Lahkus on üks omapärasemaid rootsi kirjanikke, üheteistkümne raamatu autor, millest igaüks äratas ilmumisel alati erakordset tähelepanu. Kandre debüteeris 22-aastasena poeetilise lapsepõlvekirjeldusega “Teisel maal” (1984), teda hakati otsekohe pidama imelapseks ja rootsi kirjanduse suureks lootuseks. Edaspidine looming täitis selle lootuse. Omanäolise sugestiivsusega lahkas ta oma esimestes teostes tõrjutud inimese maailma, sageli lapse või murdeealise tüdruku perspektiivist. Hilisematesse romaanidesse sugenes sünge ja lõikav iroonia kogu maailma suhtes. Vahest kõige suurema lugejamenu saavutas ta romaaniga “Kurat ja Jumal” (1993), pahupidi pööratud loomislooga, kus Kurat on kõhetu, armastusejanuline üksiklane ja Jumal enesega rahulolev hellitatud tedretähniline paksuke: “kaks poissi,/ mõlemad väga üksildased/ (ehkki kumbki omamoodi)./ See oli siis, kui kõik oli veel jagatud Kuradiks, inimeseks ja Jumalaks,/ kes kõik kolm elasid omaette,/ millest pikapeale,/ nagu me kõik ju oleme kogenud,/ tulenesid saatuslikud tagajärjed elule selles maailmas, mida taevas siin nüüd varjab.”

Võimalik, et Mare Kandre sügav hingeline kibedus ja “maailmas võõrsil”-tunne juurdus kuidagiviisi ka tema pagulaspäritolus.

Ehkki Mare Kandre põlvnes eesti pagulastest, ei pea rootsi ajakirjandus seda tavaliselt nimetamisväärseks, küll aga on kriitikud tema eesti nimest tuletanud rootsi keelde uue omadussõna: kandresk, kandrelik. Eesti keelde ei ole siiani kahjuks midagi Mare Kandre loomingust  jõudnud, sest tema erakordne, proosaluulet meenutav rootsi keel on tõlkijaid hirmutanud. “Loomingu Raamatukogu” sarjas on aga ettevalmistusjärgus tema väike irooniline poeem “Naene ja Dr. Dreuf”: satiir doktor Freudi ja tema naisekäsitluse vastu ning ühtlasi selle mahasalatud naise silmade läbi nähtud maailmaajalugu.