Täieliku Naudingu Karneval: kuidas ma osalesin anarhistide mässus
Kolmapäevast reedeni kohtuvad Šotimaal maailma kaheksa mõjuvõimsama riigi pead. Laupäeval marssis läbi Edinburghi tuhandeid inimesi, kes kõik nõudsid, et G8 muudaks vaesuse ajalooks – Make poverty history. Marss oli rahumeelne. Paljud olid tulnud lastega, kaasas olid koerad, toidupakid. Pärast marssi külitati murul, pugiti burgerit ja limpsiti jäätist. Päike paistis, muusika mängis. 250 000 inimest – ja mitte tühist kaklusepoegagi.
Kaks päeva hiljem on pilt teine. Lapsed ja loomad on koju jäetud – korraldajate välja kuulutatud Täieliku Naudingu Karnevalile (Carnival For Full Enjoyment) tuleb teistsugune seltskond. Nende aksessuaaride hulka kuuluvad mustad kapuutsid, näomaskid, huule-, nina-, kulmu-, keele-, ja jumal-teab-veel-mille-rõngad, räpased teksapüksid, katkised hambad, kahtlustavad pilgud ja üle kõige heljuv kanepisuits.
Alkoholipood minu kodu lähedal on suletud – ja igaks juhuks ka saepuruplaatide ja vineeriga blokeeritud. Tavaliselt kiire ja liiklusrohke ristmik, kus saavad kokku linna peatänav Princes Street ning mitmed teised suured teed, on täna autodest tühi. Mustapunasekirjuid anarhistide lippe lehvitavad noored on hakanud tänavanurgale kogunema.
Korraga on kuulda politseisignaale. Ristmikult kihutavad city – linna finantskeskuse – suunas üksteise järel kolmkümmend politseiautot. Kõik hakkavad sireenidele järele sammuma. Paarisaja meetri järel keerame kõrvaltänavale, kust kostab meeletut trummipõrinat. Seal on end sisse seadnud rastapatside ja kirevate hilpudega hipirahvas. Rongkäik keerab veel ühte väiksemasse tänavasse ja… korraga on meil ees kollane inimmüür. Pöörame ümber – juba on politsei ka sealpool vastas.
Minust trügib mööda kümmekond maskidega anarhisti. Siit lähedalt vaadates on näha, et need maskid on vaid sallid, t-särgid ja rätikud. Isegi punased aluspüksid on käiku läinud.
Kell on kaksteist päeval.
See siis ongi demokraatia!
Kui oleme tänaval pool tundi seisnud, läheb lõpuks märuliks. Sekundi murdosa jooksul on maskidega tüübid politseile peale lennanud. Viimane omakorda surub vastu. Puhkeb kähmlus, inimesed üritavad rahutuskoldest tahapoole rabelda. Ma ise katsun ka, et tahapoole saan. Jõuan mõelda, et peaasi, kui püsti jääks, ning kaotan seejärel rüseluses kinga – mul on lahtised kingad jalas. Kui rüselus vaibub, saan selle rahvahulga jalge alt kätte. Musttuhat fotoaparaati plõksub politseimüüri suunas. Küünitan ka oma käe aparaadiga pea kohale ja pildistan, kuidas saan. Keegi muigab irooniliselt selja taga: “Hehh! Ajakirjanike mäss.”
Aga politsei on viisakas. “Palun seiske tahapoole. Tänan väga.”
Korraga on üks maskiga mees läheduses seisva büroohoone katusel. Ta seisab otse katuseservale ja hakkab püksilukku lahti tegema, siis saab aga julgus otsa. Juubeldav rahvahulk all ulatatab mehele musta lipu.
Vahepeal surutakse jälle politseile peale. Klammerdun suurte varvastega elu eest oma kingade külge ja katsun seina vastu liibuda. Rahvas litsub hooga peale. Nüüd politsei enam ei hellita – esimesed vopsud lendavad paremale ja vasakule. Keegi fotograaf kukub otse politsei jalge ette maha, ta aidatakse jalule.
Mees katusel laseb püksid maha ja näitab politseinikele paljast taguotsa. Fotoaparaadid plõksuvad meeleheitlikult. Rahvahulk skandeerib üksmeelselt: This is what democracy looks like! Ja: A-An-ti-Anti-capi-ta-lis-ta! Ja muidugi väsimatult: Fuck G8!
Minu ees taob oranžis särgis noormees keskendunult teelusikaga vastu plekkpurki. Kiri tema särgil ütleb: "Vastupanuliikumise võrgustik". Kiri purgil ütleb: "Oad tomatikastmes".
Kell on üks.
