Rainer Vakra 2002. aastal Tallinna ülikoolis kaitstud ülikooli lõputöö „Pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi ettevalmistamine Tartus“ on plagiaat. Selle töö alusel anti talle bakalaureusekraad keskkonnakorralduse erialal.

Töö tuumakam osa on copy-paste samal aastal valminud Säästva Eesti Instituudi (SEI) raportist „Pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi ettevalmistamine Tartus“. Nagu näha, on pealkirigi sama.

Diplomitöö sissejuhatav ja tausta avav osa on omakorda suuresti kopeeritud teisest tollal valminud SEI raportist „Üleriigilise pakendi- ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutamissüsteemi käivitamise majanduslike arvestuste koostamine“.

KOHTUMINE AJAKIRJANIKUGA: Rainer Vakra tahab saada keskkonnaministriks. Eesti Ekspress teatab Vakrale, et tema ülikooli lõputöö on plagiaat, et tema kui keskkonnaspetsialisti kuvandi vundamendiks on loomevargus
Tiit Blaat
Praegu on Rainer Vakra tähtis poliitik. Sotsiaaldemokraatliku partei juhatuse liige. Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees. Juba aastaid esineb ta mõjuka keskkonna­spetsialistina ja tema eriliseks huvialaks on just prügi- ning pakendimajandus. Riigikogu valimistel on ta sotside esinumber Nõmmel ja Mustamäel. „Eesmärk on saada keskkonnaministriks,“ ütleb Vakra ise Ekspressile.

Vakra kampaanialehel on tema tunnuslauseks „Sihikindel, sportlik ja hooliv keskkonnasõber“. Heinz Valk ütleb sealsamas tema kohta: „Rainer Vakra trumbiks on tema tublide tegude mõjul tekkinud asjaliku ja sõnapidava mehe maine. [---] Pääseks temasuguseid mehi riigikogusse rohkem!“ Vakrat hindab ka Marju Lauristin: „Rainer Vakra on julge, sõnakas ja demokraatlik juht, kes kuulab tähelepanelikult inimesi ning arvestab nendega otsuste langetamisel.“

Tema lõputöö on aga räme plagiaat, kus on üks-ühele kopeeritud kümnete lehekülgede kaupa SEI raportit. See pole ümberjutustus, liiga rohke tsiteerimine ega liiga vähene viitamine. Ilmselgelt on tegu arvutis tehtud copy-paste-tööga: sama tekst, samad pealkirjad, sama liigendus, samad alapealkirjad, samad allajoonimised, samad esiletõsted, samad teksti sisse põimitud graafikud, isegi kirja- ja tähevead on samad.

Tööde tellija ja SEI (praegu kannab sama organisatsioon nimetust Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus) lepingupartner oli keskkonnaministeerium. SEI poolne projektijuht ja raportite kokkukirjutaja oli Harri Moora, rahvusvaheliselt üks tunnustatumaid Eesti keskkonnaeksperte.

„Vakral polnud sellega seost. Mina teda ei tundnud. Vakra nime teadvustasin endale alles aastaid hiljem, kui temast oli saanud poliitik ja ta hakkas keskkonnateemadel sõna võtma,“ meenutab Moora.

Kõlakaid sellest, et Rainer Vakra diplomitöö on plagiaat, liikus erialaringkondades juba aastaid. Mooragi tunnistab, et kuulis sellekohast vihjet aastaid tagasi. „Pole aga olnud aega põhjalikult uurida, ammune asi pealegi,“ ütleb ta.
SDE POSTRIPOISS: Rainer Vakra senine poliitkarjäär on möödunud suuremate raputusteta.
Madis Veltman

17 aastat tagasi, kui Vakra lõputööd kaitses, oli internetiajastu alles algusjärgus ja seegi aitas kaasa plagiaadi varjamisele. Tollaseid raporteid keskkonnaministeerium veebi ei pannud ja nii ammused üliõpilastööd on samuti digiteerimata. Eks­pressil võttis tublisti aega, et Vakra lõputöö ühest Tallinna ülikooli laoruumist üles leida.

