EE Arhiiv

Tallinnas Mustamäel asuvas Arte Gümnaasiumis küpseb juba teist aastat ebatavaline skandaal, mis tipneb 11. jaanuaril Tallinna Linnakohtus protsessiga, milles pedagoog nõuab kõuriku karistamist väidetava seksuaalse alatooniga solvangu eest.

Sama tüli käis ligi 930 õpilasega koolis korduvalt klaarimas politsei, "vaibale" kutsuti ridamisi lapsi ja süsteemne solvamine tõusetus ka kooli õppenõukogus, ent miski ei suutnud ära hoida 46aastase matemaatikaõpetaja hagi, millist Eesti haridussüsteem ei mäleta.

***

Matemaatik Hendrik* on pealtnäha tasane mees. Tema tagasihoidlik rüht, sügavsinised silmad, leebed maneerid ja tasakaalukas kõnepruuk ei reeda pingeid, mida ta enesesse korjab. Kui kolleegid kuulevad tõde tema minevikust, valdab neid sügav šokk.

Härra Hendrik ilmus Arte Gümnaasiumisse kaks ja pool aastat tagasi. Et koolides on terav puudus matemaatikutest ja eriti meesõpetajatest, võeti ta kollektiivis avasüli vastu. Peagi ilmnes, et mingi suhtlemisgeenius ta pole.

Sedamööda, kuidas mehe tundide arv kasvas, sagenesid konfliktid. "Ta andis kolleegidele mõista, et õpilased sõimavad teda “pedeks”," tunnistab endine õpetaja Kaili*. Mehe väitel õelutseti tema kallal juba kutsekoolis, kus ta varem õpetas, ning info sellest levis ühest koolist teise.

Hendrik on teinud kooli juhtkonnale vähemalt neli avaldust, kus palus õpilaste korrale kutsumist ja karistamist. Esimest korda kõlas ähvardus pöörduda kohtusse.

Ette võetud õpilased kinnitasid justkui ühest suust, et nad pole sõna „pede“ öelnud. Direktor Elle-Mari Linsmann ja õppealajuhataja Sirje Ebral olid nõutud, seda enam, et nabaalune teema oli äärmiselt piinlik. „Vastati, et ei osata selle küsimusega midagi teha, et temavastast kampaaniat ei ole,“ räägib õpetaja Kaili.

Kui uskuda õpilasi ja õpetajaid, kes julgevad anonüümselt oma arvamust avaldada, lasi Hendrik ise džinni pudelist välja ning sisendab endale, et teda narritakse. "Ta ei võta kuulda, et võibolla ei ole see kõik temavastane vandenõu," usub Kaili. Hendriku laimukahtlusest vabad pole isegi kolleegid õpetajad.

Noorte sõnul võttis matemaatikaõpetaja ise hella teema üles: “Te olete arvatavasti kuulnud minust kuulujutte…,” kuulis 10 b läinud õppeaasta algul esimeste hulgas Hendriku sissejuhatust. “Ta rääkis ise, et teises koolis hakkas talle autoriteetne meesõpetaja külge lööma,” räägib üks neiu, kelle sõnul leidis sarnane enesetutvustus aset ka teistes gümnaasiumi klassides.

“See on kõigile arusaamatu, miks ta selle teema tõstatas, sest meid ei huvita õpetajate eraelu. See oli kõigile jahmatus,” täiendab teine klassikaaslane. Kui noored sellest veidrast loengust klassijuhatajale pihtisid, soovitas too neil teemat igati vältida, sest Hendrik on väikese “kiiksuga”, aga muidu hea õpetaja.

Valgas koolivaheaega veetva Hendriku sõnul rääkis ta oma minevikust ennetavas võtmes. “Ise omal initsiatiivil ma seda ikkagi jutuks ei võtnud,” kinnitab mees. “Keegi ilmselt provotseeris mind. Ma olin veendunud, et neil on mingi eelinfo ja nad tunnevad huvi ja ma otsustasin seda seletada.”


Kindel on, et Hendriku minevik vajab põhjalikku selgitust, sest selles leidub õpetaja jaoks vägagi ettevaatlikuks tegevaid episoode. Süžee intriigid-kahtlustused-konflikt kordub tema neliteist ja pool aastat väldanud karjääri jooksul ühest kollektiivist teise. Mis veelgi hoiatavam – alati on mängus hirm (homo)seksuaalsuse ees.

Kui, siis vaid kuulujutu tasemel teab mõni praegune kolleeg, et Hendrik on endine karistatud kurjategija. Mõrv, mille eest ta trellide taha sattus, toimus 1990. aastal, kui Hendrik töötas Tallinna Tehnikaülikooli assistendina. “Ma läksin TTÜsse tööle sugugi mitte eesmärgiga, et ma hakkan seal mingeid intriige tegema. Läksin mõttega, et tegelen teadustööga,” lausub Hendrik. “Aga lõppes sellega, et minust sai mõrtsukas.” Tema hääl ei reeda mingeid tundeid.

Karistuse kandnud mees ei soovi enam traagilise loo detaile meenutada, ent möönab, et teatud puutepunkt hilisemate sündmustega on. “Seal oli biseksuaalne paar,” tõstab Hendrik pahelise loo saladuskatet. “Mind hakati mõnitama. Ma olin siis enesesse sulgunud inimene, ma ei pöördunud kuhugi, ei miilitsasse, ei ülikooli juhtkonda. Pinged kuhjusid ja enesele ootamatult ma siis selle teo sooritasin.”

Vabanedes jätkas Hendrik õpetajana aste madalamal – Mustamäel asuvas Tallinna Tööstushariduskeskuses – ja püüdis mineviku pitserit kustutada. Kuid ka kutsekoolis tundus talle, et teda ahistatakse. Jutt on just intsidendist, mida ta pidas mõistlikuks hiljem Arte õpilastega jagada.

“Üks mu kolleeg sai naljast valesti aru ja hakkas mulle külge lööma,” resümeerib Hendrik. Kui ta hakkas väidetavat ligitikkujat kohtuga ähvardama, lõppes asi tema väitel sellega, et talle pandi ette valge paberileht ja paluti kirjutada lahkumisavaldus. Kohtuasi jäi aga tõendite puudusel ära.

Hendrik kolis samas linnaosas asuvasse 37. keskkooli, kus ta samuti rõõmuga vastu võeti. Sealsed kolleegid meenutavad teda kui sümpaatset inimest ja head spetsialisti, aga millegipärast tema töölepingut ei pikendatud. Õpilaste väitel koguti koolis tema vastu allkirju. Neid kohavahetusi ei taha Hendrik ise kommenteerida.

Mürgel 11. klassis

Nagu vagabund siirdus kirju minevikuga matemaatik nüüd juba neljandasse kooli, naabruses asuvasse Arte Gümnaasiumisse, kus ei kulunud jälle kaua, kui talle hakkas tunduma, et tema ja ta mineviku kohta tehakse siivutuid märkusi. “Gei või homo, midagi sellist ma ei ole,” rõhutab Hendrik, kes on värske abielumees ja isa.

Esimese väljakutse gümnaasiumi sai politsei temalt juba 2001. aastal, viimase tänavu 2. septembril. Vaid vanajumal ja võimekas psühhiaater võivad aimata, mis toimub Hendriku hinges, kuid ka politsei, keda ta on välja helistanud kokku neli korda, ei leidnud süüdistustel alust. “Ühelgi juhul ei ole politsei leidnud piisavalt alust või tõendeid menetluse alustamiseks,” teatab Põhja politsei pressiesindaja Helin Taal.

Hendrik möönab, et politsei kutsumine oli impulsiivne samm. “Oleks pidanud otse kohtusse andma. Ma ei teadnud, et tegelikult politsei selle asjaga sisuliselt ei tegele.”

Aja jooksul näis Hendriku homofoobia süvenevat. Õpilaste sõnul läks asi nii hulluks, et tema kuuldes ei tohtinud öelda näiteks "tere", “pii”, “okei”, "lilla“ või ükskõik millist sõna või fraasi, mis võis vähimalgi määral viidata millelegi omasooiharale. “Näiteks me ei tereta teda, kui tuleme klassi,” nendib tema praegune õpilane. “Pead sõnu väga hoolikalt valima.”

Tänavu sügisel oli 11 c klassis suurem mürgel. Keset tundi jooksid tüdrukud nuttes oma klassijuhataja juurde – matemaatika õpetaja on hulluks läinud, karjub ja loobib klassis asju. Tahvli ees ülesannet kirjutanud härra ajas raevu see, kui üks poiss palus tal pisut kummardada, sest ta ei näe, mis kirjas on. Teised kolleegid püüdsid meest rahustada, aga said ise verbaalse obaduse. “Ma sain väga kurjaks... väljendasin oma nördimust väga teravas vormis,” möönab Hendrik.

Õpetaja-kamikaze

Hendriku mõõt oli täis ja enesekaitsevahendid otsas. Ilma igasuguse erilise hoiatuseta leidis 11 b klassis õppiv Sigrid* tänavu novembris oma postkastist kohtukutse, milles pedagoog nõuab tema vastutusele võtmist solvamise ja laimamise eest. Tähelepanuväärne on, et intsident, kus preili lasi väidetavalt õpetaja suunas lendu fraasi "Tere, õpetaja pede!" toimus juba mais.

Hendrik oma kõrvakuulmises ei kahtle. “Ma tahaksin piiri panna sellele nõmedusele, et õpetajat hüütakse igasuguste inetute sõnadega ja pärast väidetakse, et õpetaja kuulmisega on midagi viltu,” selgitab ta oma motiive.

