Surmaga silmitsi seisnud vanaproua üles­tunnistus: minu poeg mõrvas mu abikaasa

Eakas proua arvas, et hakkab kohe-kohe surema ning soovis teha elu viimase ülestunnistuse: naise skisofreenikust poeg oli ligi kümme aastat tagasi tema abikaasa tapnud ning laiba ära peitnud. See oli paraku vaid fragment tema ülitraagilisest pihtimusest.

Joonas* (51) oli koos ema Malle ja isa Jaagupiga elanud aastakümneid samas Lääne-Virumaa talukohas. Nende elamine metsade vahel oli eraklik ning pisut kõhegi. See polnud majapidamine, kuhu kedagi oleks külla kutsutud. Vanemate harvad kokkusaamised sugulastega toimusid alati kodust eemal.

Joonas oli oma vanemaid peksnud ilmselt ajast, kui oli veel alaealine. Vägivald püsis saladuses, sest mehe agressiivne iseloom hoidis uudistajad eemal.

„Ma pole vist kunagi kohanud kedagi, kes oleks nii üksi,“ ütleb kogenud politseiuurija Liivi Ruuto. „Tal olid ainult tema vanemad.“

Perepoeg ei saanud lihtsalt inimestega läbi. Tal tekkisid probleemid juba Nõukogude armees kaasteenijate ründamise pärast. Töökohtadel ta samuti ei püsinud, sest läks kolleegidega kisklema. Nii istus ta ainult kodus ja tegeles... mitte millegagi.

Isa-ema olid tal justkui orjad. Joonas hoidis neid nende enda kodus pantvangis. Koristamine, söögitegemine, kodutööd, bürokraatlikud asjaajamised, ostud – kõik tuli vanematel poja eest ära teha.