Tammiku Liisi
Liisi seisis vallamaja koridoris ja ootas oma järjekorda. Piki seina olid asetatud mõned taburetid, aga need olid vanemate inimestega kaetud. Ühel istus sissepoole pööratud pilguga habemik, teisel hoidis kotti süles kühmus memm, kelle heegeldatud bareti all helkisid paksud prilliklaasid. Aeg-ajalt habemik ohkas ja ümises läbi nina oma mõtteid, mammi aga vedrustus vaguralt nagu hüppevalmis konn. Läbi akna kallas sügis õdakueelset valgust hämarasse koridori, hüva- ja kurakätt viisid siltidega uksed kabinettidesse. Kui mõni uks lahti lükati ja ametnik mööda kitsast vaheruumi teise tuppa liikus, pahvatas puhuti jutukõminat.
Liisi nõjatus ristluudega vastu seina, põrnitses oma kinganinasid ja põrandamustrit ning mõtles, et kunagi oli siin olnud tall, siis vangla, siis kolhoosikontor ja nüüd lõpuks vallamaja. Kus istusid tähtsad ja targad inimesed, kes määrasid paljusid asju ja suunasid sadu saatusi. Kõike toimetati ikka seadusetähe järgi, aga igasuguseid seadusi oli musttuhat, nii et teha võis mida tahes - mingi paragrahv ikka tegu kinnitas ning kogu seesinane inimese elu püsis paljuski paberite peal. Parajasti tuhises üks näost punetav kodanik vastuvõtult välja ja mammi vudis poikvele jäetud ukse vahelt sisse.
Liisi oli puupüsti täis bussi pealt tulles vihma kätte jäänud, kingad olid vettinud, nüüd sai ta vähemalt vallamajas istuda. Habemik kui gnoom või troll ta kõrval puhises, ümises ja naksatas siis mingile ideele jõudes keelega. Liisi aga mõtles, mida oma põdevale emale õhtuks Säästumarketist meelehead osta. Järgmine liinibuss läks alles mitme tunni pärast, aga niigi väheseid busse jäi alatihti vahelt ära ja taksobussi peale võis kuluda kolmandik palgaraha. Maal polnud mingitki tööd valida, mistõttu pidi ligi sada kilomeetrit iga päev edasi-tagasi linna sõitma, et vähegi meelepärases ametis leivaraha teenida. Kunagi oli Liisi laudas lüpsjana töötanud, siis poolmuidu ühistus rabelenud, joodikust lahutanud ja debiilikute koolis kasvataja olnud, nüüd aga talitas Tallinna loomaaias kitsi. Oma lehma olid nad alati pidanud. Aga nüüd, kui ema vaevu voodi ja käimla vahet suutis komberdada, tuli vist Punik maha müüa. Liisigi ohkas, kuigi oli veel viletsamat elu näinud. Õnneks oli tütar mehele saanud ja poeg kindla ameti selgeks õppinud.
Liisis kriipis muremõtete ahel, habemik oli vahepeal jutule pääsenud, siis tuli ka Liisi kord, ta astus kabinetti.
"Tere!"
Kikilipsuga presidendi pildi all laia ja läikiva laua taga istus talle varasemast juba tuttav ametnik. Hallipäine keskealine mees hallis ülikonnas, kelle kitsaste prilliklaaside taga sihtisid terashallid valvsad silmad.
"Tere. Võtke istet." Laisa liigutusega osutas abivallavanem toolile laua ääres. "Mis küsimuses?"
Liisi istus, tõmbas kopsud õhku täis ja hakkas jälle seletama.
"Ma tulin selle jalgraja ehk niinimetatud servituudi pärast. Teate, mäletate, ma tegin volikogule kirja ka, selle tammiku asjus, mis valla sotsiaalmaaks jäeti ja mis nüüd võrkaiaga kinni on pandud. Meie, Tammiku inimesed, ei saa sealt tee äärde bussipeatusse minna. Peame mitu kilomeetrit kiira-käära suvilate vahelt ringiga minema. Seal aga..."
"Jah, ma mäletan seda asja," lõikas ametimee s, "aga vald siin aidata ei saa, sest meil pole õigust eramaadel liikumist dikteerida. Arendajal on õigus oma privaatsusele."
"Aga te ju lubasite!"
