Mullu suvel kuulsin, et üks Swedbank Eesti võtmetöötaja läks näost kaameks, kui nägi finantsinspektsiooni kontrollakti esimest versiooni. Niivõrd karm oli see.

Mitu panga juhtivtöötajat kügeles nagu tuliste süte peal.

33 lehekülje pikkune ettekirjutus avalikustati lõpuks eelmise nädala neljapäeval. Mingit ühiskondlikku vapustust aga ei järgnenud.

Põhjuseid oli mitu.

Esiteks ei kinnitanud raport, et Swedbank pesi ise raha või aitas teadlikult kurjategijatel raha pesta.

Teiseks varjutas suursündmust koroonakriis.

Kolmandaks sai Swedbank küll käsu asjad sügiseks korda teha, kuid ei pea maksma sentigi trahvi.

Seda arvestades tundus ettekirjutus pehmoke. Ka Rootsi finantsinspektsiooni nelja miljardi krooni suurune trahv ei löönud laineid, sest seal oodati veelgi karmimat karistust.

Kuid pank ja pankurid ei ole pääsenud kriminaaluurimisest ning ka see „pehme“ ettekirjutus häbistab neid kõvasti.

Ja siis, esmaspäeval avalikustas pank ise raporti, mille ta tellis USA advokaadibüroolt. Too raport mõjus samuti nagu paar suve tagasi moes olnud ämbritäie jäävee pähevalamine. Isegi hullemini: vee asemel tundus seekord virts ja läga olevat, sest pank lasi endast jätta räpase mulje.

Aga selline on pangagrupi nõukogu esimeheks pandud Göran Perssoni poliitika: parem keerame kõik kivid tagurpidi ja näitame, mis on nende all peidus, kui et tuleb muudkui uusi paljastusi.

Avalehele
105 Kommentaari
Loe veel: