisel 1941 töölisklubi kudumisring. Juulis 1942 teatati ajalehes Uus Ilm uhkusega, et valmistatud on 350 paari kindaid, 15 paari sokke, 12 salli, 2 mütsi ja kümme kampsunit.
Punaarmee ja Nõukogude Liidu abistamiseks loodi kolmeliikmeline komitee, kuhu kuulusid George Meel, M. Elmi ja Anny Jürgenson. Aasta lõpuks oli korjatud 305 dollarit raha ja kaks kastitäit villaseid riideid. Nõukogude Liidu toetuseks korraldati ka heategevuslõunaid. Kutsetel olid hoogsad üleskutsed, nagu “Aitame Eesti vahvaid partisane!”
Summad ajapikku kasvasid. 1943. aastal koguti kuue kuuga juba üle 900 dollari. Ja ühe kuuga kooti koguni ligi 400 paari kindaid! Mais 1944 oli toetussumma juba ligi 4000 dollarit ja kindaid kokku 1345 paari.
Abistamist saatsid sõjakad loosungid, nagu: “Surmame selle metsalise ta oma pesas, nagu ütles seda tabavalt Puna-armee suur juht marssal Stalin.”
San Francisco eesti kommunistid osalesid aktiivselt ka Vene-Ameerika Seltsi tegevuses. See organ tähistas näiteks Punaarmee aastapäeva, naistepäeva, korraldas võiduballe, edendas slaavi kultuuri jm. Üritused jätkusid pärast sõda, neil osalesid ka Nõukogude diplomaadid. 10 septembril 1944 tähistati kontserdiga Balti rahvaste vabastamist natsidest.
Nõukogude Liidu abistamine lõppes ametlikult novembris 1946. Jürgensonide venelaste-armastus aga õitses edasi. Koos Ameerika-Vene Instituudiga korraldasid nad 10. mail 1947 NSVL rahvaste festivali.
Seltsimees Jürgensonist sai koguni Vene-Ameerika Seltsi naiskomitee esinaine. Venelastele heledapäine Anny meeldis, teda kutsuti hellitavalt Anastasiaks.
Sõja järel kiitsid Jürgensonid katkematult Nõukogude Eesti edusamme ja soovitasid pagulastel koju tagasi pöörduda. Miskipärast nad ise seda üleskutset ei järginud.
Kuuekümnendatel aastatel saabus Anny Jürgenson lõpuks Eestisse – kuid vaid külla, koolinoorte laulupidu vaatama.
“See on ettekujutamatu, kuidas Nõukogude võim noorsugu kasvatab: missugune distsipliin ja esinemine,” kiitis Jürgenson.
