Suur kriis Kaubamajas

Kasumi nimel saadavad omanikud laiali Eesti suurima kaubandusketi juhtkonna ja hoiavad igati kokku töötajate pealt. Samas on nad salatehingutega firmast ise raha välja võtnud, kirjutavad Tarmo Vahter ja Sulev Vedler.

“Palju õnne! Teenisite isiklikult eelmisel aastal kümme miljonit krooni kasumit!”
Tallinna Kaubamaja kontserni nõukogu esimees Andres Järving (41) muutub nukraks. “Lootsime kaks korda rohkem…”
Järving räägib mitmuses. Ta kõneleb ka Jüri Käo, Enn Kunila ja Indrek Vanaselja nimel. Neile neljale kuulub enamik Kaubamaja kontsernist, mille turuväärtus on ligi 400 miljonit krooni.
Mehed lootsid, et mullu teenib Kaubamaja kasumit 70–80 miljonit krooni. Tegelik tulemus jäi tõenäoliselt poole väiksemaks.
Jamad ilmnesid kõige teravamalt augustis, kui nelik hakkas erastama Eesti Raudteed. Selleks pidid nad kusagilt leidma paarsada miljonit krooni. Pangad ütlesid “ei”. Meestel tekkis mõte võtta osa raha Kaubamajast.

Kaubamaja pidanuks välja andma umbes 50 miljoni krooni eest võlakirju põhjendusega varude soetamine vms. Raha läinuks raudtee ostmiseks.
Järving tunnistab plaani emissioonist õigeks, kuid eitab seost raudteega.  Kaubamaja tegevjuht Toomas Tamsar rõhutab: “Seda ei tehtud!”
Järvingu sõnul võeti Kaubamaja arvelt kümmekond miljonit siiski. Just nimelt võeti, kuna lugupeetud börsifirma Tallinna Kaubamaja pangaarve moodustab vaid osakese eespool toodud nelja mehe erafirma NG Investeeringud pangaarvest. Seda nimetatakse kontsernikontoks.
Härrad Järving, Kunila, Käo ja Vanaselja võtavad Kaubamajalt raha, millal tahavad, ja annavad, millal tahavad. Neile on Kaubamaja nagu isiklik perefirma, mitte mitmesaja osanikuga avalik ettevõte.
Raudteetrikk oli kahjuks vaid killuke Kaubamaja hädadest.

kontsern avas üha uusi Selvereid. Eesti supermarketite turg oli nende sõnul lõpuni hõivamata. “Positsioneerime tulevase heaoluühiskonna jaoks,” räägib Järving. Tegelikult oli omanikel plaan firma võimalikult suureks ajada ja siis terviku või osadena maha müüa.
Tallinnasse Tondile kerkis uus Selver peamiselt seetõttu, et kui Kaubamaja ei oleks sinna poodi ehitanud, teinuks seda mõni konkurent.
“Tondi Selver oli mõeldud nii, et iga viies möödasõitja keerab sisse. Aga nad ei keera,” kurdab Järving. Tal on poe kallist rendilepingut kole vaadata. “Tuju läheb ära.”
Mehed arutasid Selverite müüki Soome Keskole, aga Guido Sammelselg jõudis ette ja müüs soomlastele oma Säästumarketid.
Siiski valis Kesko Säästumarketid sellepärast, et Selverite eest küsiti liiga kõrget hinda. Nüüd olid Kaubamaja omanikud hädas. Raha oli vaja ning ainus tee oli kulusid kärpida.
Selveri juhid käisid suvel USAs 47 supermarketis. Järeldus ilmus Kaubamaja siselehes: “Kulutame Selveris täna ilmselgelt liiga palju.” Loo juures ilmusid fotod iseteenindusega kassadest, kus kliendid skaneerisid ostud ise triipkoodilugejaga ja tasusid arve maksekaardiga.
Pankurid muutusid murelikuks, sest kasum igalt lisanduvalt Selveri ruutmeetrilt kahanes. Ühispank soovitas oma kundedele, et nad võiksid Kaubamaja aktsiad maha müüa.
Hansapanga juhatuse esimees Indrek Neivelt rääkis avalikult kaubanduse ülekuumenemisest. “Hansapank ei luba Tartusse korraga kaubamaja ja Selverit teha,” ütleb Järving, “me tahaks mõlemat!”

Probleemid ilmnesid ka kontserni südames, kust päevas astub läbi üle 20 000 inimese. Aastas seitse miljonit.
Pikkamööda selgus, et Tallinna Kaubamaja on viimased paar aastat ostnud osa kaupa sisse vale hinnaga. Tegemist on keskmisest kallimate, aga vähetuntud rõivamarkidega.
Tamsar: “Mais 2001 andsime käsu osta sisse odavamat kaupa.”
Järving: “Praegu mingil määral viga kestab. Valesti ostetud kauba pärast kaotasime umbes 20 miljonit.”
Tamsar: “See number on meelevaldne!”
Suvel läksid Tallinna Kaubamaja finantsdirektor Urmo Vallner ja ostudirektor Ants Vasar juhtima Selvereid. Siis tuli välja, et kaubamaja ladudes oli “sadade tuhandete” eest müümata kaupa. Osa sellest oli juba kolm aastat vana.
Kaubamaja juhid sõlmisid tehinguid ka isiklike firmadega. Näiteks direktor Vasar lasi osta rõivaid sisse oma firmast Mercal A. Kaubamaja oli ka direktor Vallneri AS Valgusreklaami klient. Kontserni töötajad käisid juhatuse esimehe Tamsari firma korraldet Pärnu juhtimiskonverentsidel.
 
Neli suuromanikku otsustasid võimu oma kätte võtta. Jüri Käo, kes kunagi oma head mainet ohtu ei sea, andis nõukogu esimehe tooli üle Andres Järvingule. Tema töötaski välja räige kokkuhoiuplaani, mõeldes nii suurtele otsustele kui ka pisiasjadele. “Mõne miljoni ikka saab…”
Drive-in suleti. Kaubamaja koleda külgfassaadi uuendamine lükati mitu aastat edasi. Selverites loobuti öösel turvameestest ja poodide öisest valgustamisest. Viru väljakule uue kaubamaja ehitamise asemel otsustati seal kinnisvarafirmalt SRV pinda rentida.
Toomas Tamsar teatas oktoobris alluvatele: “Kui Lääne-Euroopa kaubamajades tuleb ühe täiskohaga teenindaja kohta keskmiselt 70– 80 ruutmeetrit müügipinda, siis meil on see näitaja umbes 40. Võrreldaval pinnal on meil pea kaks korda rohkem töötajaid.” 
Tallinna ja Tartu kaubamajades ei võeta lahkujate asemele uusi töötajaid enne, kui personal on piisavalt vähenenud. Järvingu nägemust mööda kahanevad koosseisud kontori arvelt. “Valgekrae ja teenindaja palgavahe on mitmekordne.”
Müüjad teenivad keskeltläbi 4000–5000 krooni, miinus maksud. Pluss lisapalk kuni 20 protsenti, kui müügiplaan on täidetud. Mullu oli sellega pidevalt raskusi.
Oktoobris jäi ära oodatud üldine palgatõus. Oma töötajatest püsiklientide soodustust Selverist ja kaubamajadest ostude tegemisel kärbiti viie protsendi võrra. Enne premeeris Tallinna Kaubamaja jõulude puhul rahaliselt kõiki. Nüüd  viidi ellu juba mullu langetatud otsus ja preemiat  said sada paremat, ülejäänud 400 jäid ilma.
Kaubamaja müüjate tööpäev lühenes 11–12 tunnilt 8–9 tunnile, kuid koos sellega vähenes ka vabade päevade arv.
Detsembris valminud töötajate rahulolu uuringus kukkus lugupidamine firmast kolinal. Kaubamaja siselehes ahastas Meestemaailma osakonnajuhataja Tiiu Mäeloog: “Töötajatel on tekkinud käegalöömise tunne.”

