Igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras.

Seda lubab põhiseadus.

Tulevikus on prokuratuuril aga suurepärane võimalus teid 24 tundi igaks juhuks pealt kuulata, et äkki sealt tuleb midagi. Nii et arvestagem sellega!

See pole “paranoilise ajakirjaniku järjekordne väljamõeldis”. Nii hoiatas mõni nädal tagasi Riigikogus Indrek Saar, parlamendi õiguskomisjoni liige.

Saar võttis kokku uue seaduse – kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise jälitustoimingute peatükiga – ohud. See lubab uurimisorganitel senisest veelgi vabamalt teostada pealtkuulamist, kirjavahetusega tutvumist jms, ning seda – erinevalt põhiseaduses ette nähtust – mitte kohtu, vaid prokuratuuri loal. Ainus tingimus on seejuures, et kohus tuleb asjasse pühendada hiljemalt 24 tunni jooksul.

Ent isegi kui kohus jälitustoimingu alusetuks tunnistab, võivad uurijad vahepeal kogutud andmeid säilitada. Hästiinformeeritud, kireva tutvusringkonna või seikluslikuma eraeluga inimestele on sellise lõdva regulatsiooni ohud kergesti mõistetavad.

Mille alusel saab nüüd jälitada?

Kolm aastat parlamendis oma aega oodanud eelnõu vormistati seaduseks ahvikiirusel. Valimiste eel läbis eelnõu kahe päevaga kaks lugemist ning saadeti presidendile kinnitamiseks.

Ekspressi trükkimineku ajaks ei ole president eelnõule heakskiitu andnud ja võimalik, et ei annagi.

Nii Riigikohus, õiguskantsler kui ka advokatuur hoiatasid, et eelnõust tulenev jälitustoimingu alus – “vajadus koguda teavet esimese astme kuriteo ettevalmistamise kohta või sellise tahtlikult toimepandud teise astme kuriteo ettevalmistamise kohta, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust” – on liiga lai. Mida peab riik kuriteo ettevalmistamiseks? Kas inimene, kes värske Ekspressi kõrvale klaasi viskit võtab, valmistub napsisena autorooli istumiseks?

Teiseks lubab eelnõu sõnumisaladust piirata prokuratuuri loal, kuigi põhiseadus eeldab üksnes kohtu luba.

Eelnõu näeb seda ette erandina – “edasilükkamatul juhul võib eeluurimiskohtuniku luba nõudva jälitustoimingu teha prokuratuuri loal, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil. Prokuratuur teatab jälitustoimingust viivitamata, kuid mitte hiljem kui 24 tunni jooksul eeluurimiskohtunikule, kes otsustab prokuratuuri põhjendatud taotluse alusel jälitustoimingu lubatavuse ja jälitustoimingu jätkamiseks loa andmise määrusega.”

Samas on erandi tegemine eelnõus piisavalt põhjendamata. Ainsaks ettekäändeks on, et senine jälitustegevuse seadus lubas samamoodi põhiseadust väänata.

Ent mis on see edasilükkamatu juhtum, mis takistab kohtunikul toiminguks luba anda? Arvestades tänapäeva tehnikat – mobiile ja tahvelarvuteid –, peaks ju eeluurimiskohtunik vajadusel alati kättesaadav olema!

Keskkriminaalpolitsei endine pealik Andres Anvelt kirjutas aasta tagasi Ekspressis: “Möödunud aastal tegi prokuratuur 888 taotlust telefonide pealtkuulamiseks, millest rahuldati 98 protsenti. Tegelik inimeste arv, keda pealt kuulati, võib olla aga 30 000 – 40 000.”

Prokuratuur soovis veelgi rohkemat

Advokatuuri juht Toomas Vaher usub, et kiirustades vastu võetud eelnõu teeb asja veel hullemaks: “Eelnõu on tervikuna sammuke õigusriigist kaugemale, sest jälitustegevuse alustamise eeldusi on muudetud “lõdvemaks”, jälitustegevuse alustamise ja teostamise seaduslikkuse kontroll on nõrk ning loa andmise põhjendatust kontrollida on äärmiselt keeruline. Tõenäoliselt muutub selle seaduse jõustumisel jälitustegevus senisest ulatuslikumaks.” Indrek Saar: “Ekspertide arvamust, keda mina julgen usaldada, arvesse võetud ei ole. Me astume sisse ühest väga pimedast uksest ja me ei tea, kuhu see meid viib.”

Endine siseminister Ain Seppik vihjas Riigikogus eelnõu kritiseerides, et autorite algne plaan oli veelgi karmim: “Projekti järgi pidi olema nii, et kohtunikult võib telefoni teel jälitusluba küsida, kusjuures mingit jälge ei jää, ja see luba niimoodi antaksegi. See on meie õiguspraktikas täiesti erakordne. Kas me saame siiski prokuratuuri praeguses seisus nii palju usaldada, et anda neile võimalus sisuliselt piiramatult jälitustegevusega tegelda?”

Igor Gräzin aga teatas: “See, mida on salaja pealt kuulatud, omamata selleks alust, ei lähe toimikusse, see läheb Eesti Ekspressi. Ma ei taha rääkida protsessidest, mis venivad aastaid, ja kui ühest protsessist ei tule midagi välja, okei, siis jälitame natuke 24 tunni jooksul, midagi kaevab ju ikka välja! Meenutan Sergei Dovlatovi lauset: “Toimik, see ei ole lampassidega püksid, toimiku teeb valmis ka kümne minutiga.”<


Mida võimaldab jälitamine?

Koguda varjatult isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust;

jälgida varjatult isikut, asja või paikkonda, koguda varjatult võrdlusmaterjali ja teha esmauuringuid, teostada varjatult asja läbivaatust ning asendada varjatult asi;

teha päring elektroonilise side ettevõtjale telefonikõne või internetis liikumise kohta andmete saamiseks;

vaadata varjatult läbi postisaadetis;

vaadata või kuulata salaja pealt teavet;

kasutada politseiagenti;

matkida kuritegu;

varjatult siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi.