Trammipeatuses seisis suur reklaamitahvel, ja sellel kujutati midagi, mida Kulles ülihästi tundis. Pildil oli tema looming – Muhu prees kuue läikiva kivikese, õiekeste ja lehekestega.

Kulles oli selle preesi valmistanud kaks aastat varem ühe vanaema palvel, tolle lapselapsele ülikooli lõpetamise puhul. Ning andnud lubaduse, et teist täpselt samasugust ta enam kunagi ei tee.

Ja nüüd ilutses hiiglaslik pilt sellestsamast preesist siin, Vabaduse platsil, reklaamides Eesti juustu.

„Ma ei uskunud oma silmi, sest ta oli üleelusuurune, see üks minu lapsukene, ja ma hakkasin lausa kahtlema, kas ta on üldse minu oma, sest ta oli nii suur,“ meenutab Kulles.

Tondi poole sõitev tramm peatub Vabaduse väljakul keset autoteed, Kulles kogus end ja sammus kõnniteele. Kobas käekotist nutitelefoni järele, toksis sisse oma blogi aadressi. „Täitsa süda tagus kohe!“ meenutab naine.