Surma nimi oli tüüfus
Viimase saja aasta tapvaim epideemia puhkes Eestis Vabadussõja lõpukuudel, novembris 1919. Kümned tuhanded endise valgekaartliku Loodearmee sõdurid ja ohvitserid haigestusid tüüfusesse. Surnuid oli nii palju, et neid ei jõutud kohe matta ja laibad palistasid teede ääri. Haigusepuhangust kujunes epideemia Eesti võimude venitamise tõttu. See on hoiatav näide ja seetõttu aktuaalne tänapäevalgi. Sest igal haiguse vastu võitlemiseks möödalastud hetkel on inimelu hind.
Tüüfus toodi Venest
Novembris 1919 oli Vene Loodearmee taganenud Narva jõeni. Kuu keskel andis Eesti väejuhatus loa armee tagalaüksustele, sõjaväelaste perekonnaliikmetele ning põgenikele tulla üle jõe Eestisse. "Eesti pinnal määrati nende 12 000 inimese asupaigaks praktiliselt inimtühi ala metsas Mustjõest läänes. Oli novembrikuu, ja 1919. aasta novembris langes temperatuur kuni 20 miinuskraadini. Põgenikel polnud talveriietust. Neil soovitati hakata metsas muldonne ehitama. Töövahendeid selleks polnud, nii tuli onnid ehitada maapinnale," kirjeldab ajaloolane Jaak Valge.
Loodearmee ajaloost monograafia kirjutanud Reigo Rosenthal nimetab sellist käitumist küüniliseks ja ebaeetiliseks. "Tõenäoliselt kardeti, et äkki nad ei anna oma relvi ära, mistõttu otsustati neid enne vastavat nõudmist metsas veidi "pehmendada"."
Selle "pehmendamise" ja tõrjuva hoiaku tulemus polnud traagiline mitte ainult loodearmeelastele, vaid ka eestlastele endile. Novembri teisel poolel tabas Loodearmeed nakkushaiguste, eeskätt tüüfuse epideemia. Haigus aga ei tee rahvustel vahet, tappes kõiki ühtviisi. Rosenthal nimetab tüüfuse kiire leviku põhjusteks ebahügieenilisi elutingimusi ja armee tagalas valitsenud korralagedust. Vabriku- ja laoruumides, kuhu loodearmeelasi majutati, puudusid elekter, küte, pesemisvõimalused ja ka voodid. Nii ei saanud inimesed end isegi nädalate kaupa lahti riietada. Surma lõikus algas peagi.
"Palja naride peal ilma mingisuguse järelvaatuseta lamavad ühes surnutega ümber 200 haiged, kes oma väljaheited siia samasse, osalt naride peale, osalt põrandale ja kõrvalolevasse tuppa teevad. Ruumid on külmad, vist mitmel päeval pole neid keegi kütnud. Sanitarisi ei ole, puudub ohvitser, kes neid juhataks ja nende järele valvaks," kirjeldas jaanuaris olukorda Eesti 1. diviisi arst. Jõuludeks 1919 loeti Loodearmees juba 15 000 haiget ja haavatut, jaanuaris - 18 000.
Jaanuari algul 1920 käis Jõhvis olukorda kaemas siseminister Aleksander Hellat ja tõdes, et loodearmeelaste seisukord "ka eestlastele hädaohtlikuks võib saada, kui aegsasti abinõusid tarvitusele ei võeta". Ministril oli muidugi õigus. "Haiged asuvad Kalevi ja Kreenholmi vabrikute kasarmutes. Esimeses haiged tööliste perekondadega ühes toas. Et siin haiguse edasiandmine kõige hädaohtlikum on, ei tarvitse meelde tuletada," kirjutas Vaba Maa 9. jaanuaril 1920 ning lisas, et "Eesti sõduritest on praegu 285 meest külgehakkavates haigustes, nende hulgas ka plekilist soojatõbe".
Abinõusid aegsasti tarvitusele ei võetud. Ja pealegi oli ka teistsuguseid arvamusi. Viru rinde staabiülem polkovnik Nikolai Reek (endise nimega Bazõkov) arvas, et loodearmeelased ja põgenikud tuleks Peipsi-äärsetesse vene küladesse paigutada. "Kui tõbi seal lahti läheks, ei oleks see meil nii valus ja koguni mitte väga kahjulik, kui venelaste arv Peipsi rannal natuke väheneks."
Tüüfusele sel kombel muidugi piiri ei saadud. Veel paar kuud hiljem kirjeldas Narva haigla komandant August Orgussaar Iisaku seltsimajja paigutatud haigete olukorda: "Ühtegi arsti ega sanitari ei ole ... samuti ei ole arstimeid. Haiged on puudulikult köetud ruumes poolalasti ja poolnäljas. Venelased, kes veel terved, on põgenenud taludesse laiali ja nii ei ole kedagi, kes haigeid korraldaks ja mataks surnuid ... Üle kogu põranda oli laotatud kunagi põhku, mis nüüd kui aganad peeneks ära hõõrutud. Selle prügi peal lamasid ja kükitasid tihedalt poolalasti määrdunud inimkogud, nagu varjud, lõdisedes külmast ... laibad lamavad juba mitu päeva segamini haigetega ..."
Taud jõuab pealinna
Veebruari alguseks 1920 oli olukord ka Tallinnas muutunud tõsiseks, sest Koplis asuvais Loodearmee hospidalides vohas samuti tüüfus - juba jaanuari teisel poolel oli seal 1500 tüüfusehaiget, kellest paljud olid sinna tulnud gripi diagnoosiga. Ja tõbi hakkas levima kogu linnas. Alles nüüd, kui haigus murdis hoogsalt kohalikke elanikke, hakati resoluutsemalt tegutsema. Ilmselgelt oli õige hetk maha magatud, samas aga polnud olukord veel ka katastroofiliseks muutunud.
