Paljumiljonilise nõukogude rahva teaduse, kultuuri ja loomingu õitsengu eredaks tunnistuseks on Stalini preemiate määramine, seisab 1953. aastal välja antud raamatus “Esimese liigi autojuhi õpik”. 1950. aasta silmapaistvate tööde eest määrati Stalini preemiad hulgale autotranspordi alal töötajaile, nende seas ka Gorki Molotovi-nimelise autotehase töötajate grupile: peakonstruktor Lipgartile, peainsener Strokinile ja teistele sõiduauto ZIM konstruktsiooni väljatöötamise ja tootmise organiseerimise eest.


Peakonstruktori pea ohus


1948. aasta mais sai Nõukogudemaa Gorki Molotovi-nimeline autotehas valitsuselt ülesande ehitada kuuekohaline sõiduauto, mis oma mugavuse, ökonoomsuse ja dünaamikaga asuks prestiižse ZIS-110 ja laiatarbeautoks mõeldud Pobeda vahele. “Laiatarbe” oli öeldud ehk liiast, sest 16 000 tolleaegset rubla maksnud Pobeda ei olnud tasku järgi 99 protsendile sõjajärgse NSV Liidu kodanikest. ZIM pidi hakkama sõidutama tähtsamate asutuste direktoreid ja madalama astme tippametnikke. Väga väike kogus müüdi ka eraisikutele tollal astronoomilise summa, 40 000 rubla eest.


GAZ-12 sai teiseks nimeks ZIM (Zavod Imeni Molotova) ja selle nime all teda kõige rohkem tuntaksegi. ZIMi arendamine ühes nullseeria väljalaskmisega võttis aega 29 kuud, mis tollastes oludes oli suhteliselt lühike aeg.


Auto loomisel oli tegelikult kaks võimalust – kas kopeerida mõnd välismaist, näiteks pakuti Ameerika Buicki tehast, või valmistada oma ja kasutada ära tehases valmistatavaid agregaate, esmajärjekorras aga mootorit. Vaatamata autotööstuse ministeeriumi pressingule valiti Andrei Aleksandrovitš Lipgarti juhtimisel välja teine variant. Ehkki ZIMil on hästi nähtavad Ameerika 1940. aastate autode mõjud, õnnestus ära kasutada umbes pooled GAZ-51 ja Pobeda mootori ja jõuülekande detailidest.


Auto omaloominguline projekteerimine oli Lipgarti julge samm. Just samal ajal peatati “lastehaiguste” tõttu Pobeda tootmine ja see kutsus esile Jossif Vissarionovitš Stalini viha.


Minavtopromil õnnestus peakonstruktorile tema ametikoht säilitada, kuid ZIMiga hilinemine oleks maksnud sõna otseses mõttes tema pea, kirjutab Nikolai Beloussov veebsaidis
www.gaz-12.ru
.


Kuus silindrit, kuus istet


Sõiduki 3,48-liitrine kuuesilindriline mootor loodi juba 1937. aastal. Algul 70 hobujõudu arendanud süda andis ZIMile 90 “hobust”. Seda oli siiski vähe suure, 3,2meetrise teljevahega auto liigutamiseks. ZIM võtab kütust 18 l / 100 km ja paigalt “sajani” jõudmiseks kulub tal 37 sekundit.


Esimesena vene autotööstuses võeti ZIMil kasutusele väntvõlli ja siduri vaheline hüdromuhv.


Hüdromuhv võimaldab sujuvat paigaltvõttu teise käiguga ja sõita käiku vahetamata kuni 80 km/h. Kolmas käik on maanteesõidu jaoks.


Üks auto iseärasusi on esiistmete taha kinnituv keskmine istmerida. See oli kooskõlas konstruktoreile antud ülesandega luua auto kuuele sõitjale. Autos leidub ka mugavusvarustust: kolme lainealaga raadio, sigaretisüütaja, tuhatoosid, aga samuti käsipiduri signaaltuli ja jahutusvedeliku temperatuuri signaallamp. ZIMi tagumine uks avaneb tänapäevastele autodele vastupidises suunas (hinged on ukse tagaservas) ja mõlema külgukse avanedes moodustuvad sissepääsuks justkui väravad.


1951. aastal valmistati Gorki tehases ette ka kolm ne ljaukselist kabriolett-ZIMi. Selle tugevdatud kere nõudis võimsamat mootorit ja et 95 hobujõust lihtsalt ei piisanud, siis asi soikus. Kolmandat versiooni GAZ-12B kasutati kiirabiautodena.


Sõiduautot ZIM toodeti 9 aastat, kokku valmistati neid ligi 22 000. 1957. aastal kadus tehase nimetusest Molotovi nimi ja ZIMi ametlikuks mudeliindeksiks sai GAZ-12. Hiljem asendati see GAZ-13 Tšaikaga.


Raske leida, raske taastada


Mati Heinsar on mees, kes omab esinduslikku kogu Nõukogude autotööstuse toodangust, iseäranis aga Gorki tehase omast. Tema ZIM on leitud ja kokku pandud kolmest Eestist pärit “doonorist”, taastamine võttis neli aastat. Osi on väga raske leida, näiteks aknatihenditele ja iluliistudele sõitis Mati Heinsar ise Dnepropetrovskisse järele. Kontakti sai ta ühelt Ukrainas töötavalt eestlaselt, kes ise samuti ZIMi entusiast. Heinsari sõnul ei saa usaldada telefonitsi või meilitsi antud lubadusi. Ta on korduvalt näinud Venemaal “korralikke, ilma roosteta” vanaautosid, mis rooste varjamiseks lihtsalt käsitsi üle pintseldatud.


“Olen oma ZIMi üritanud teha nii algupärase kui vähegi võimalik. Isegi hüdrosidur, mis tavalise siduri vastu välja vahetatakse, töötab. Selles autos on tunda tolle ajastu Ameerikat,” räägib Heinsar ja tõdeb, et vana Volgat on mitu korda lihtsam taastada. Seetõttu näebki korralikke ZIMe vähe.