Foto: Vallo Kruuser

Kas vaesus on valik?
Kas te ise usute, et keegi valiks vaesuse?

Mõnel inimesel pole midagi selle vastu, et elada väiksema sissetulekuga kusagil maanurgas, kasvatada kartulit ja eladagi niimoodi lihtsalt.
Need on väga vanad inimesed ja nad pole teistsugust elu näinud. Häda on selles, et nad ei tea võimalustest. Kui vaatame Euroopa Liidus väljatöötatud vaesuse üks indikaatoritest on veega tualeti olemasolu. Lagunenud taludes on vesi sageli kaevus, puud õues. Inimesed, kes seal elavad, peavad sellist eluviisi täiesti tavapäraseks. Nad ütlevad, et buss ei käi, postkontorit ei ole, arsti juurde on raske pääseda. Kasvatame ravimtaimi, ise tohterdame end. Kui luu katki läheb, siis peab ikka arstile minema – aga see on väga vaevaline ettevõtmine. Kartul võetakse üles üks vagu päevas, sest rohkem ei ole jaksu ega jõudu. Tihti pole külas enam tehnikat.

Kui inimestelt aga küsida, kuidas nad hakkama saavad, siis ajavad silmad pärani ja ütlevad: väga hästi! Olemegi ju kogu aeg nii elanud.

Sellest, mida ei tea, ei saa ka puudust tunda?
Jah. Nad ei teagi paremat tahta. Nad ei nälgi, toit on laual. Kuid toidu saamiseks peavad nad üle mõistuse palju rasket tööd tegema. See on nende aastatepikkune elustiil.

Palju hullem vaesusega leppimine on neis alevikes, kus on blokkide ja blokkide kaupa räämas maju. Kui inimene saab miiniumpalga lähedast sissetulekut, siis on tema valikud väga piiratud. Ta teab, et tal pole haridust, piirkonnas pole tööd. Kõik ei saa ju kolida Tallinnasse ja Tartusse.

Kui palju on siin tuhkatriinu-lugusid?
Ikka on. Näiteks Nõmme Lastekaitse Liidus töötasime 40 poisiga, kes olid koolist välja kukkunud või väljakukkumisohus. Üks noormees elas enne sotsiaalkorterisse jõudmist mõned aastad prügimäel. Juurdunud harjumused ja arusaamad, see, et nad teist elu ei ole näinud.

Nad said tööharjumuse, nendesse suhtuti respektiga. Nad tundsid tuge, noori ei hurjutatud vaid öeldi: sa ei saa minna üle tee, kui vaatad kogu aeg seljataha, tõuse püsti, klopi püksid puhtaks ja lähme edasi. Minuni jõudis arusaam, et meil ei ole varajast märkamist ja õigel ajal sekkumist.

Tänaseks on paljud neist noortest ametikoolis või tööl. Päris alguses oli noorte kooli naasmise protsent isegi sada. Nad hakkasid teistmoodi mõtlema, iseennast austama ja iseenda peale lootma.

« Avalehele 43 Kommentaari
Loe veel: