Täiesti avalik energiasüsteemi tasuvusuuring*

Eestil seisab ees iseseisvusaja suurim majandusotsus – kust võtta elektrit aastal 2016, kui tuleb sulgeda vanad põlevkiviahjud. Kas arendada tasub tuule- või tuumaenergiat, arutlevad rohelised Rainer Nõlvak ja Toomas Trapido.

Sõltumata lahendusviisist on otsuse hind vähemalt 50 miljardit krooni.
See on üle poole riigieelarvest, samuti pool kõigi Eesti eraisikute laenujäägist. Iga töötava inimese kohta tuleb umbes 100 000 krooni.
Saja tuhande krooni investeerimine ei ole sugugi lihtne ning nõuab palju kaalumist, uurimist ja nõuküsimist, enne kui sünnib rahapaigutamise otsus. 50 miljardi paigutamine tundub eriti vastutusrikas ülesanne, seepärast katsume majandusministri ja Eesti Energia juhtkonna õlgadel lasuvat koormat pisutki kergendada. 
Kuna seni lauale pandud variantidest on kõige vastandlikumad ning teineteist peaaegu välistavad investeering Ignalina tuumajaama ja suurtesse avamere tuuleparkidesse Hiiumaa taga, siis on meie loo fookus suunatud neile.
Tuuleenergia hind

56 senti/kilovatt-tund
Tuulest elektri jahvatamisel on tooraine tasuta. Kuna see fakt on ülioluline ja kipub aruteludes ununema, siis veel kord – tuul kui tooraine on tasuta!
Kusjuures maakera kliima soojenedes kasvab nii tuule kiirus kui ka õhuniiskus, mis mõlemad panevad tiivikud kiiremini keerlema. Siit tulebki suurim erinevus aatomielektriga võrreldes, sest uraani hinda me ei kontrolli ja see pole enam sugugi väike.
Avamere tuuleparke kavandatakse Eestis teadmisega, et 12 aastaks on tagatud elektri ostuhind 81 senti 1 kWh eest (Riigikogu viimase nädala heldust, mis kingib taastuvenergia tootjatele 115 senti kWh eest, me igaks juhuks ei arvesta). Järelikult saab sellise hinnaga isegi kasumit teenida.
Investeering tuuleparki on suur, elektritootmiseks vajalik kütus on seevastu tasuta. Avameretuulikute ­tööiga on 20 aastat, seejärel tuleb ­uuendada tuulikute labasid, ­käigukaste ja generaatori osi. Selleks kulub ­tuulikutootja Enercon andmetel 20 protsenti alg­investee­rin­gust, misjärel ­võivad ­tuulikud veel 20 aastat ­rahumeeli elektrit toota.
Avameretuuliku ehitushind on 950 eurot kilovatt, sellele lisandub 400 ­eurot kilovatt merre ­vundamendi ehituseks.
Inimkeeli on ühe suure, viiemegavatise tuuliku ehitushind 100 miljonit krooni. Arvestades hooldust 40 aasta jooksul, generaatorite uuendamist 20 aasta järel ning keskmist elektri tootmishinda 40aastasel perioodil, saame ühe kilovatt-tunni hinnaks 56 senti. 56 Eesti senti!
Tuuleelektri puhul praktiliselt puuduvad jäätmed – nii tuulikutornid kui ka generaatorid on hästi taaskasutatavad või vähemalt kvaliteetne vanaraud. Jääb vaid vundamentidesse valatud betoon, mille võib vajaduse korral purustada või lausa kokku korjata.

Kui tuul ei puhu
Tuuleelektrit saab salvestada vett üles pumbates, õhku kokku surudes, akudesse ja muulgi moel, kuid tuuleelektriga saab kütta ka meie tube ning vett duši all käimiseks või nõudepesemiseks.
Oluline on teadvustada ka seda, et suurim on elektritarbimine just ­talvel külma ja tuulise ilmaga.
Võrreldes Eesti põhivõrgu tunnikesk­mise elektritarbimise andmeid ­Paldiski tuulepargi elektritootmisega enam kui aasta jooksul, nägime, et otse ­tarbimise katteks sobib 59 protsenti Loode-­Eesti avamerel toodetavast energiast. Olles kaablitega ühenduses Soome, ­Rootsi, Läti, aga ka Venemaaga, ei teki meil probleemi, kuhu panna elekter, mida me hetkel ei tarbi. Teadmiseks: täna salvestab Eesti oma elektritarbimise kõikumised Volgal asuvatesse hüdroelektrijaamadesse – miks me ei võiks  siis ka tuule­elektrit samamoodi naabrite energiasüsteemides hoida?
Rohelise energia skeptikute ­rõõmuks kasutame siintoodud rehkenduse puhul veelgi konservatiivsemat lahendust – Eesti peab hakkama saama ilma naaber­riikide abita.

Tuulevaiksel ajal elekter
põlevkivigaasist ja biogaasist
Põlevkivist toodeti gaasi juba eelmise Eesti Vabariigi ajal, kuid viimastel aastakümnetel oli Vene gaas odavam. Tänaseks on olukord muutunud – idanaabri uusimperialistlikud püüdlused ning gaasihinna tõus on tekitanud ­olukorra, kus põlevkivigaas tagaks energeetilise sõltumatuse ning oleks Vene gaasist kolm korda odavam!
Tuuleparkide energiatootmise tasakaalustamiseks tuleks meil rajada põlevkivi gaasistamise tööstus Ida-Virumaal ning gaasiga töötavad elektrijaamad suuremates Eesti linnades. Säärasel moel kuluks aastas ligikaudu 3,3 miljonit tonni põlevkivi, praeguse elektritootmisega võrreldes ligikaudu neli korda vähem. Nii saaksime vähendada sõltuvust Vene gaasist, samuti saaks gaasistamise toorainena kasutada biomassi, mis võimaldaks ajapikku põlevkivi kasutamist elektritootmiseks veelgi vähendada.
Samuti eeldame, et kasutusse jäävad ka kaks värskelt uuendatud ­Narva põlevkivikatelt koguvõimsusega 360 megavatti, seega on vajalikuks reservvõimsuseks vaja ehitada 2100 MW gaasijaamu. Selgituseks olgu öeldud, et ka tuumajaama puhul on gaasijaamad vältimatud. Asi on selles, et tuumajaam peab majandusliku tasuvuse huvides töötama vahetpidamata täisvõimsusega, elektritarbimine aga kõigub aasta lõikes neljakordselt. Seega tagaks Eesti oludele vastav tuumajaam vaid 45 protsendi energiavajaduse katmise.
Tuule- ja tuumaelektri vaheline erinevus on selles, et tuule kasutamisel vajame reservvõimsust tuumajaama võrra rohkem. Seega tuleb ehitada lisaks 400 MW gaasielektrijaam, mis töötaks tuulevaiksel ajal. Sellise jaama ehituskulu on viis miljardit krooni.

Tuumakütus kallineb kiiresti
Tuumajaam vajab kütust ja selleks on nelja protsendini rikastatud ­uraani isotoop 235. Eestiski leidub maa sees uraani, aga see on kaevandamiseks sama lahja kui vanglasupp, kus paar kapsalehte ja ainult mälestus lihast. Leedus pole sedagi. Nii et kütust tuleb osta nendelt, kes seda toota suudavad.
Sarnaselt nafta ja paljude teistegi strateegiliste maavaradega on uraan põhiliselt koondunud üksikutesse hiigelmaardlatesse Kanadas, Austraalias, Kasahstanis, Venemaal, Usbekistanis, Namiibias ja Nigeris.
78 protsenti uraaniturust on kaheksa firma käes, kes ütlevad, milline on hind. Viimasel ajal ütlevad nad seda päris jõuliselt ja mitte odavusega kliente püüdes, vaid hinda tõstes. Lausa kümme protsenti kuus. Kui uraanioksiid maksis Resource Capital ­Researchi andmetel detsembris 178 eurot kilo, siis veebruaris on kilohind juba 242 eurot. Veel läinud aasta alguses oli uraanioksiidi hinnaks 128 eurot. Sama uuringufirma pakub uraani hinnaks 2008. aasta lõpuks 328 eurot.
Kosmilise hinnatõusu põhjus on lihtne – tuleval aastal pidi tööle ­hakkama Cigar Lake’i uraanikaevandus ­Kanadas, mille aastatoodanguks hinnati 17 protsenti uraani tarbimisest maailmas. Tänavu toimus aga rajatavas ­kaevanduses varing, mille tagajärjel kaevandus uppus.
Praegu on kõige optimistlikum käivitamislootus 2010 ning pessimistlikem projekti korstnasse kirjutamine, sest kuhu sa paned terve järve jagu radioaktiivset vett. Sillamäel näiteks kaeti selline nähtus raske raha eest kinni.
Cigar Lake kujutab endast tõenäoselt maailma suurimat kasutusele võtmata kvaliteetse uraanimaagi leiukohta. Aga arvudes tähendab maailma suurim leiukoht (umbes 110 000 tonni) maailma uraanivajaduse rahuldamist pisut rohkemak s kui kaheks aastaks. Seega kasutajaid tuleb aina juurde (Hiina kavandab tänase seisuga 63 uut reaktorit, Venemaa 26 jne), aga uusi kaevandusi mitte. Uusi tuumakütuse ümbertöötamislahendusi kavandatakse, kuid väikeriikide jaoks olukord ei muutu – miks peakski kallite rajatiste omanikud meile hinnaalandust tegema?
Tuumareaktorite ehitaja Areva hindab uue Prantsusmaale ehitatava tuumajaama elektrihinnaks 67senti. Võttes aluseks Soome Olkiluoto ehitusmaksumuse ning kallineva uraani, võime üpris konservatiivselt väita, et järgmise 40 aasta keskmine tuumaelektri hind on 80 senti/ kWh või rohkem.