"Asjaolud on muutunud," laiutas abivallavanem käsi ja manas ette hapuka naeratuse, "kahjuks ei saa teid selles küsimuses enam aidata." Mees hakkas end kõrge nahkkorjuga tugitoolist aeglaselt püsti ajama, osutamaks, et vastuvõtt on lõppenud. Ent Liisis tekkisid hoobilt mitmed küsimused, lahvatas trots.
"Aga vald ju jättis tammiku avalikuks kasutamiseks! Kuidas me seal nüüd enam liikuda ei tohi?"
"Nüüd on see otsus ümber vaadatud, asjaolud on kardinaalselt muutunud."
"Aga mis õigusega? Kes seda teha tohtis!?"
"Teate, ärge karjuge siin. Võime teha, mida tahame ja õigeks peame. Ja seda, mis on meie mail õige, määran suuresti mina. Volikogu on selle otsuse kinnitanud ja selles asjas pole enam midagi rääkida."
"Kurat! Nii ma seda asja küll ei jäta."
Üleolevalt irvitav määraja suunas vihase kodaniku uksest välja. Tusk jäi Liisi rinda närima.
Paari tunni pärast bussi pealt tulles, hämmastas teda kõva müra. Maanteeäärses tammikus rümasid kopad-sahad, kriunus mootorsaag. Valgetes kiivrites ja sinistes tunkedes mehed töötasid mustas sügisõhtus, mida läbistasid ergud prožektorivood. Kümmekond põlist tamme olid juba maha saetud, parajasti lõigati kiige tugiposte. Sahk lükkas jaanikuplatsilt mullakoorikut ohvrikivi peale raunakänkraks hunnikusse, kopp haukas trassi.
"Hullud!" karjus Liisi. "Mida te teete!? Nii ei tooo-hi! See on ju tammik!" Liisi jooksis kätega vehkides saha juurde, kuid müra summutas ta protesti. Ta komistas ju kukkus käpuli porri. Kopajuht naeris laginal, nipsutas hõõguva koni aknast kõrge kaarega välja ja lõi käega. Arendus jätkus täie hooga.
Südamepõhjani löödud Liisi astus suvilate vahelist teed mööda kodu poole. Mitu maasturit kihutasid hooga läbi laiade loikude külanaisest mööda, pritsides tema seelikule soppa. Liisi nuttis ega teinud välja ka hulkuvatest hundikoertest. Ainus mõte tema peas oli tammik.
Kunagi oli kogu see mülkase tee ümbrus olnud heinamaa ja põld, mis kuulus tema vanaisale ja vanaemale, Tammiku Albertile ja Ellile. Albert oli seitsekümmend aastat tagasi noore mehena rannikul paiknenud piirivalve kordonisse aega teenima tulnud ja vanas vallamajas peetud tantsuõhtul Elli põrandale saanud. Piirivalve poisid olid siis kihlveo korras sellele mehele kasti õlut välja pannud, kellega Elli tantsima nõustub, ja Albertil see õnnestuski. Ta sai kasti õlut ja aasta hiljem ka Elli koos Tammikuga. Aga siis tuli sõda, mitu võimuvahetust ja nad veeti Siberisse, kus sündis Liisi ema.
Pärast lubati neid oma tallu tagasi, aga maa ja mets olid kolhoosi ja punaste piirivalvurite tarbeks võetud. Nelikümmend aastat oli Albert metsavaht olnud ja viimaks oli taastatud riik talle Tammiku tagasi andnud. Heinamaade, põldude ja kolhoosi aetud loomade eest said nad närused väärtpaberid, sest Tammiku ümbrus oli igasuguseid suvilakuute täis klopsitud, männiku pool laiutas pioneerilaager, mille jagasid üks sõjatehase polkovnik ja uus kaitseministeerium. Jäi vaid oma talu krunt, millelt ei korjunud talveheina ains alegi lehmale.
Ümberringi kerkisid plastmassist ja plekist majakastid, oja aeti solgitoruks kinni, suvel rõkkas vali löökmuusika ja levis grillsuitsu ving. Suvitajad ja uusasunikud õrritasid Tammiku Pontut ja pilasid lehmapidamist. Elli ja Albert olid uute kroonirahade tuleku ära näinud ja siis rannakiriku aeda puhkama kantud. Liisi isa viis sinna männijuurte alla viin, ema piinles mineku peal.
Teinud pika hobuserauakujulise aasa, jõudis Liisi oma koju, mida teiselt poolt piiras tihe ja kõrge võrkaed, mille taga rümasid arenduse masinad. Ta poetas Pontule tüki raguud, ladus halud ahju, tegi tule ka pliidi alla, soendas toitu, söötis ema, tihkus patja ja sammus varahommikul kaks kilomeetrit mööda porist hobuserauda oma aia taha bussipeatusse, kus käis kõva arendustöö. Alles kuu aja eest oli see viiehektariline tammik veel valla sotsiaalmaa olnud, kunagi surivoodil Elli soovi mööda üldiseks kasutuseks jäetud, sest juba Elli isa ja vanaisa ajal oli küla seal jaanikut pidanud ja kogukondlikus korras pudulojuseid karjatanud.
Tammik raadati nädalaga pea maatasa, sinna-tänna jäeti püsti üksikud tüved, mis krundilõiget otse ei seganud. Savisse künti kraavid ja rammiti tokid. Liisi ei osanud aimatagi, mida määrajad valla sotsiaalmaa müügi ja sihtotstarbeliseks elamumaaks muutmise eest meeleheaks said. Kaitsepolitsei võis vaid üldiselt aimata seda varitelefonide, paroolide, vahendusisikute ja konspireeritud üleandmise protseduuri ahelskeemi, mida mööda rahapakid ametnike ja partei hüvanguks liikusid.
Õhtuti pliiditule paistel järgmiseks hakatuseks pilpaid lõigates silitas Liisi vanaisa pussnuga ja mäletas seda põlist tammikut, kus kevaditi õitsesid sinililled ja ülased, kus vidistasid vindid ja tihased. Liisi mäletas ohvrikivi, mille ääres krabisevatel sarapuulehtedel tantsisid rästikud. Väga selgesti mäletas ta krobelist tüve, mille vastu teda kord suruti ja esimest korda elus suudeldi. Ta mäletas nurmenukkude ja kullerkuppude kulda, samblast tõusvaid sõnajalgu ja tõrusid nokkivaid pasknääre. Liisi mäletas hangedes kalpsavaid jäneseid ja jalgrada, mida mööda rannakülarahvas sadu aastaid oli astunud. Aga vaid tühipaljas mälestus sellest tammikust temale jäänud oligi. Kiirabi viis ema haiglasse surema, Liisit aga näris kitsikus ja vimm.
Ühel detsembrireedel küsis ta end loomaaia kitsetalitusest vabaks, sättis tordi valmis ja musta pidukleidi selga ning läks vallamajja vastuvõtule. Viimaks oma ootamise peale jutule saanud, istus ta jälle ettenäidatud toolile, hoidis tordikarpi süles ja manas naeratuse palgesse.
"Mis küsimuses siis jälle?"
"Ikka tammiku asjus."
"See küsimus on ju ammu lahendatud. Palun ärge hoidke järjekorda kinni. Te ju näete, kui paljudel elanikel on olulisemaidki küsimusi lahendada."
"Jah, seda küll, aga ma tõin teile tordi. Et teie arendus ikka õitseks ja uus vald edeneks."
"Ah soo, mis te nüüd," süttis terashalli ametniku prilliklaaside taga üllatussäde.
Liisi tõmbas tordikarbilt kaane pealt, tõusis ja astus laua ette. "Palun võtke nüüd Tammiku värsket!" Ta kahmas peoga ja pildus Puniku paska mehele näkku. See röögatas, tõstis käed kaitseks, vedel lehmavirts nõrgus juustelt reväärile. Liisi aga heitis lärts ja lärts veel mitu peotäit lisaks.
"Assa raisk, no oota sa madu, nüüd ma sulle, kuradi litsinahale..." Mees kargas püsti ja püüdis teda loopivast naisest kinni rabada, ent Liisi haaras tordikarbist vanaisa pussi ja lõi selle järsu liigutusega üles ametniku lõualoti alla. Nagu vaalaturjast purskus verefontään arterist sahmakaga vastu tapeeti, mees korskas ja punane inimmahl nõrgus mööda presidendipildi klaasi. Ametnik räntsatas kabineti parketile ja Liisi põgenes vallamajast.
Politsei hakkas teda kohe samal õhtul mitmelt poolt taga otsima, aga arendusmehed leidsid alles järgmisel hommikul ja lõikasid ta rippuva keha sellesama krobelise tüve alla maha.