Jutust selgub, et kohtuhagi on paljuski teadlik kamikazesamm. Tõestada tahab ta sama palju kolleegidele kui õpilastele. “See, kuidas juhtkond seda asja lahendada püüab, on täiesti ebaloogiline. Nad seletavad mulle ka, et see on mu enda ettekujutus.” Oma seksuaalse sättumuse kinnituseks on ta kohtuhagile lisanud arstitõendi (tõsi küll aastast 2002 ja lihtinimesele loetamatu).

17aastane brünett Sigrid on pehmelt öelda keskpärane õpilane, kes ei pääsenud oma linnajaos gümnaasiumisse ja sõitis viimased poolteist aastat iga päev Mustamäe vahet. Matemaatikas ta hindest “kolm” latti kõrgemale ei sea. Hendrik möönab, et just selle neiu hagemine oli paljuski asjaolude kokkusattumus. “Isegi kui selle tulemused ei pruugi olla kõige paremad, siis on sellel ikkagi mingi positiivne külg,” loodab ta äratada noortes südametunnistust.

24. mail toimunud intsidendi puhul on Sigrid politseile neli korda seletusi andnud ja eitab, et ta oleks öelnud midagi muud kui "Tere, õpetaja!" Nii politsei kui psühholoogidega on rääkinud ka tema klassiõed. “Muuhulgas küsiti, kas on võimalik, et õpetaja kasutab noori poisse seksuaalselt ära,” tunnistab üks ülekuulatu. “Meie vastasime, et kindlasti mitte.”

Oht olematust solvangust konflikti sattuda on ka edukatel õpilastel. “Miks me peaksime oma tuleviku sellega ära rikkuma, et me nimetaksime õpetajat iga päev ja mitu korda pedeks? Me tahame gümnaasiumist edasi ülikooli saada,” arutleb noor daam, kel hindelehel peamiselt viied. “Ta ütleb, et terve gümnaasium valetab talle kollektiivselt.”


Tüli klaarida püüdnud noorsoopolitseinik Kaire Johanson tegi suvel ettepaneku, et karistab Sigridit miinimumtrahviga – 25 krooniga –, kui ta süü omaks võtab ja vabandab. Neiu ja tema vanemad ei nõustunud, sest nende meelest pole millegi eest vabandada. Seejärel laekus neile kohtukutse. “Ta ütles, et võtan oma hagi tagasi, kui sina avaldad oma allika. Mina ütlesin, et ei ole sellist asja nagu allikas. Sest midagi ei ole olnud,” jääb Sigrid enesele kindlaks.

Kui politsei kutsumine kooli pole ennekuulmatu (Artest tuli tänavu 14 väljakutset, peamiselt pisivargused), siis õpetaja kohtuprotsess õpilasega küll. Juhtumit menetleb Tallinna Linnakohtu kohtunik Meelis Eerik, kelle sõnul ei taha Hendrik valuraha või hüvitist, vaid lihtsalt vabandust. Küll aga jääksid preili või tema vanemate kanda kohtukulud. "Asi on delikaatne, seetõttu ei taha kohtunik lähemalt rääkida," vahendab kohtu pressiesindaja Aet Truu. Eelistung on määratud 11. jaanuariks.

Sigridit esindav vandeadvokaat Marko Aavik õpetab ise põhitöö kõrvalt Rocca al Mare Koolis gümnasistidele õiguse aluseid ning leiab, et pedagoogi valulävi peab olema tavainimese omast kõrgem. “Selline inimene minu hinnangul ei tohiks üldse õpetajana töötada,” peab Aavik Hendriku käitumist kummaliseks. “Oma last ei julgeks elu sees sellisesse kooli panna.”

Eesseisvat protsessi kommenteerides paneb advokaadi muigama Hendriku kohtule esitatud taotlus läbi viia ekspertiis, kas ta pole gei ega seksuaalselt kuritarvitatud mehe poolt. “Ma ei kujuta ette, kuidas see ekspertiis välja näeb,” imestab advokaat.

Õpilastes tekitab trotsi Arte juhtkonna passiivsus – ohu märgid olid ammu õhus, ent eelistati jaanalinnutaktikat. Kõik õpetajad, kellega Ekspress koolivaheajal ühendust saab, vastavad justkui kooris: “Me oleme kokku leppinud, et sellest ei räägi. Lõpetame selle jutu.” Haridusameti konkursil linna parima õpikeskkonnaga kooliks tunnistatud asutuse kollektiivi käitumises on tunda paanikat.

Sõltumata kohtuvaidluse tulemusest on Sigrid oma paberid koolist välja võtnud. Hendrik möönab, et neiu koolivahetus tekitab temas vastakaid tundeid, kuid oma eksimuse tunnistamine tähendaks enda narriks tegemist. “Minu eesmärk pole siin konkreetselt represseerida Sigridit,” täpsustab õpetaja. “Ega mul seda kirjalikku vabandust nii väga vaja ei olegi. Sisuliselt ma tahaksin sellele jamale piiri panna.”

* Siin ja edaspidi kasutatakse teema delikaatsuse tõttu varjunimesid. Asjaosaliste identiteet on Ekspressile teada.

Lugu ilmus esmakordselt 29.detsember 2004