Tallinn tuumajaama lähistel
Tallinna kvartali majade vahel, sisehoovis, kus siiski kenad männid ja (vist) kuused-kased ka, sammub eestlaslikult rahulikul sammul tüsedam onu, kelle nimi võiks olla Enn. Aga tegelikult on ta Aleksandr, kelle sügavam side Eestiga seisneb selles, et elab ta ühes Tallinna kvartali viiekorruselises majas, kolmetoalises korteris.
“Korter on suurepärase planeeringuga, mugav,” tähendab Enn – see tähendab Aleksandr –, keda saatus senise elu jooksul päris-Tallinna pole toonud. Ent Tallinna kvartalis, samuti naabruses asuvas Riia ja Vilniuse kvartalis on tema arvates päris tubli annus pribaltika hõngu.
“Ja majad on kvaliteetsed. Noh, ma tegin endal esimese remondi mingi seitse aastat tagasi. Teised, ma tean, tunduvalt varem,” ütleb ta ning osutab sinnapoole, kus asuvad Moskva, Leningradi, Thbilisi… ja mõnede Ukraina linnade nimelised kvartalid.
Aga ei tea, mis üks kobe korter Tallinna kvartalis ka maksta võib?
Aleksandr kalkuleerib pisut: “No… mingi 35 000 grivnat ehk (umbes 3200 eurot – autor).”
– “Tohoh!”
– “Eks siin viimasel ajal ole hinnad langenud.”
Kui lüüa otsingumootorisse sisse sõna Slavutõtš (slaavi või ladina variandis), siis suure tõenäosusega leiate end kas sellenimelise õllefirma, hokiklubi või hotelli saidil. Või siis sattute lehele, mis selgitab, et Slavutõtšiks kutsuti vanaslaavi keeli Dnepri jõge.
Kiievist paarisaja kilomeetri kaugusel asuva linnaga ei ole sel kõigel muud pistmist, kui et Dnepr pole linnast kaugel.
Slavutõtš on katastroofist sündinud linn. Kui 25 aastat tagasi 26. aprillil toimus katastroofi mõõtmed võtnud õnnetus Tšernobõli aatomielektrijaama 4. plokis, viidi kõik elanikud jaama ümbritsevatest asulatest, sealhulgas peaasjalikult jaama teenindava personali jaoks rajatud Pripjati linnast, minema. Aga kuhu panna need kümned tuhanded inimesed? Samal aastal otsustati jaama töötajatele rajada uus linn – Slavutõtš. Hoogtöö korras, vennasvabariikide (sh Eesti) ehitajate ühise jõupingutusena olid esimesed majad kahe aasta pärast valmis esimesi elanikke vastu võtma. Ja umbes sellisena, nagu ta enam kui paarkümmend aastat tagasi valmis sai, see linnake ka püsib. Natuke kulunud, pisut nõukanostalgiahõnguline, ent siiski meeldivalt korras. Ja päris paljud käivad siit kurjas aatomijaamas tööl.
Noormees, kes kõigi tunnuste järgi võiks olla Ülo, vaatab mõtlikult Tallinna kvartali kollase paneelmaja (mis vägagi sarnaneb Tartu Annelinna majaga) aknast välja ning tõmbab suitsu. Aga see pole siiski Ülo. Igor oli poolteist aastat vana, kui Tšernobõli jaamas reaktor plahvatas ning ta koos perega Pripjatist minema aeti.
“Igor, kas siin, Slavutõtšis, radioaktiivset saastet pole? Jaam pole ju kaugel.”
“Vist pole,” ütleb ta.
Kaks pulstunud peni, kel välimuse järgi hinnates pole kunagi nime olnud, tulevad joostes ligi ja teevad hullu häält. Ent päris lähedal jäävad vait. Ei need Tallinna mehi hammusta.
