Repro

Ülikoolis on kümmekond tipp-professorit, kes teenivad iga kuu 45 000 - 55 000 krooni, keskmine statistiline professori palk on 29 000 krooni kuus ja alates 1. märtsist on miinimumtasu 20 000 krooni kuus.

Need on suurepärased palganumbrid, aga: „Et üldse saada professoriks, see nõuab niivõrd suurt eneseületust ja pühendumist elu parimatel aastatel. Minul pole kannatust perega vireleda, et neljakümneselt hakata normaalset palka saama," ütleb Priit Pullerits, kes on rohkem kui 15 aastat töötanud ajakirjandusosakonna õppejõuna ja nüüd tõmbab oma panust ülikoolis koomale.

Pullerits, Eesti tänapäevase uudisajakirjanduse isa, on olnud ülikoolis lektor. Temasuguse keskmine brutopalk oli eelmisel aastal alla kümne tuhande krooni. Sama suur oli statistikaameti hinnangul Eesti keskmine palk ja sellist tasu saavad metsatöötlejad ning sotsiaal- ja tervishoiutöötajad.

 „Täiskohaga töö - loengud, praktikumid, seminarid, bakalaureuste ja magistrite juhendamine. Metsik koormus, mille eest tasu pole vääriline. Ma valisin pigem töö praktilises ajakirjanduses."  

Paljud ülikooli õppejõud teenivad 10 000 kroonist oluliselt ähem, sest nad on tööle vormistatud 0,2 või 0,5 koormusega.

 

Ja muidugi lähevad inimesed ülikoolist ära - ikka välismaale. Näiteks saksa filoloogiast, kus on tööl 12 õppejõudu, läks neli Brüsselisse tõlgiks ja nad ei kavatse tagasi tulla. Samuti tõmbavad otsi kokku humanitaaralade tuntud nimed inglise filoloogiast Berk Vaher. Üliõpilastele Vaher meeldis, tema loengud olid popid, ka osakond oleks tahtnud teda kinni hoida. „Muidugi, palka võiks alati rohkem saada, kuid ma tõmbasin end pigem sellepärast koomale, et ülikool ise on muutunud konveieriks," ütleb Vaher.

„Asi pole ikka nii hull," arvab ülikooli finantsdirektor Taimo Saan.

„Tundub, et ülikoolis jagatakse raha põhimõttel - kellele raha, kellele au. Meie oleme seda „au" piisavalt tunda saanud, edaspidi tahaksime raha ka! Nii et kallid kaaslased ametiühingust ja ka kõik teised - hakkame tegutsema" kirjutab germaani-romaani filoloogia osakonna koordinaator Milvi Kaber ametiühingu foorumis. Kaber on osutunud kanaarilinnuks kaevanduses - tema üleskutsed küpsetasid üles hoogsa arutelu.

„...Anna palun teada, kuidas saab TÜ ametiühingusse asutada - ma tunnen, et tahaksin ajaloos läbiproovitud ja arenenud lääneriikides senini toimival viisil barrikaadidele asuda. Ilma naljata. Sest enam ei jaksa seda TÜ-sisest erialade ebavõrdsust taluda, riigipoolsest mõnitamisest rääkimata," kirjutab Veronika Kalmus, meediauuringute dotsent.

 

„Kus on see meie teaduspõhine Eesti, millest peaminister Andrus Ansip räägib? Ainult poliitikute kõnedes on haridus tähtis. Tegelikkuses on meie haridussüsteem hullumaja! Hullumaja! Hullumaja!" ütleb Pullerits.

Tartu Ülikoolis töötab hulk inimesi, kes on tõemeeli valmis streikima. Arstidel läks ju rahaküsimine õnneks.

Paraku on ülikooli ametiühing jõuetu. Ametiühingu juht Aleksander Jakobson on palganurina üle hämmeldunud ja arvab, et probleemi pole, sest 1. märtsil miinimumpalk niikuinii tõuseb.

Eesti Kõrgkoolide, Teadus- ja Arendusasutuste Ametiliitude ühenduse juht Toivo Roosimaa: „Mida streik muudab? Lapsed ei lähe ühe nädala kooli - seda ei pannaks tähelegi. Ma olen viisteist aastat ametiühingutööd teinud. Õpetajad ja õppejõud korra proovisid streiki korraldada. Ei kukkunud hästi välja. Vanem generatsioon ei tule kaasa."

Roosimaa ei usu streiki. Ta ütleb, et tehniliselt õppejõud ei saakski riigi vastu streikida. Muuseas, ka arstid poleks saanud - ka nemad oleksid pidanud kähmlema oma haigla ja mitte terve riigiga. Aga nemad suutsid viia vaidluse riiklikule tasandile.

Miks ülikool ei peaks suutma - riik on külmutanud koolitustellimuse raha sisuliselt 1999. aasta tasemele? Kaheksa aastat on summa sama püsinud.  

Haridusministeeriumist tuleb tuhka pähe raputav vastus: „Mööname, et kõrghariduse valdkonna tegelik rahavajadus on palju suurem." Ja tuleb ka lubadus, et edaspidi teeme paremini.

Ning veel ministeeriumist: "Usume, et seni kuni Tartu Ülikooli rektor saab kõrgemat palka kui Vabariigi President ja peaminister, on ülikoolil endal võimalik ressursse seesmiselt ümber paigutada."

„Meie osakond on suures osas kommerts. Avalik-õiguslikku on vähe järel. Osakonna käive on ligi üheksa miljonit krooni ja sellest 1,4 miljonit tuleb riigilt koolitustellimuseks," ütleb Halliki Harro-Loit, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna juhataja.

Ülikooli osakonnad tegutsevad nagu väikesed firmad. Nad on isemajandavad ja maksavad ülikoolile tasu auväärse nime kasutamise eest (overhead) ja tasu ruumide kasutamise eest.

 

Tulu saavad nad  riigi koolitusrahast, avatud ülikoolist ja teadusrahast. Et noori koolitada, selleks maksavad osakonnad juba aastaid omast taskust peale. 1. märtsi alampalgatõusuga ei kaasne mingit riigipoolsete ressursside suurenemist. See sunnib osakondi kas töötajaid koondama  või veelgi rohkem tudengeid vastu võtma. Säärase "kosmeetika" puhul jääb kannatajaks õppetöö. Kes õpib, see õpib, kes ei õpi, toob pearaha. Sellise arengu jätkudes saab ülikooli diplom diskrediteeritud, hoiatavad õppejõud.

Muretumad rahaga on geeni- või bioloogiliste tehnoloogiatega või vähiuuringutega tegelevad teadlased. Samuti juurakad ja majandusinimesed, sest väga palju tudengeid on nõus oma rahakotist maksma, et neid erialasid õppida.

Keerulisem on rahaga filoloogidel -  eriala on selline. Keeleõpetus on ju sisuliselt personaalõpe.

Ülikooli jaoks on iva selles, et kui palju raha õppejõud ühe loenguga ülikoolile teenib. Keelt saab korraga õpetada 25 inimesele, samas on loenguid, mida saab pidada korraga 500 inimesele. Selleks, et sama suurele hulgale inimestele võõrkeelt õpetada, on vaja kakskümmend inimest.

Kuid see pole konflikt humanitaaride ja reaalide vahel. Ka reaalide (füüsika, matemaatika, keemia) või arsti ja bioloogia õppejõudude seas on inimesi, kes õpetavad õpetlasi meie teaduspõhisele ühiskonnale, aga kelle palgad on alla Eesti keskmist.

Mitte kõik maailmatasemel teadlased ei teeni ülikoolis ülihästi. Näiteks ülikooli semiootikaprofessorid saavad ülikooli enda kehtestatud miinimumi.