Tagasi manifestide-eelse arhitektuuri poole
Vaadake, mis sünnib vanal heal Inglismaal: piltidel
on äsja ehitatud Dorchesteri linnaosa nimega Poundbury. Seda
hakati ehitama prints Charlesi ettevõtmisel temale kuuluvale
maatükile, üldplaneering Léon Krierilt ja majad projekteeritud
eri arhitektide poolt. Ehitatakse traditsiooniliste võtete ja
materjalidega. Esmalt on plaanitud 250 maja, töö on pooleli.
Linnaosa sotsiaalne ilu peitub selles, et Briti seaduste järgi on 25
protsenti majadest hangitud riigi toel, nii et kõrvuti võivad
sarnastes majades elada rikkur ja töötu. Nägijad aga
väidavad, et tegemist on suveniirse kummituslinnaga, kus puuduvad
inimesed, sest minna pole seal kuhugi. Ehk pole linn veel valmis (nagu ka
Lasnamäe, või Tallinn)?
Sajand joonlaua
võimu
Juba peaaegu sajand tagasi hülgas maailm
küpse arhitektuurileksikoni ja asendas selle geomeetria
põhivormidega. Sellest uuendusest on sündinud enneolematut ilu, mis
ühtlasi vastab tänapäeva mugavusnõuetele. Kuid ka
kohutaval hulgal Lasnamäesid. Hoolimata viimasest on
arhitektuuriüldsus senimaani modernismiuimas, kui lühiajaline
postmodernistlik armusööst välja arvata.
Ehk poleks
see nii, kui modernism ei tugineks kolmele elevandile: lihtsus, demokraatlikkus
ja ökonoomsus. Kuigi lihtsas vormikeeles on loodud geniaalset
arhitektuuri, on just modernismi majanduslikud plussid see libe tee, mida
mööda heroilised ideed porri on maandunud. Ja nüüd ei ole
me oma elukeskkonnaga rahul ja räägime kolearhitektuurist. Mida teha?
On ehk aeg taas, postmodernismist toibununa, järele
mõelda, mida siiski võiks vanast heast arhitektuuripärandist
aujärjele tõsta, ilma et selle eest peaks maksma esteetilise
katastroofi või kaotatud elumugavustega. Millised
põhimõtted tuleks taastada, et tagada elujõuline
tulevikulinn?
Selliste mõtisklustega on kindlasti
kõik arhitektid oma pead vaevanud, kuid eriti järjekindlalt on
ajalooliste ehitusvormide taasaktsepteerimise eest ehk õigemini
kategoorilise moderni vastu seisnud arhitekt Léon Krier.
Kas postmodern polegi surnud?
Teoorias kõlab
modernismi kriitika paljulubavalt, püüdes inimkonna kogemust
säilitada ja mitte last koos pesuveega välja visata. Kuid
oodatud jõuline läbilöök 80ndate paiku lõppes
fiaskoga, jättes meile päranduseks ebafunktsionaalsed, valesti
proportsioneeritud ja ehisdetailidega üle külvatud hooned, mis on
tänaseks suuremalt jaolt ümber ehitatud.
Arhitektid ise
seda perioodi enamasti meenutada ei taha. Kuid – tõeliselt
pühendunud hinge tagasilöögid ei heiduta.
Kangekaelseim modernismikriitik, mõjukaim neotraditsionalist, arhitekt
ja planeerija Léon Krier on sündinud 1946 Luksemburgis. Ka tema
vanem vend Robert Krier (s 1938) on arhitekt. Mõlemad on oma
mõtteid ka raamatuisse raiunud, kuid Rob on leidnud enam praktilist
rakendust nii arhitektuuris kui ka skulptuuris, samas kui Léon on
eelistanud teooriat.
Üle paarikümne aasta on
Léon Krier kõikjal selgelt alla kriipsutanud kaotusi, mis
sajandipikkune uuendusperiood on enesega kaasa toonud, külvates
teoreetiku, õppejõu ja lektorina oma ideede seemet noorte ja
vanade hulka.
Pelgad sümbolid või kogu
struktuur?
