05.12.2008, 00:00
Taksošokk
Kui ma 1991. aastal esimest korda Eestisse tulin, püüdsin olla
kameeleon. Ma harjusin enne lõunasööki viina jooma, riputasin
WCsse korrektselt Postimehest rebitud ruudukesed ja sundisin end karpkala
sööma, kuigi see on põhjamudas elav kala, mis on ka
maitsest tunda.
Riigi arenedes kadusid need kombed peagi minevikku.
Aga oli ka neid, mis jäid. Eestlased võtavad tuppa tulles endiselt
kingad jalast ära, laulupeod panevad mind endiselt nutma ja autoga punase
tule all peatumine on ikka kõigest soovituslik. Kõikide muutuste
tuules olen püüdnud ajaga kaasas käia ja käituda nagu
moodne eestlane, ühe erandiga – mulle ei meeldi endiselt taksos
esiistmel sõita.
New Yorgis, kus ma kaheksakümnendate
lõpul elasin, ei oleks kellelegi pähe tulnud taksos ette istuda.
Taksojuht ei teinud esiust lukustki lahti, kui just tegu polnud meelelise
Vogue’i modelliga, kes tundus iseäranis saadaval. Üksikud
erandid välja arvatud, leppisid reisijad meeleldi kohaga tagaistmel
kuulikindla klaasi taga. Taksojuhid ei hiilanud kuigivõrd oma
hügieeniga. Hommikumaadest tulnud lehkasid tihtipeale idamaa turu
järele. Valgetel oli enamasti psühhomõrvari olek ja kehal
tihedam karvkate kui lumeinimesel. Niisiis oli tagaistmel sõitmiseks
üsna mitu head põhjust.
Kui ma aga Eestisse tulin, panin
tähele, kuidas taksoga sõitjad vähimagi hirmuta muudkui
esiuksest sisse hüppavad. Neil aegadel olid taksod enamasti beežid
Žigulid, sekka mõni must Volga. Taksos esiistmele istumine oli
sisenemine juhi eraellu. Tehase käigukanginuppu asendas juhi
isikupärale vastav loomakolp või klaaskuuli sisse valatud vaenlase
sõrm. Armatuurlauda katsid välismaa kleepsud või pisikesed
Eesti valdade vapid. Harvadel juhtudel oli armatuuril pead noogutav Ida-Saksa
mängukoer.
Ma püüdsin olla eestlane ja hakkasin ees
sõitma, aga ma ei saanud lahti tundest, et ma olen tunginud juhi
eravaldustesse. Pealegi näis see ähmastavat juhi ja kliendi suhet.
Taga istudes olin mina see, keda teenindati. Ees istudes oli mul tunne, et mind
võidakse vajada rehvivahetusel.
Minu koht oli tagaistmel.
Juhid nihutasid Žiguli tagavarakarburaatori kõrvale, et mulle ruumi
teha. Kui nad mind kuidagi imelikuks pidasid, siis olid nad viisakad ega
näidanud seda välja.
Nende vaikimine aga muudkui
õhutas mu sisekonflikti. “Kui ma istun taga,”
mõistatasin ma, “kas ta arvab, et ma pean ennast temast paremaks?
Kui ma istun ees, kas ta austab mind rohkem ja petab vähem? Kui
põrkavad kokku Žiguli ja kaubarong, kummal istmel on suurem
võimalus ellu jääda?”
Ma küsisin
esiistmel istumise kohta kõigilt sõpradelt seletust. Oli see
mingi nõukogude solidaarsus, mis ajas eestlased ette istuma? Kui
tõelises sotsialistlikus ühiskonnas on kõik
võrdväärsed, kas siis Marxi meelest oleks hea, et juht ja
sõitja istuvad kõrvuti? See tundus põhjendatud, sest
sovetid nägid palju vaeva tavalise inimese ülistamisega. Lapsed
tahtsid saada traktoristideks. Trammijuhtidest kirjutati laule.
Ma
arutlesin selle küsimuse üle aastaid. Lõpuks tüdines mu
naine Liina ära ja selgitas, et nõukogudeaegsetes autodes oli
lihtsalt esiistmel soojem istuda, mistõttu ka kliendid valisid
endastmõistetavalt koha ees.
“Tõesti?”
küsisin mina. Mulle tundus see kuidagi liiga pealiskaudne.
“Muidugi,” vastas tema. “See on igaühele teada.”
“Aga Žiguli on nii väike auto. Temperatuur ei saa ju ees
ja taga nii palju erineda.”
“Pole aimugi,&r
dquo; tunnistas ta. “Aga tundus, et see seletus on sulle
nii oluline, sellepärast ma pakkusin.”
Katsetasin
tema peal oma teooriat, et see on mingi nõukogude harjumus, seotud
sõitja ning juhi võrdsusega.
“Rumal jutt!”
kihvatas tema. “Midagi nii lolli ma pole elu
sees kuulnud.” Ta ütles, et nõukogude
võrdsuspropagandat võidi ehk tõe pähe võtta
kusagil karu pees Venemaal, aga eestlastele ei läinud see sugugi korda.
Mõneks ajaks jätsin sellel teemal peamurdmise. Suunasin oma
tähelepanu teistele asjadele, näiteks, miks eestlased kannavad
abielusõrmust paremas käes. Miks kõik venelased, kes mulle
kunagi on tänaval vastu tulnud, alati suitsule tuld küsivad. Saate
aru – põhjapanevatele küsimustele.
Aga ma olen
alati ringiga taksode juurde tagasi jõudnud. Alles möödunud
nädalal võtsin Helsingis takso. Muidugi istusin taga. Juht oli
selline tüüpiline Skandinaavia onkel, ühegi topita sviiter
seljas.
“Kas keegi vahel eesistmel ka sõidab?”
küsisin.
Ta mõtles natuke aega, enne kui ütles:
“Minu naine.”
“Aga kliendid?”
“Noh, vahel mõni eestlane ikka satub.”
“Ahhaa!” Olin märki tabanud. “Mis te arvate, millest
see tuleb?”
Möödus igavik, enne kui ta vastas:
“Ma ei ole selle peale kunagi mõelnud.”
“No
minu meelest – ” ja ma hakkasin talle oma marksistlikku teooriat
seletama.
Ta hoidis mõlemad käed roolil ja vaatas otse
ette. Aga ma sain aru, et temas tärkas huvi.