Ühe esimese asjana kuulutati Vene laatsarettide piirkond Koplis (muidugi ka Ida-Virumaal) keelualaks ehk pandi karantiini, kuhu lubati vaid kirjaliku saatekirjaga. Sinna rajati saunu ja desinfektsioonipunkte, moodustati tosin desinfektsiooni-lendsalka, lasti käiku kaheksa saunarongi jne. Samuti määras Eesti väejuhatus Koplisse komandandi. "Tema käsul keelati liikumine Kopli ja linna vahel kella üheksast õhtul kuni kella kuueni hommikul ja rajati hospidalide ümber piirdeaed. Plekilise soetõve kartuses katkestati 1920. aasta jaanuarist isegi kirjade kättetoimetamine elanikele, kes elasid teisel pool karantiinijoont," kirjutab ajaloolane Robert Nerman.
Tallinnas rakendatud meetmetest teavitas ajaleht Vaba Maa linlasi 9. veebruaril. Teatati, et lisaks kahehobusetõllale viiakse haigeid haiglasse nüüd ka autoga, "mis korraga 4 haiget peale võib võtta". Kui seni oli nakkushaiglas kõigest 200 voodikohta, siis linna tervishoiuosakond otsustas avada haiglad kuni 600 haige jaoks. Voodipesu hankimisel loodeti Ameerika Punase Risti abile. Suurim probleem oli õdede-sanitaride nappus, neid kavatseti appi saada sõjaväest.
Nüüd lõpuks võeti põhjalikumalt ette ka haiguste ennetamine. Tüüfuse puhul muutus võtmeküsimuseks võitlus täide kui tõve edasikandjate vastu. Anti käsk rongivaguneid vähemalt kord nädalas desinfitseerida. Kroonu täitapamaja avati ühel päeval nädalas ka kohalikele elanikele, "igas tunnis on seal võimalik 40 inimesel vannis käia ja riideid täidest puhastada". Vanakraamiturge aga kohustati müüma vaid neid riideid, mis kandsid plommi - desinfitseerimise märki.
Tallinnas arvestati ka musta stsenaariumiga, kuigi sellesse väga ei usutud ja õnneks nii ei länudki. Selle järgi kasvanuks haigestunute arv päevas 600-le, mis nõudnuks linnakassast nelja kuuga üle kaheksa miljoni marga. Tol hetkel oli linnal selleks määratud 1,1 miljonit, millest 720 000 marka loodeti saada Ameerika Punaselt Ristilt. Abi saabus Eestile mujaltki, näiteks Rootsi Punaselt Ristilt. Sealt saadi desinfektsioonivahendeid, ravimeid ja pesu rohkem kui 400 000 marga väärtuses.
Õõvastavad numbrid
Siiski kulus veel kuu aega, enne kui võitlus tüüfusega märgatavaid tulemusi hakkas andma. Märtsis 1920 loodi Eesti Sõjaväe tervishoiuvalitsuse alluvuses haiglad tuhandete loodearmeelaste jaoks. Seda välismaiste Punase Risti organisatsioonide abiga. Alles nüüd hakkas olukorda paranema. "Suremus langes märtsi teisel poolel keskmiselt viie inimeseni päevas, samas kui kuu alul arvestati selleks keskmiselt 50 inimest päevas," kirjutab Rosenthal.
Epideemia oli võidetud, ent millise hinnaga. 1919. aasta lõpul - 1920. aasta esimestel kuudel möllanud tüüfuse epideemia tappis 8000 - 12 000 loodearmeelast. Armee 153 arstist haigestus 132 ja suri 26 - seegi fakt on kõnekas. Rosenthal arvab, et "tõenäoliselt ei olnud taudidesse surnuid loodearmeelasi vähem kui armee koosseisus kõigis lahingutes kokku langenud inimesi". Nagu juba mainitud, puudutamata ei jäänud ka eestlased. 1. detsembrist 1919 kuni 1. aprillini 1920 haigestus tüüfusesse 4028 Eesti sõjaväelast, kellest 346 suri.
Et tüüfuseepideemia nii palju inimesi hauda viis, sellel on mitu põhjust. Kahtlemata levis taud juba Loodearmee Eestisse taganedes, kuid siis olnuks veel võimalik kiire tegutsemise korral epideemia ära hoida. Selle asemel aga jäeti kümned tuhanded inimesed saatuse hooleks, küll lageda taeva alla, küll kütmata hoonetesse. Rääkimata tüüfuse ravimisesest ja ennetamisest. Ka Loodearmee juhatus lõi käega ning nii tekkiski kaos, kus haiglates polnud enam õieti kedagi, kes haigestunuid aidanuks. Eesti võimude käitumine oli kuritegelik ka oma rahva suhtes, sest viivitamine maksis lõpuks paljude eestlaste, nii sõjaväelaste kui ka rahulike elanike elu.
Ajaloolase Jaak Valge arvates oleme nende tüüfuse ja ükskõiksuse ohvrite ees vabanduse võlgu. "Vabandus nende tuhandete loodearmeelaste ees, kes emakese Venemaa eest võideldes tegelikult Eesti Vabariigi ellujäämise kasuks oma panuse andsid ning osalt Eesti Vabariigi ükskõiksuse tõttu Ida-Virumaa halvasti hooldatud haudades uinuvad, võib seisneda ka [-] nende 15-20 kalmistu kordategemises ja hooldamises meie riigi raha eest."