Modernivastase revolutsiooni teoreetikute meelest on
“less is more” arhitektuurilt röövinud eelkõige
semiootilisuse, inimkonna ainsa universaal- ehk sümbolikeele. Sama
kuulutab ka Krier, deklareerides: “Sümbolite keeles ei saa oll
a vääritimõistmist.”
Kuna postmodern
jõudis aga tõestada, et kaldub sisult vormile,
mõõdutundetult efektitsedes, hoolimata enam sümbolite
tähendusestki ja jättes täiesti tähelepanuta sisu, on Krier
selle eest postmoderniste ka kõvasti kritiseerinud. Tema
mõttesuund on pigem traditsionalism, mis näeb tulevikku tavade
(mitte pelga vormi) austamises.
Léon Krieri ehitiste
nimekiri on napp, needki asuvad traditsioonijanuses Ameerikas, kus tema ideed
on märksa tänulikuma pinnase leidnud. Floridas on mõned majad
(Coral Gables, Belvedere) ning rahvamaja Windsori külas (Windsor Village
Hall, 1999). Veidrused, võib öelda, kuigi Windsori rahvamaja
teravaviilulises üldvormis on siiski midagi varasakraalset, edevuseta
suurust ja lihtsust.
Kuivõrd modernismi kõige
ohtlikum hävitustöö avaldub linnaplaneeringus (nn vabaplaneering
hävitas linna struktuuri – maja-tänav-plats), on Krieri
sellealane kihutustöö mööndusteta hinnatav. Krier leiab, et
Euroopa linnade identiteet tuleb päästa, neid
inimmõõtkavas rekonstrueerides. Aluseks ei tohi võtta
transpordisõlmi ja -tsoone, vaid käsitööliste
tegevusvälja ning jaotust kvartaliteks, mille ühest otsast teise
jõuaks jalgsi vähem kui kümne minutiga.
Neid
põhimõtteid on mees rakendanud detailplaneeringutes paljudele
lääne linnadele: Rooma (1977), Luxembourg (1978),
Lääne-Berliin (1980–83), Bremen (1980), Stockholm (1981),
München (1983), Washington D. C (1984), Atlantis, Tenerife (1988) ja
Poundbury (1989). Viimase puhul on aga asi läinud planeeringust ja
teooriast juba märksa kaugemale – Léon Krieri pagunitele on
lisandunud suur kuninglik tärn: Poundbury.
Ootamatu
initsiatiiv prints Charlesilt
Asjaosaliste ringkondadele
ootamatult on Briti ehituskunsti arengus kaasa rääkima hakanud prints
Charles. Asi sai alguse Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi (RIBA) 150.
sünnipäeva pidustustest 1984. aastal, kus prints pidas kõne,
millest räägitakse tänini. Ta kritiseeris teravalt nii
modernistlikku kui postmodernistlikku arhitektuuri, ning seda kõike otse
RIBA ees seistes. Loomulikult lõi arhitektuuripress ta kohe risti.
Arhitektuurinomenklatuuri poolt kostab tänini tigedat pominat. Kuid prints
jätkas. Ja esimene, kes asus tema kaitsele, oli Léon Krier,
kirjutades artikli “Jumal, kaitse printsi!”.
Prints aga
tellis oma mõtete propageerimiseks telesarja ja kirjutas raamatu
“A Vision of Britain”. Raamat astub vastu 20. sajandi arhitektuuris
valitsenud nihilismile, mis tootis ebainimlikku keskkonda. Kuid teost, mis
peaks olema iga arhitektuurikooli õppekavas,
arhitektuuriringkondades hoopis ignoreeritakse.
Seepeale asutas
prints oma arhitektuurikooli (The Prince of Wales’s Institute of
Architecture). Selle on briti arhitektuuriüldsus muidugi kuulutanud
tagurlikuks. Enamasti tullakse kooli, et lisada tavalisele
arhitektuuriharidusele vaid üks kursus, siiski tundub see andvat
lõpetajate maailmavaatele soodsa nihke.
