Südamlikult Euroopast, mõistusega Ameerikast
Oktoobris juhtus Eesti ajakirjanduses – täpsemalt EPL veergudel – midagi enneolematut. Professor Rein Raud esines arvamuslooga, kus süüdistas Eesti peaministrit pugemises Ameerika Ühendriikidele. Professori arvates evivad Eesti rahva juhid traditsiooniliselt lakeimentaliteeti.
Siim Kallas tõstis heidetud kinda, üllitades nädalapäevad hiljem arvamusloo "Vaata raevus kaugemale", kus andis otse mõista, et vasakintellektuaalid (pidetud kritikaanid) nagu Raud on meie ajaloos kaasa aidanud iseseisvuse kaotamisele, muutudes nõukogude võimu käsilasteks. Põhiline sõnum, mida peaminister lugejani viis, oli siiski kinnitus, et liitlaslikele suhetele USAga on ehitatud pikaajajaline strateegia.
Eesti Ekspress üritas mõned meie kaalukad mõtlejad kutsuda ümarlauale, et tekitada diskussiooni Eesti-USA suhete üle, ent asja sellest ei saanud. Toomas Hendrik Ilves, keda Ekspress nägi proameerikalikel positsioonidel seisva mõtlejana, teatas vastuseks, et talle ei paku teema intellekutaalselt midagi, sest kõike, mida Rein Raud oma artiklis ütles, võis Lääne intellektuaalide suust kuulda juba 1967. aastal.
Küllap nii. Kui seni oli Ameerika ajakirjandus valitsuse Vietnami sõda toetanud, siis 1967. aasta keskel muutus suhtumine vastupidiseks. Ning Euroopas korraldati tol aastal Stockholmis nn Rahvusvaheline Tribunal ameeriklaste sõjakuritegude uurimiseks Vietnamis. 1967ndal küsisid intellektuaalid mõlemal pool Atlandi ookeani: "Kas me oleme Ameerika poolt või vastu?" Tollal Ameerikas elanud Ilves ilmselt mäletab seda.
Eestis tiksus teine aeg. Meil toimusid sel aastal ENSV Ülemnõukogu VII koosseisu valimised. Küsimust, kuidas suhtuda Ameerikasse ning kas üldse kuidagi suhtuda, polnud põhjust arutada. Ameerikaga tegeles Moskva. Seega on professor Raua tõstatatud küsimused, mis Lääne-Euroopa või Ameerika kontekstis tunduvad A.D 2002 õige habetunud, Eesti oludes lausa värsked. Erinevalt Ülemnõukogu VII koosseisu valimise aastast oleme saanud nii iseseisevaks riigiks, et on põhjust vaielda meie Ameerika-poliitika üle.
Eurooplased pesevad nõud
Alates 80ndate lõpust oleme kõigile, kes meid kuulata viitsisid, jutlustanud kuulumisest Euroopasse. "Tagasi Euroopasse!" kõlas meie loosung. Paljud suhtusid sellesse põlgusega, sest eestlaste mentaalsust ja kultuuri arvesse võttes on loosung sulaselge lollus – ei saa tagasi minna sinna, kust pole kunagi lahkutud. Eestlaste päriskodu oli ja on Euroopas. Millest järeldub, et see ei ole Ameerikas.
Ameerika on pööranud Euroopale selja. Ameerika on muutunud nii võimsaks, et usub üksipäini kõigega hakkama saavat. Väidetavalt kannatab Ameerika võimsus üheaegselt nelja sõja pidamist. NATO toetuseta seejuures. Tundub, et Ameerika ongi minemas üksinda tegutsemise teed. Küsimus, kuidas peaks Eesti käituma, kui Ameerika tahab meie sõdureid kaasata Iraagi ründamisse, jääb väga teoreetiliseks. Ameerikal puudub vajadus ning soov meie sõdurite kaasamiseks. Isegi Prantsuse, Inglise või Saksa sõdurite abi ta ei taha.
Põhjendus kõlab solvavalt. Euroopa liitlastest on rohkem tüli kui abi. Ameeriklastele on olulisem sõjaväeliselt selge käsuliini püsimine; nad pole nõus sellega, et nende juhtitud operatsioonis hakkaksid Inglise, Prantsuse või mingi teise maa kindralid oma liini ajama. Mäletatavasti pöörasid Teise maailmasõja lõpus Ameerika kindral Dwight D. Eisenhower ja talle formaalselt allunud Briti marssal Bernard Montgomery nii kõvasti tülli, et Berliinis hõõruti lääneliitlaste sõjategevuses halvatust oodates lootusrikkalt käsi. Tollal pidid ameeriklased sellega leppima, sest inglasteta nad sõdida ei saanud. Nüüd ei sõltu ameeriklased kellestki. Nad eelistavad tööjaotust, kus nemad löövad platsi puhtaks ja eurooplased pesevad seejärel nõud (nii amide juures öeldaksegi – doing the dishes). Ameeriklaste veendumuse kohaselt on Saddam Husseini juhtumi käsitlemisel see õiglane tööjaotus.
