Tallinn - kes ma olen?
Olen elanud päris mitmes linnas – lisaks
sünnilinnale Tallinnale ka Tartus ning Itaalia ja Vene provintsis:
Perugias, Baris ja Voronežis. Kõik nad on omajagu erinevad ja
igaühes on omad kenad, omad halvad küljed. Mu suurim sümpaatia
kuulub neist mitte eriti üllatuslikult Itaalia linnadele ja Tartule. Miks?
Sest need linnad on nimetatuist kõige inimesekesksemad ja loomulikumad.
Poed, kohvikud ja teenindus – kõik on käe-jala juures,
platsid ja pargid kutsuvad hetkeks peatuma, käi jala ja vaata ringi!
Inimlikust vaatepunktist on Tallinn ja Voronež skaala teises otsas, kusjuures
Voronež eriti halvas mõttes.
Tallinn on ilus linn, aga see
ei paista välja: puuduvad loomulikud üleminekud ühest
mõnusast kohast teise. Põhimõtteliselt valitseb siin
kõikjal, ka südalinnas, äärelinna mentaliteet. Väga
vähe on kohti, mida võiks nimetada “keskuseks”. Ja kui
mõni selline ongi, siis asub punkt A Bst lihtsalt nii kaugel või
on nii absurdse (ühis)transpordilogistikaga, et sõidagi
autoga.
Aga kas elu on ikka kiirustamine punktist A punkti B?
Häda on selles, et selle ühest kohast teise jõnksutamisega
muutub terve linna rütm närviliseks ja väheproduktiivseks. Olen
mõelnud, et autod on nagu kookonid – nad sulgevad inimese
ümbritsevale. Rääkisime just samal teemal Walesi luuletaja
Paul Henryga ja ta ütles, et autosõit – mis talle siiski
meeldib – sulgeb ta lisaks muudele asjadele ka ideedele. Nii et kirjutada
saab ta siis, kui autoga ei sõida. Mul on endal mingi sarnane
tunne. Võib-olla on selles iva sees – et auto hävitab lisaks
loodusele ja hubasele linnaruumile ka ideederuumi.
Närvilise
autoliikluse kohta leiame hea näite minu kodukandist, Uue Maailma
kvartalist. Kvartali üht tuiksoont, Väike-Ameerika, Luha ja Saturni
koridori kasutavad paljud ummikuhädas juhid
“lõikamiseks” – ja toovad ka siia ummikud. Ja toovad
ka sellise närvilise õhkkonna, mis ei ole Uuele Maailmale just
omane. Sõidumaneerist on üsna äratuntav, kes on
transiitkülastaja, kes kohalik. Jalakäijad ei julge ei üle tee
minna ega pole neil tänavail ka teab kui mõnus hetkeks peatuda
– seal on ohtlik ja lärmakas. Kui mitu minutit aga võidab
automees, kui ta võimaluse korral 70ga siit läbi kimab? Või
ummiku ajal üle majaesiste muruplatside krossitab?
Minu
süda kuulubki praegu Uue Maailma kvartali tulevikule. Olen Uue Maailma
Seltsi liige, mis soovib luua väikesest kesklinnakvartalist eluterve
keskkonna. See peaks olema nii täiskasvanule kui ka lapsele turvaline ja
huvitav kodukant, kus kõik igapäevaeluks vajalik on olemas
kvartalis endas. Kui mõelda, siis selline kvartal Tallinnas vaata et
puudub. Ja kui edasi mõelda, siis ei ole midagi loomulikumat kui just
selline kvartal. Õnnestunud planeerimine soodustab suhtlemist (no ei ole
need eestlased midagi nii jahedad, et sõnagi ei ütle!) ja
eelkõige seda oleks Tallinnale vaja.
Nimetatud
transiidikoridori tahame näiteks muuta rahulikuma liiklusega kohaks:
kesksetest ristmikest tahame luua ülejäänud teest erineva
teekattega ja selgelt markeeritud väljakud, samuti mitmekesistada eri
detailidega tänavaid. Nii et kihutada kas poleks võimalik
või poleks mugav. Oluline on mõista, et autode kiiruse piiramine
ei vähenda nende liikumisvabadust, aga annab jalakäijatele ja
ratturitele seda suure hulga juurde. N-ö liikluse rahustamine on
Lääne-Euroopas väga levinud. Hubasuse eesmärgile lisaks ka
seetõttu, et muudab liikluse efektiivsemaks, rä&au
ml;kimata siis turvalisusest.
Siis võivad juba neil
tänavail asetseda kohvikud, poed, aga miks mitte ka galeriid,
käsitöökojad ja antikvariaadid – pühapäeviti
söögi- ja vanakraamiturud. Ja miks mitte uued
Pál-tänavad, mis peidavad endas lõputuid
mängimisvõimalusi, mida ei lõpeta mõne kihutaja
kapott.
Oluline on kvartali identiteedi kujundamine. Uus Maailm
võiks olla linn linnas, mis koondab endasse põnevate ideedega
inimesi. Teatavast punktist edasi hakkab keskkond ise uusi väärtusi
looma. Näiteks elavad kõrvuti insener ja kunstnik. Ühel on
kodu lähedal büroo, teisel ateljee, ja teineteisele otsa komistades
mõtlevad nad välja Uue Maailma Nokia... Hea näide on Vilniuses
asuv linnaosa, mis kuulutas ennast Užupise Vabariigiks. Nüüd
lähevad inimesed juba nime pärast imelooma kaema. See kvartal teeb
Vilniusest erilise õhuga linna, rohkem kui muu.
Käisime
just ühe mahepoe omanikuga kohalikke poepindu vaatamas. Ta oli oma
sõpradelt kuulnud Uue Maailma tegevustest ja tahab oma poe kolida siia.
Samuti teeme koostööd kohviku avamisest huvitatud ärimehega.
Mõte on siia aidata just niipalju erinevaid ärisid, et Uus Maailm
oleks loomulik valik vaba aja veetmiseks. Et sellel kõigel ei oleks raha
maitse juures, nagu enamasti vanalinnas, vaid temast õhkuks tegemise
rõõmu.
Mihkel Kaevats on luuletaja ning
kodanikuühiskonna aktivist.