Andres Järvingul tekkisid kontserni juhi Toomas Tamsariga maailmavaatelised vastuolud. Esimene leidis, et firma väärtus on finantskapitalis. Teine, et inimkapitalis.
Järving: “Firmas hakkas maad võtma akadeemiline lähenemine. Ei ole vaja tuumafüüsikat.”
Omanike arvates vohas kontsernis bürokraatia. Kaubamajas hangivad kaupu ostudirektor, peaostujuhid, ostujuhid. Neid aitavad ostujuhtide abid ja analüütikud. Selverites on olemas veel sortimendijuht ja space manager’id (paigutusmänedžerid).
Järving on töökorraldusest masenduses: “Kaob ära vastutus. Töötajad saadavad üksteisele metsikult meile. Toimub võõrandumine ärilisest protsessist.”
“Ostutöötajad on aristokraatlik seltskond, kus kõik kaubapakkujad käivad palumas. Ja nemad annavad lünklikku infot!”
Tamsar ütleb läbi lillede sedasama: “Ostu- ja müügiosakondade lähendamine võttis oodatust enam aega.”
Järving: “Sa lähed kaubamajja ja seal on ainult õnnetu veteranmüüja. Kõik on kadunud – ostja, müügijuht, ostujuht. Ja iga paari nädala järel riputab see müüja üles uut allahindluse silti.”

Järving ja kompanjonid joonistasid paberile, “milline peaks firma juhtimine välja nägema”. 80-liikmeline kontserni keskus oleks laiali löödud. Vähesed väljavalitud oleks kolitud Järve Selverist tagasi Tallinna kaubamajja.
Tamsar ütles, et kastide ümberjoonistamisest tulu ei tõuse. Vastuolu tipnes jaanuari lõpus nõukogu koosolekul. Järve Selveri neljandal korrusel istusid nõupidamiste toas närvilised mehed. Päevakord visati kõrvale ja algas vaidlus, mida teha keskusega.
Ühel hetkel ütles Tamsar, et nüüd aitab.
Edasi räägiti kümmekond minutit tema kabinetis. Kuid mitte enam juhtimisest, vaid lahkumiskompensatsioonist.
Kohe kutsuti kesklinnast kohale Tallinna kaubamaja direktor Kati Kusmin, keda omanikud nimetasid omakeskis “naiseks perifeeriast, metsast peaaegu”.
Järving pakkus talle Tamsari ametit. See oli hea võimalus keskusele koht kätte näidata. Kusmin oli nõus olema vaid kohusetäitja, kuni uue inimese leidmiseni.
Õhkkond firmas muutus veel hullemaks. Probleemid jäid, aga nüüd kadus ka juht. Tallinna Kaubamaja ametiühingu usaldusisik Tiiu Aedmäe kurdab: “Minul on tõeliselt kahju, et Tamsarile ei antud võimalust ühiseid ideid ellu viia.”

Mis saab edasi? Tallinna kaubamajas jätkub vigade parandus. Veebruaris alustati trendikorruse ümbertegemist teismeliste korruseks. Niinimetatud ID osakonna taga olid noored naised, kel meeldis ilusaid riideid kanda ja kes teadsid, mis on in. Paraku ei tulnud kusagilt välja samasuguseid ostjaid. Liftiühendus lõpeb korrus varem. Teksad ongi juba allapoole viidud.
Kosmeetikaosakonnas on alates suvest suurendatud odavama tarbekosmeetika hulka.
Toiduosakond kannatab nõmeda T-kujulise ruumijaotuse pärast. Kassades tekivad ummikud. Kui kahe aasta pärast valmib Viru hotelli kõrval uus maja, kolib toit sinna üle.

Järvingu kabinetist Hobujaama tänaval avaneb vaade Tallinna kaubamajale, kontserni peamisele rahaallikale. Kapi otsast naudib sama vaadet lilla teletups Tinky-Winky.
Järving on mõelnud, et võiks minna kas või ise kontserni päästma. Ei tee aga seda, sest praeguselt kohalt lahkumine on aeganõudev.
“Lähitulevikus laseme samamoodi edasi,” lubab ta. “Et eesmärgid oleksid agressiivsemad. Et rohkem kapitalismi instrumente tarvitataks. Patoloogiliselt käsutada ei tahaks.”
Eeldatavalt maksab Kaubamaja tänavu aktsionäridele tavalisest suuremaid dividende. Esiteks sujus viimases kvartalis müük hästi. Teiseks peab Kaubamaja suuromanikele kuuluv NG maksma suvel Hansapangale tagasi 77 miljoni krooni suuruse laenu.
“Meie oma tütarettevõtted peavad selle raha kokku tooma siia altarile,” ütleb Järving ausalt.