Prohvet pole
kuulus omal maal
Nii Krieri kui ka printsi mõtted on
leidnud hea pinnase just Ameerikas, mis kannatab valglinnastumise käes
(fiasco of suburbia). Seal on selle tõukel tekkinud uus liikumine, mis
end uueks urbanismiks nimetab (vaata lisa www.cnu.org) ja kes peab Léon
Krieri oma intellektuaalseks ristiisaks. Nende sõnum on lihtne:
“Me ei pea olema läbikukkunud ideoloogiate pantvangid! Inimkonna
ehituskunstis on püsiväärtusi ja pärijatena on meil
õigus neid kasutada.”
Print
s on tänaseks saanud esimese tunnustuse ka arhitektuurimaailmalt. Pole
mingi üllatus, et see tuli taas Ameerikast: 2005. aasta lõpus anti
Charlesile Washingtoni Rahvuslikus Ehitusmuuseumis üle väärikas
Vincent Scully auhind (teeneka arhitektuurikriitiku enese poolt). Vaikselt
pidavat jää sulama ka vana maailma arhitektuuriringkondades.
Kuna Krier leidis oma ideedele monarhialt täieliku toe, on meie silme
all olemas hämmastav pretsedent, mille õnnestumise üle
võib vaielda: ikka Poundbury.
Elusuuruses
katse
Möödunud aasta lõpus tähistas prints
Charles oma 58. sünnipäeva just Poundbury külastusega.
Selle puhul ilmus The Independentis artikkel, mis kuulutab läbikukkumist,
keskendub paari elaniku rahulolematusele vale-viktoriaanluse kui elunormiga
ning pühendab mitu lõiku plaanitava reoveekäitluse sobimatuse
tõestamisele. Väidetavalt kalduvat elanikkond mässumeelsusele.
Terane ja kriitiline arvutimänguajakirjanik Stuart Campbell on
aga seda kuuma paika ise külastanud ning kirjeldab netis värvikalt
oma elamusi. Tema meelest on linn kui rännak läbi elutu Inglise
arhitektuuriajaloo. Veidi õõvastavale tundele pani punkti
väike paviljon ühes teeotsas, mille tagant algas eimiski. Paviljon,
mille funktsiooni (ei linnalist ega praktilist) ei osanud ta ära arvata,
meenutab mausoleumi. Kirjutaja ise arvab küll, et ehk jäi
ehitusmeestel kusagil sambaid üle. Tõehetk koitis talle siis, kui
ta avastas, et valgeks võõbatud paviljoni tagakülg oli
täis grafitit. Ikka ON inimesi! Lakitud pealispind varjab tavalist sisu,
mis pole veel võimust võtnud.
Poundbury
mõjuvat kui väljasurnud disniländ, uhiuus ja kummastav.
Polevat ühtki kohvikut ega pubi, ühtki käsitöölise
äri, ühtki poodigi (no ühe ta ikka lõpuks leidis)!!! See
on ju linna põhiolemuse eiramine! Pole veel jõutud? Ainus pluss,
mille linnaosa Stuartilt sai, oli igasuguse parkimistasu puudumine.
Loogiline.
Hoonestusega tegelenud ESHA arhitektid kirjutavad:
“Meie ülesanne oli printsi plaan, mis väljendus Léon
Krieri esimeses 250 majaga generaalplaanis, arhitektuurseks reaalsuseks
vormida.” Koos kolme kohaliku arhitektiga hoolitseti terviku eest,
projekteeriti majadest 40 ning tööstusüksus. Projekt
nõudis elukeskkonna tihendamist, et tekitada jalakäijate prioriteet
ja suletud tänava- ja väljakuruumid. Eesmärgiks oli
ühiskondlike ja eramajade, töökohtade, poodide ja
mittehoonestatud maa tihe seos. Hoolimata mõningast erialasest
skeptitsismist pidavat paljud planeerijad ja linnaspetsialistid Poundburyt
suureks olemuslikuks sammuks ja tulevikulootuse verstapostiks.
Kas linn või maja? Või saaks
mõlemat?
Lõpetama sobib traditsioonilembene
ajakirjanik James Howard Kunstler: “Krieri tööd tunduvad teiste
arhitektuurihiidude hulgas kõige üldistavamad ja intelligentsemad.