Mõjud Eesti majandusele
Tuuleparkide ja tuumajaama mõjud Eesti majandusele on täiesti vastupidised. Eesti praeguse elektritarbimise jaoks piisavas koguses elektrit tootev, umbes 2000 MW võimsusega avamere tuulepark maksab 42 miljardit krooni. Selle ehituseks kulub ligi viis aastat.
Hiina on seadnud tuuleparkide arendajatele tingimuseks, et 70 protsenti tuulikust tuleb toota Hiinas. Eesti tuuleparkidesse minev 42 miljardit on piisavalt suur raha, et kehtestada sarnane reegel. See aga tähendaks Eestile viie aasta jooksul ligi 30 miljardit krooni tipptasemel tehastesse, väljaõppesse, korralikesse palkadesse ja lõppeks ju riigieelarvessegi. Viimane kosuks vähemalt kahe miljardi krooni võrra aastas, mis võimaldab tõsta näiteks pensione 500 krooni kuus või maksta igale õpetajale ühes kuus 6000 krooni rohkem palka. Kuluks ju ära, või mis?
Eestis juba toodetakse tuulikute generaatoreid. Metallitööfirmasid ja
-oskusi meil jätkub. Eestis on praegugi ettevõtteid, kes teenivad head raha kasutatud tuulikute uuendamisega. Sellises mahus investeeringu korral oleks täiesti mõeldav näiteks Kunda sadama piirkonnas tuulikute labade tootmine, et viia need seejärel laevaga Hiiumaa madalatele ja mujale ehitatavatesse avamere tuuleparkidesse. Juba praegu peaks sellise otsuse korral andma riik sisse koolitustellimuse tuuleenergia inseneride, plasti töötlejate ja lihvijate ettevalmistamisele.  Eesti ehitusfirmad saavad kindlasti hakkama ka merre vundamentide valamisega.
Rääkides 42 miljardist, peame ise sellest panema ehk 12 miljardit, ülejäänud 30 miljardit raha saaks kaasata laenude või välisinvesteeringutena. See raha tuleks Eestisse juurde ja mitte kinnisvarasse, vaid maailmas kiirelt areneva tuuletehnoloogia tootmisvõimsustesse ja oskusteabesse. Ignalinasse investeerides viiksime seevastu raha hoopis Eestist välja.

Mõjud loodusele
Tuulepargi põhiline mõju on neile, kes lendavad – lindudele ja nahkhiirtele. Mõjude minimeerimiseks tuleb riigil teha planeering, et tuulepargid paigutada võimalikult kaugele lindude ja nahkhiirte rändeteedest.
Tuumaelektri mõju algab uraani kaevandamisest kusagil kaugel Kanadas või Kasahstanis (samas asuvad needki riigid meie ühisel planeedil, mille heaolule on ka mõnikord kasulik mõelda), koondub suureks riskiks tuumajaamas endas, rikastustehastes ning jäätmete säilituskohtades.
Tegelikult on küsimus Eestile parimas lahenduses ja meie vastus sisaldab kindlasti tuuleelektrit, vähenevas mahus põlevkivi (osa sellest gaasina), biogaasi, puidu- ja muid jäätmeid.
Eesti suudab end järgmiste inimpõlvede jooksul ise valgustada ja kütta ning energiat jätkub naabritelegi müümiseks, kui praegu teha hea ja tulevikku vaatav otsus.
 
* Erinevalt Balti energiafirmade tellitud salajasest tasuvusuuringust on meie järeldused ja algandmed kõigile huvilistele täiesti kättesaadavad.

Loo autor tänab a b i eest uuringu koostamisel Teet Eelmeret, Enn Realot, Martin Kruusi ja MKM Energeetikaosakonda.