Tammsaare väärinuks viiesajast?
“Seal ta ongi, see Vargamäe,” lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid”
(Tõde ja õigus, I jagu).
Esimene, kes teile tänasel Vargamäel vastu tuleb, on Tammsaare muuseumi endise juhataja Juhan Sihveri kass. Elukogenud Miisu teab, et koolilaste ekskursioonidele panevad vanemad võileibu kaasa.
Kassi Tammsaare talukohta kujutaval 25kroonisel pole. Seal on (vasakult) rehetare, kus sündis kirjanik. Elumaja, mille ehitas kirjaniku vend. Laut, kus “Tõe ja õiguse” Krõõt end ämbreid vinnates ära katkestas. Tüüpiline Eesti talu.
Eestlasele ei tähenda pilt 25kroonisel erilist, räägib aastaid Albu vallas asuvat Tammsaare muuseumit juhatanud Sihver. “Kui jutuks tuli, otsiti raha välja ja vaadati, et jah, seesama koht.”
Teine lugu on Sihveri sõnul välismaalastega, nendele tähendab paik rahatähel omaette märki. Nemad tulid, raha peos, ja läksid maja taha otsima, kust täpselt pilt tehtud on.
Muuseumimajas korteris olnud Sihverile oli raha naljaga pooleks nagu visiitkaart näidata (“Siin ma elan ja töötan!”), aga tõsise Vargamäe patrioodina kripeldas tal südames: “Miks kõigest kahekümne viiene, Tammsaare väärinuks viiesajast!”
“Sattusid, kuidas nad sattusid, rahanumber ei märgi isiku tähtsust,” ütleb krooni kujundaja Vladimir Taiger.
Taiger oli alguses 25kroonisel kujutanud Jakobsoni. Ühel pangakoosolekul oli aga märgatud, et ärkamisaegseid tegelasi (ka Hurt, Koidula) saab äkki liiga palju.
Siis astuski mängu Eesti rahva hindamatu aare, Anton Hansen, kirjanik Tammsaare.
Viiesajakroonist polnudki algul plaanis, kuid kui see siiski teha otsustati, oli Jakobson varnast võtta. Nii saigi Jakobson nominaalselt 20 korda suuremaks kui Tammsaare, aga sellel pole igaviku silmis tähtsust.
Taigeri sõnul pole tema motiivid dokumendid. “Lambakasvatuse seisukohalt oli roigasaial tähendus, aga mina võtsin aia ära, et ilus elumaja välja paistaks.”
Hansenite hobused Tammsaare kolhoosis
Rehetare ja laut pole Tammsaare-aegsed, vaid taastatud.
Kirjaniku vennatütar Õie Paal (74) meenutab, et vana rehetare põles 1945 vilja kuivatamise käigus maha. “Lehmad ja neli tori tõugu hobust pääsesid ära.”
Antoni vanem vend August Hansen jäi oma lemmikutest ikkagi ilma. Tema tori hobud hakkasid kevadest 1949 teenima pisikest A. H. Tammsaare nimelist kolhoosi. Isegi tiinet mullikat ei jätnud kolhoos võtmata.
Õie Paal mäletab lapsepõlvest vaid üht korda, kui kirjanik Vargamäel käis: “Uitas omaette soodes ja rabades ringi ning õhtul läks tagasi.”
Aga juba siis käisid Tammsaarel uudistajad, 1936. aastal sai valmis tee, enne polnud autoga ligipääs võimalik.
Blond Õie ja Pearu brünett järeltulija Liivi Sikenberg mängisid koplis talusid. Loomad olid isa voolitud, aiad oksaraagudest. Ja mingit teineteise kiusamist polnud.
Kui kirjandusteadlase Helene Simiskeri vedamisel alustas 1958 tööd Tammsaare muuseum, hakkasid Õie ja ta ema Hilda seal kahekesi tööle. Tulid bussiekskursioonid, lapsed jooksid väljamäel ringi.
“Ilus on Tammsaarele minna ja paar päeva olla. Vaikus, isemoodi lõhn, aga raske on seal elada,” räägib Õie Paal, kes 1965. aastal maja muuseumile müüs. “See oli ainuõige otsus.” P>
Kadunud aja voogudes
Ekspositsiooniruumid vajaksid kaasajastamist.
Rasvatihased kisuvad takku Tammsaare rehetare palkide vahelt välja. Pesa ehituseks.
Lauda katuse lõunaküljel on pillirookubud lahti. Jooksevad tühjaks.
Pillirookatus peaks lõunaküljel ikka 60 aastat vastu pidama, teavad Tammsaare muuseumi juhataja Kersti Kertsmik ja teadur Siiri Kvell.
Muid hädasid muuseumil nagu ei olegi kui just see, millest Tartu Tamme gümnaasiumi kirjandusõpetaja Irene Leisner räägib: “Õpilasi ei ole, keda Tammsaare huvitaks, nad vaatavad Matrixit. Ja pole inimesi, kes lastele hingega Tammsaarest räägiksid.”
On siiski kirjandusõpetajaid, kes lapsi igal aastal Vargamäele toovad. “Tõe ja õiguse” esimene osa on kohustuslik kirjandus, üks järgmistest osadest tuleb lugeda omal valikul.
Tamme gümnaasiumi 11a klassi tüdruk Liis Valk kirjutab pärast tänavusügisest käiku Vargamäele: “Ometi on miski, mis selles paigas, sellel mäekünkal võlub, meelitab, ligi tõmbab – kohalolevatena tajutavad mälestused, mõtted, meeleolud.”
Talle vastab kirjanik oma surematu saaga viiendas köites: “Pisinatukene lõhna kusagil vanas tuhmunud kirjadega kirstunurgas ja mälestuste mälestus mõnest ammukadunud naisest või mehest, see on inimese elu. Aga sellele ei pea mõtlema, sellele ei pea koguni mitte mõtlema.”
Tammsaare ja 25 krooni
25. septembril 1873 kirjutas Peeter Hansen alla talukoha “müimise ja ostmise kontraktile», kohustudes Albu mõisnikule talukoha Tammsaare-Põhja eest maksma 2325 hõberubla.
1878 sündis Põhja-Tammsaare rehetares tulevane kirjanik Anton Hansen.
1934 sai kirjaniku vanem vend August Hansen valmis kahekorruselise elumaja.
1958 alustas Tammsaare elumaja kahes toas tööd muuseum.
Tammsaare muuseumis käis kõige rohkem külastajaid (32 757) kirjaniku 100. sünniaastapäeval 1978. aastal.
Eesti Pank on ringlusse lasknud 6,9 miljonit Tammsaare pildiga 25kroonist, kokku 172,3 miljoni krooni eest. 2002 läks käiku uue kujunduse ja parandatud turvaelementidega 25ne.