Võrdlus raportitega ei jäta kahtlust. Puhas plagiaat. Eriti hämmastav näide on Vakra diplomitöö kolmas peatükk. Peatüki keskne osa on Tartu ­linnaelanike seas korraldatud küsitlus. Vakra diplomitöö retsensent, emeriitprofessor Tõnis Põder kiitis seda: „Õigupoolest olekski diplomitööks piisanud sellest osast. Kõige olulisemaks osaks on siin andmed elanike valmisoleku kohta jäätmekogumise korrastamiseks.“
Kindlasti ei öelnud ma Vakrale, et kopeeri need materjalid ja esita oma töö pähe

Arusaadav – just sellist tööd, et lähed n-ö põllule ja uurid midagi uut, mitte lihtsalt ei refereeri teiste tekste, üliõpilaste lõputöödes hinnataksegi. Ainsa pisikese etteheitena teeb Põder selle koha kohta märkuse: „Kohane oleks olnud ka (küsitluse) metoodikal pikemat peatuda.“

Paraku ei teadnud professor Põder lihtsat tõsiasja, et Vakral polnud selle küsitlusega mingit seost. Nii ei saanud ta ka küsitluse metoodikal „pikemalt peatuda“. See on lihtsalt tuim copy-paste SEI failidest.

Tegelikult oli Vakra poolt omastatud küsitluse autor ja elluviija Keiu Ruus-Lepp, tollane Tartu ülikooli Türi kolledži tudeng. Ruus-Lepal oli koostööleping SEIga ja ta sai selle eest ka väikest tasu. „Mina isiklikult tegin küsitluse Tartu linnaelanike seas pakendite sorteerimise valmiduse osas ja tegin vastavad analüüsid. Küsimustik sai ilmselt koos Harriga Mooraga tehtud,“ kinnitab Ruus-Lepp.

Ruus-Lepa tehtud küsitlusel puudub seos Rainer Vakraga. „Rainer Vakrat ma isiklikult ei tunne ja mingit seost tal minu lõputööga olla ei saa,“ lisab Ruus-Lepp. „Oma töö materjale jagasin vaid Tartu ülikooli / Türi kolledžiga ja SEI / Harri Mooraga.“ Niisiis tuleb välja, et SEI faile kopeerides varastas Vakra koos sellega ka teise üliõpilase töö.

Eesti Ekspressiga kohtudes proovib Vakra erinevaid kaitsetaktikaid. Kõigepealt teatab ta, et oli tollal SEI praktikant ja koos sellega osales SEI projektis. Nagu mainitud, Harri Moora sellist seost ei tunnista. Hiljem helistab Vakra tagasi ja täpsustab, et oli praktikal hoopis Ahto Hunti juures ja tasuta praktikatöö hõlmas kokkulepet, et ta võib koos sellega Hunti antud materjale kasutada.

Tõsi on see, et Ahto Hunt oli tollal Rainer Vakra diplomitöö juhendaja ja samal ajal SEI koostööpartner. Ka Harri Moora oletab, et ehk võisid just Hunti kaudu Vakrale mingid SEI raportid liikuda. Hunt isegi kinnitab Ekspressile, et võis tollal Vakrale materjale saata ja mitmesuguseid viiteid anda.

„Aga see oli ikka silmaringi laiendamise mõttes, et vaata siia, loe ka seda, tutvu tollega,“ meenutab Hunt. „Kindlasti ei öelnud ma Vakrale, et kopeeri need materjalid ja esita oma töö pähe. Kui see plagiaat tõeks osutub, siis on see küll väga ebameeldiv uudis.“

Tartus tehtud elanikkonna küsitluse osas kinnitab Vakra esmalt Ekspressile oma autorlust: tema metoodika, tema tegi küsimustiku, tema oli ka üks küsitlejatest. Kui Vakra saab aru, et Ekspress teab küsitluse tausta kohta rohkem, hakkab ta keerutama: eks sellised asjad sünnivad ikka koostöös, eks sellistes projektides on mitmeid osalejaid.

Veel kord – küsitluse tegelik autor Keiu Ruus-Lepp eitab igasugust seost Vakraga.

Ühel hetkel hakkab Vakra seletama, et eks nad töötasid Harri Mooraga paralleelselt. Et tema töötas oma diplomitöö kallal ja Moora töötas keskkonnaministeeriumi ­tellimusel valmivate raportitega ja kuna teema oli sama, siis saidki ühesugused asjad. Paraku kõlab see loogika nii, et Tammsaare ja Luts hakkasid ühel ajal raamatut kirjutama ja kuna neil oli üks ühine sõber, siis raamatute valmimisel selgus, et mõlemad olid kirjutanud identse „Tõe ja õiguse“.

