Pordid: Kristjan (paremal) ja Mart tunnustavad teineteise kangekaelsust. Vallo Kruuser / Eesti Ekspress
Siniruudulises flanellsärgis Mart Port läheb oma Pirita kodu trepist üles pisut longates. "Ma käin koertega metsas," seletab Port. Tal on väga vali hääl. "Videvik käes. Suurem koer on mul selja taga ja ilmselt näeb väiksemat. Ja tuleb mulle pimesi selga!" Omaenese koer jooksis Pordi kogemata pikali. Jalaluu katki, põlveliiges tuksis. "Ja kui vanem mees teeb metsas sõjaväelist roomamist ja hüüab abi..." sekkub Kristjan, Mardi noorem poeg, terviseuurija Tallinna Ülikoolis. "Praegu vaadatakse, et lihtsalt joodik." Mõlemad Pordid on pikad ja rahulikud. Ja mõlemad räägivad väga täpsete, nagu mõõdetud põimlausetega. Ning – mõne nädala pärast üheksakümnene Mart Port näeb välja julgelt paar kümnendit noorem. Mart: Hirmu tunda ei jõudnud. Ainult valus oli. Aga oli ka tunne, et – noo – varem või hiljem keegi ikka mööda läheb. Et päris džunglis see ei toimu! Kristjan: Eks alguses oli masendust palju. Sa ei parane ju enam nagu 20aastane jalgpallur. Lihasmass langes, verevarustus häirus. Palavad ilmad, vähene veetarbimine... Mart (kuivalt): Kui hiljem kaal tõusis – ma arvasin, et see on aju juurdekasv. Kristjan selgitas, et ikkagi ei ole. Kristjan: Seletasin isale, miks vett peab jooma, mida tohib liigutada, mida ei tohi... Kogu elu on tema pidanud mulle elulisi asju selgitama, nüüd pöördus see ümber. Me ei saa praegu tihti kokku. Ja traditsiooniline isakuju pole isa olnud, pigem kusagil taustal. Aga nüüd tekkis selline omapärane suhe, mida elu ei olnud ette kirjutanud. Sel hetkel tundus maailm palju mustvalgem.
« Avalehele 7 Kommentaari