Viisakad anarhistid
Seisame kannatlikult tänaval. Vahepeal rüseleme politseinikega. See tähendab, rüselevad muidugi teised – need maskidega. Mina hoian oma varbaid ja püsin tagaplaanil.
Trummipõristajad on ära väsinud ja pulgad vööle riputanud.
Keegi kõrval ohkab: “Ma kardan, et me seisame siin veel mitu tundi.”
Talle vastatakse: “Jah. Aga mida sa üldse siin teed?”
“Lihtsalt pildistan”
“Mis? Nagu turist või?”
“No jah. Mul on puhkus.”
“No ja kuidas on? Kas meeldib?”
“Mitte eriti.”
Pea kohal puhub keegi aknatrellide külge klammerdunud naine hullunult vilepillil Iiri viisikest. Maskiga noormees minu kõrval vajub kokku. Sõbrad tormavad talle appi, pudelist kallatakse vett näkku. Lõpuks võtab õnnetu jalad alla ja talutatakse kuhugi ära.
Keegi võtab jälle laulu üles, Kollase Allveelaeva viisil: We all live in a terrorist regime.
Tee ääres seisab kolm autot – kuid omanikel ei tarvitse muretseda. Anarhistid on väga viisakad, mitte nagu televisioonis – autode otsa ei ronita, aknaid ei lõhuta, tuld otsa ei panda. Selle asemel teevad maskimehed suitsu – mõni ei võta isegi selleks ajaks katet maha ja pahvib läbi riide. Üks politseinik on samuti aknatrellide külge klammerdunud ja filmib meid.
Aga meie muudkui seisame ja seisame, midagi muud selle tunni jooksul ei juhtu.
Kell on kaks.
Kuradi politseiriik!
Rastapatsidega noormees seletab tugeva saksa aktsendiga kahele trummitüdrukule asja põhiolemust. “Saate aru, meil ei ole muud alternatiivi! Me peame nendega võitlema.”
Üks anarhist küsib politseinikelt vett. Lubatakse leida.
Hipirahvas on targem – neil on kaasas limonaad ja küpsised, mõnel koguni tortillad ja juust. Peen värk.
Põsele tätoveeritud liblikaga tüdruk agiteerib samal ajal üht kurnatud vanapaari: “See on lihtsalt imekspandav, mis taktikat Briti politsei meie vastu kasutab – muuta meie rahumeelne protest mõttetuks passimiseks. See on ju hullumeelsus! Minu ettepanek on, et keegi läheks sellesse majja ja paneks seal tuletõrjealarmi tööle – siis nad lihtsalt peavad lubama meil edasi liikuda!” Vanapaar miskipärast ei ilmuta erilist soovi majja hiilida.
Enam politseinikele tormi ei joosta – pole kasu. Nüüd on mässajad leidnud uue taktika. Üks vanem tige mees seisab otse politseimüüri ette ja kisendab: “Me oleme inimolendid! Me tahame vett, toitu ja tualetti. Kas te inglise keelest aru ei saa?! Viige mind oma juhi juurde! See on vaba maa – miks ma ei või vabalt kõndida? Ma maksan makse, ma maksan teie palka!”
Üks politseinik vastab vaikselt: “Aitäh.” Teised on kõik vait.
“Britannia imeb! Kuradi politseiriik!”
Teiselt poolt sekkub keegi noormees. “Mis juttu sa ajad! Pole see mingi politseiriik! See ei ole Põhja-Korea.”
“Tohoh!” karjutakse. “Kelle poolt sa õige oled?!”
Puhkeb äge sõnasõda. Teen pilti. Üks politseinik küsib, kas tuli hästi välja. Näitan. Käib kah, arvab ta.
Kell on kolm.
Anarhistidel kõht tühi
Vahepeal on selgunud, et meid hoitakse piiramisrõngas seaduspügala number 60 alusel – see tähendab, et meid lastakse vabaks alles pärast seda, kui oleme politseinikele andnud nime ja aadressi, lasknud end läbi otsida ja seejärel pildistada. Inimmüüri ühe nurga juurde moodustub saba, soovijaid hakatakse ükshaaval välja laskma. Seesolijad aga istuvad maha ja ootavad.
Tige mees tuleb jälle politseiga õiendama: "Me tahame süüa! Me oleme näljast nõrkemas. Janus. Meil on vaja end kergendada. Me oleme Briti kodanikud."
Täitsa lõpp, kuhu anarhia on välja jõudnud. Kolm tundi seismist ja juba näljanõrkus peal! Tuleb välja, et nüüd arvatakse, nagu käiks mässu juurde ka tunniajane lõunapaus, kus politsei võileibu ja kohvi jagab ning siis veel lahkelt kempsu juhatab. Aga nali naljaks – tegelikult on mul endalgi hea meel, et hommikul teise kruusi kohvi joomata jätsin.