Oma diplomitöös on Rainer Vakra kasutatud kirjanduse leheküljel teiste seas maininud ka SEI uurimust „Üleriigilise pakendi- ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutamissüsteemi käivitamise majanduslike arvestuste koostamine“ ja samuti teise uurimuse „Üleriigilise pakendi- ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi käivitamise majanduslike arvestuste osa“. Diplomitöö tähtsaimale allikale, mis puudutas Tartu linna ja vastavat SEI uurimust, on Vakra jätnud viitamata. Ise ta ütleb Ekspressile, et ei saanud viiteid panna, sest SEI raport polnud tollal veel lõplikult valmis või ametlikult avaldatud.

Vahet pole. Kui kopeerid „Hamleti“ ja paned kasutatud kirjanduse nimekirja Shakespeare’i, ei muuda see plagiaadifakti. Kui kopeerid suures ulatuses ja muutmata kujul, on see ikka plagiaat. Viite olemasolu või puudumine pole enam oluline.

Rainer Vakra diplomitöö ja SEI raportite võrdlemine ei jäta vähimatki kahtlust, et see on otsene plagiaat. SEI raportite autor Harri Moora kinnitab, et Vakral nende töödega seost polnud. SEI raporti jaoks n-ö alltöövõtuna Tartu linnaelanike küsitluse teinud Keiu Ruus-Lepp – tema küsitlus oli ka Vakra töö põhiosa – ütleb samuti, et Vakral polnud sellega mingit pistmist. Isegi Vakra lõputöö juhendaja Ahto Hunt möönab, et jagas küll Vakrale SEI materjale, aga silmaringi avardamiseks, mitte üks-ühele kopeerimiseks.

Ekspress ei väida, et Vakra valetab kõiges. Oma diplomitöö juhendaja kaudu oli Vakral õhkõrn ja kaudne puutumus SEI projektiga. Vakra ütleb, et käis lõputöö raames Tartus ja osales ühel kohtumisel linnavalitsuses või linnavolikogus. Hunt meenutab, et jah, Vakra oli temaga korra Tartus kaasas. See on ka enam-vähem ainus koht, kus Vakra jutule tuleb kinnitus teiselt osapoolelt.

Plagiaadil ehk loomevargusel on mitu tahku. Esiteks kriminaalõiguslik vastutus. Sel puhul on Vakra kaasus küll aegunud, sest praegu kehtiva karistusseadustiku kohaselt on teise astme kuriteo aegumistähtaeg viis aastat. Pealegi kehtisid aastal 2002 teised seadused.

Teine tahk on aga sisuline. Vakra on ehitanud oma poliitikurenomee üles keskkonnaeksperdi kuvandile. Tema keskkonnaeksperdi kuvandi alus on aga loomevargus, kopeerimine ja teiste töö enda nime all esitamine. Tallinna ülikool ütleb, et lõputööde puhul kehtib neil nulltolerants, s.t plagiaadi väljatulekul algatab ülikool üliõpilase eksmatrikuleerimise. Minevikusündmuste menetlemine võtab aega, ülikool võib kokku kutsuda akadeemilise komisjoni ja korraldada uurimise. Kui peaks selguma, et Rainer Vakra lõputöö on plagiaat, võib ta kaotada kõrghariduse. ­Bakalaureusekraadi kaotamine võib aga muuta kehtetuks ka Vakra mõni aastat hiljem kaitstud magistritöö.

Mitmes Euroopa riigis on poliitikud plagiaadi tõttu tagasi astunud. Mõned aastad tagasi näiteks Saksamaa kaitseminister ja Ungari president.

Kuidas käitub Rainer Vakra?

PS. Eile pärastlõunal, veidi enne lehe trükkiminekut helistab Rainer Vakra veel kord ja soovib Ekspressi artiklit enne ilmumist näha. Tahab ka teada, mida on Ekspressile rääkinud teised allikad. Tema soovid ei täitu. „See pole plagiaat,“ kinnitab Vakra veel kord.