"Ajaloo lõpp" on jõudnud Euroopasse
Eelnevast väitest kirjutab põhjalikult ajakirjas Policy Review (www.polcyreview.org) Ameerika politoloog Robert Kagan, kes analüüsib Euroopa ja Ameerika erinevaid hoiakuid sõja ja rahu küsimustes artiklis "Võim ja nõrkus" (Power and Weakness). “On aeg lõpetada teesklus, nagu jagaksid eurooplased ja ameeriklased ühist vaadet maailmale või isegi et nad elavad ühes ja samas maailmas,” põrmustab Kagan juba esimese lausega ettekujutuse Lääne tsivilisatsiooni homogeensusest.
Küsimus on võimu (power) tõhususes, moraalsuses ja ihaldatavuses. Kagan väidab, et Euroopa on võimuihast lahti saanud, sulgudes eneseküllasesse patsifistlikku maailma, mis püsib kirjutatud seadustel ja kirjutamata reeglitel. See on “ajaloo järgne” paradiis. Ameerika elab seevastu teistsuguses maailmas – maailmas, kus jõud on lõplik argument.
Arutluses aimdub midagi tuttavlikku. Kui tuletada meelde 90ndate alguse kaht väga mõjukat raamatut – “The End of History and the Last Man” Francis Fukuyama sulest ning Samuel Huntingtoni kirjutatud “The Clash of Civilizations and the Remaiking of World Order”, võib öelda, et seisund, mille saabumist ennustab Fukuyama – hegelliku “ajaloo lõppu”, kui inimkond on aru saanud, et demokraatial puuduvad alternatiivid ning lakkab võitlus erinevate ideoloogiate vahel (aga see ongi ajaloo sisu) – on jõudnud Euroopasse. Ameerika seevastu elab ning võitleb maailmas, mida on kirjeldanud Huntington – maailmas, mille palge määrab erinevate tsivilisatsioonide (antud hetkel kristluse ja islami) kokkupõrge.
Ameeriklane Kagan ei pea eurooplastele selle pärast viha, sest ta märgib õigusega, et Euroopa “maharahustamine” oleks parim kingitus maailmale. Siis, kui eurooplased veel uskusid jõumeetodeid, vallandasid nad kaks maailmasõda ning põhjustasid kirjeldamatut hävingut. 21. sajandisse jõudnud ülivõimsat Ameerikat peaks rahuldama asjade selline seis, kus Euroopa vegeteerib patsifistlikus paradiisis ning Ameerika hoiab ülemaailmset korda.
Uus Rooma impeerium
Probleem on selles, et just eurooplased pole asjade sellise seisuga rahul. Meile ei meeldi ameeriklaste jõuvõtted. Suhtumine Lähis-Ida asjadesse on näidisjuhtum. USA toetab agressiivset Iisareli. Euroopa toetab pigem palestiinlasi, edendades nende autonoomiat ning soovides tüli rahumeelset lahendamist. Euroopa kardab Iraagi vastu puhkeva sõja tagajärgi, ennustades, et sellega kaob viimanegi lootus Iisraeli-Palestiina konflikti veretuks lahendamiseks, sest kogu araabiamaailm tõuseb pärast Bagdadi ründamist tagajalgadele.
Washington usub vastupidist – Bagdadi põlvili surumine võtab palestiinlastel (ja kõigil teistel džihhaadisõdalastel) leili vähemaks ning sunnib neid läbirääkimiste laua taha. Isegi Briti peaminister Tony Blair ei suuda ameeriklasi selles ümber veenda, ehkki Blair on USA lähemaid ning ustavamaid liitlasi. Ameeriklased ei kuula eurooplasi. Nad saavad maailma ka üksinda ohjes hoida. Täpselt samamoodi, nagu seda suutsid 19. sajandil inglased, 17-18. sajandil prantslased, 16. sajandil hispaanlased.
Professor Rein Raud küsib, mis saab siis, kui USAs "vahetub poliitika, praegune militarism mõistetakse hukka ning hakatakse viltu vaatama just neile riikidele, kes seda õhinaga toetama kippusid"? See on väga teoreetiline oletus. Ühendriigid ei muutu aimatavas tulevikus. Ühendriigid on uus Rooma impeerium, mis hõlmab absoluutse maailmavõimuna endasse vana kultuuri ning sügavate traditsioonidega Hellase (Lääne-Euroopa selles võrdluses). Eesti on nagu väike Sürakuusa riigike allakäiva, kuid mõnusalt koduse Hellase ja ülivõimsa, sihikindla hoolimatusega tegutseva Rooma vahel. Kellele peab Sürakuusa panustama, kas Roomale või Hellasele? Vastus sõltub sellest, kas kuulata südame või mõistuse häält.