Kõige vähem soovib ta šokeerida võltsuudsusega
või rabada teeseldud innovatiivse mõtlemisega. Linnaleksikon on
peidus inimkultuuri viiekümnes sajandis. Meil on vaja sellega lihtsalt
uuesti tutvuda.”
Meil ei ole linnast hoolinud ei modernism
ega ka postmodernism. Samas, kui mingi ime läbi on suudetud luua üks
linnatänav, Tartu maantee Stockmannist Kaubamajani, kostab ainult nurinat.
Samas viskuti karjakaupa džotile Sakala eest, millesse on koondunud nii
modernismi kui ka postmodernismi vead – ei see hooli linnaruumist (ei
suhtle tänavafrontide ega jalakäijatega), ei inimlikust
mõõtkavast ega saavuta ka täit monumendimõju, sest
temale puuduvad vaated, ta on pressitud Estonia ja välisministeeriumi
vahele… Selles vaeses tühjakspõlenud kohas tuleks linna
jätkata, mitte taga nutta sinna kogemata potsatanud järjekordset
monumenti.
Muidugi, tänu pronkspoisile sigines äsja
linnaelanike monumenditunnetusse nii jääd kui ka tuld. Ei usugi, et
monumendiiha endiselt arhitektide alateadvust painata võiks.
Vastupidi – enesekehtestamise asemel võiks ihaldada
võimalust kujundada linnafronti ja keskkonda. Aeg tundub selleks ka
Eestis suunda näitavat. Huvitav, mida ütleksid Léon ja
prints. MK
Oma raamatuis väljendab Léon Krier veendumust, et XX sajandi arhitektuur pole loonud jäävaid väärtusi.
“Traditsiooniline arhitektuur jaguneb ühest küljest ilmalikuks ja sakraalseks ning teisest küljest ühiskondlikuks ja privaatseks. Esimene väljendab väärikust, väljapeetust ja suurejoonelisust rahva- ja pühaduseriigi jaoks. Teine teenib märksa tagasihoidlikumat (kodust, äri- ja tööstuslikku) inimtegevust eraelu- ja majanduskuningriigis. Kui aga muuseum näeb välja nagu vabrik ja kirik nagu laohoone, on riigi põhiväärtused kriisis,” kirjutab Krier.
On loodud tüpoloogiline segadus, mis ei luba linnal mõistlikult funktsioneerida.
“Nn innovatiivse tehnoloogia steriilsus väljendub selgelt terminoloogilises segaduses. Aedlinn pole ei päris aed ega ka päris linn… kardin-sein pole ei sein ega ka kardin… mitmeotstarbeline hall ei asenda korralikult ei kirikut, teatrit ega ka spordihalli. Sama kehtib mõistete äripark, vastuvõtuala, elamismasin, satelliitlinn, rohevöönd, avatud ruum jms kohta… See “antisõnastik”, mis on nn abstraktse reaalsuse väljendusvahendiks, tõestab, et konkreetne linnakeskkond on pigem tsiviliseeriva nägemuse toode ega tulene automaatselt lihtehituslikust eesmärgist. Ehitustööstus, mis loob ebakohti, ebareaalset reaalsust, abstraktseid objekte, võib olla vaid mööduv nähtus,” on Léon Krier veendunud.
Krieril on ka palju pooldajaid ja need tsiteerivad-refereerivad teda meelsasti. Näiteks kirjutab ilmse mõnuga asjast arhitektuurihuviline jänki ajakirjanik James Howard Kunstler: “Krier alustab oma tänapäevase antilinna kriitikat tsoneerimise läbikukkumisest – sest see näeb keerukat elusorganismi kui organite summat ja mitte kui funktsioneerivat tervikut. Tsoneerimine võis algul olla mõistlik vastukaja industrialismi uudsusele, kuid sellest on saanud abstraktne skeem, mis killustab igapäevaelu ja annab rohelise tee autosõltuvusele. Puupäine tsoneerimisloogika käsitleb poodi samadel alustel kui liimitehast ning kuna need on elukeskkonnast välja viidud, on meie kodumaa muutunud Ameerika Ühendparklateks.”