Politseinikel pole häda midagi – iga kümne minuti tagant vahetuvad näod müüris. Seisjad aga jagavad veepudelit. Keegi anarhistidest nendib mõtlikult: "Jaah, isegi pollarid tahavad juua."
Punaste rastapatsidega tüdruk tuleb ka politseiga juttu vestma.
“Kas see tõesti on teile kasulik harjutus olnud?”
“Ütleme nii, et mitte kasulik, aga väga väsitav.”
“Ja öelge, mis oleks juhtunud, kui te ei oleks meid kinni võtnud? Mida me teie arvates oleksime teinud?”
“Tead mis? Me ei saa seda kunagi teada.”
Kell on neli.
Märulipolitsei astub areenile
Korraga kaovad sõbralikud kollastes vestides politseinikud üksteise järel müürist. Nende asemele astuvad kiivrite, näomaskide ja kilpidega märulipolitseinikud. See ajab rahval harja punaseks.
Tige mees on kõige ees: "Te idioodid!"
Politseiülem seletab meile: "Ärge muretsege – see ei muuda midagi teie jaoks. Me ei ürita olukorda teiele ohtlikumaks ajada. Linnas lihtsalt juhtub praegu palju asju ning politseinike vahetus ainult näitab, et me oleme ohu tasemega kursis."
Meie ümberpiiratud ringis pole ohtu aga kusagil. Kõik on väsinud, näljased ja pisut närvilised. Istutakse asfaldile maha. Enam inimesi ühest nurgast välja ei lasta. Infot ei jagata. Vett siiski tuuakse. Istume. Ootame. Anarhistid ja hipid võtavad laulud üles. Lauldakse "Sepapoisse" (prantsuse keeles), Pipi Pikksuka laulu (saksa keeles) ja Gloria Gaynori tuntud hitti "I Will Survive".
Teise politseimüüri ääres läheb jälle rüsinaks. Keegi viiakse rauduskäsi minema. Selgub, et see oli tige mees, kes lõpuks politseil kopsu üle maksa ajas. Politsei ähvardab megafoni karjudes maskimehi: "Teil on viimane võimalus maskid maha ajada. Rohkem me ei hoiata!"
Anarhistid kogunevad kobarasse, peavad nõu. Üksteise järel hakkavad maskid langema. Seal all on täiesti tavalised noored näod. Habetunud, vinnilised, auke ja rõngaid täis.
Kell on viis.
Mäss on läbi
Ükshaaval on jälle hakatud inimesi ringist välja laskma. Kümmekond inimest nopib politsei ka rahvahulgast välja. Mõned lähevad vastupanuta kaasa, teised hakkavad vastu. Nendega on jutt lühike – sellal kui osad politseinikud rahvast kilpidega eemal hoiavad, surutakse nad vastu maad, käerauad klõpsatavad kokku ja seejärel veetakse nad ära. Rahvas valab politsei üle sõimu- ja vilekooriga. Buuuu!
Samal ajal tõmbub kilpide ring meie ümber iga hetkega koomale. Seisame nüüd umbes viiekümnekesi kümnemeetrises ringis. Siis veel vaid kahekümnekesi viiemeetrises. Politseinikke on aga sadakond. Üksteise järel tõmmatakse rahvas laiali.
Olen üks viimastest. Kui minu kord tuleb, viiakse mind ühe politseiniku juurde, kelle seljal on kiri: Evidence gatherer (tõendite koguja). Mulle loetakse ette pikk rodu seaduspügalaid, mille kohaselt mind kinni hoiti ja nüüd läbi otsitakse – kurikuulus Section 60 sealhulgas. Ja kui mind kuskil veel tabatakse rahutusi korraldamas, siis lähen arestikambrisse. Kas ma sain aru? Noogutan. Politseinik võtab mu koti ja tuulab selle põhjalikult läbi. Tabletipurk allergiarohtudega tehakse umbusklikult lahti.
“Kas sul pass on kaasas?”
“Ei. Aga pressikaart on.” (Omavahel öeldes - see on küll maailma spordiajakirjanike liidu kaart, mille ma möödunud aastal enne Ateena sõitu sain, aga käib seegi.)
“Näita siia.”
Kisun kaardi kotist. Politsei uurib seda. Siis lükatakse mind videokaamera ette ja jäädvustatakse pilt nii minust kui kaardist.
Ja siis olen vaba. Kõnnin kodu poole ja loen haavad kokku. Mul on ainult üks kriimustus – suures rüseluses on keegi mu valge fliisi rinnaesisele musta pastakakriipsu tõmmanud.
Kell on kuus.
Minu mäss on läbi. Linnasüdames Princes Streetil jätkuvad rahutused veel poole ööni.
