Aivar Juhanson

On aasta 1978. Üliõpilasaktivist Tarja Halonen on viimaseid päevi lapseootel. Ta on rasedana palju reisinud, sealhulgas välismaal, ning nüüd tuleks enne sünnitust ette võtta veel üks sõit Kuopiosse. Transpordivahendiks on valitud sõjaväelennuk, kuid arst avastab, et sündimisest eraldavad beebit "veel vaid sukkpüksid" ning keelab õhusõidu. Samal õhtul kuuleb Halonen oma köögis jahmatavat uudist. Lennuk kukkus alla, hukkusid kõik pardalviibijad.

See seik Haloneni "ametlikust" biograafiast "Yksi meistä" ("Üks meie hulgast") illustreerib hästi asjaolu, et tol punajuukselisel toimekal naisel on alati olnud omajagu õnne. Nii nagu aastal 2000 võitis ta ka tänavu presidendivalimised napilt, mõne protsendi toel.

Võrreldes Kekkoneni-aegse autoritaarse rahvuse isaga on presidendi võimupiire Soomes kõvasti kärbitud, viimati seoses uue põhiseaduse vastuvõtmisega 2000. aastal. Soome president tegeleb ennekõike välissuhtlusega, piirdudes siseriiklikult armuandmisega (seadus täpsustab, et president ei või armuandmise käigus vabastada pangalaenust), Valgete Rooside ja Vabadusristide annetamisega, kohtunike ja Ahvenamaa maahärra ametisse nimetamisega ning vajaduse korral ka seaduste tagasilükkamisega.

Palka saab Soome sotsiaaldemokraadist president rohkem kui tema kolleeg Kadriorus – aastatasu 102 000 eurot, millele lisandub 160 000 eurot esinduskuludeks, laekub maksuvabalt. Presidendi betoonist ja graniidist ametikorteris Mäntyniemis on ruumi üle 2000 ruutmeetri. Interjöörilt pigem moodsat lounge’i meenutavasse hoonesse lasevad valgust kolmsada eri suurusega akent.

Sellisest heakorraldusest hoolimata on Halonen – erinevalt Rüütlist – suutnud veenvalt rõhuda sotsiaalse võrdsuse kaardile. Ta on naine, kes ütleb välja, et "Soomes on liiga palju vaesust".  Ajakirjanduses on tema kohta leidnud kasutamist väljend "vaeste sõber".

Tarja Halonen on esimene Helsingi päritolu Soome president. Tema sünnipaik oli Kallio – külmast graniidist, meretuulest ja supiköökidest valitsetud töölislinnaosa Ida-Helsingis, millele siinpool lahte vastaks kõige paremini ehk Kopli või Kalamaja. Isa jättis pere maha, kui tüdruk oli kahene. Kallio otsekohest tänavastiili näevad soomlased Haloneni olekus tänaseni (lähikonda kuulujate sõnul ei kannata Halonen keerutavat juttu, mis venib nagu "pitkä piimä"). Aga oma suguvõsas oli Tarja esimene ülikooli jõudnu.

Võrreldes 30. eluaastates Haloneniga on tema 62aastane variant eale iseloomulikult rahunenud. Ta pole enam "punane" mässaja, kes sõidab osalema Tšiili meeleavaldustele – ja pääseb napilt Lõuna-Ameerika vanglast –, pole enam päriselt see tulihing, kes läheb parlamendisaadikuks valituna tööle aastase rinnalapsega, peab Helsingi parkides kastidest ehitatud poodiumeil kõnesid seksuaalvähemuste kaitseks või astub välja kirikust, sest talle ei meeldi pappide konservatiivsus. Aga midagi on jäänud samaks – kiire taip, maalähedane huumor (mis olevat meeldinud George W. Bushile), üleüldine lihtne, otsekohene olek, milles puudub igasugune koivistolik aristokraatsus.

Halonen on president, kes ei pelga kanda praktilisi jopesid, innustuda Aafrika tantsudest või tunnistada, et püüab taas kord pidada saleduskuuri nagu iga teine üle keskealine naine (lähiringkondade andmeil meeldivad presidendile väga Eesti kohupiimatordid ning välisministrina Tallinna külastades püüdis ta alati astuda läbi Kalevi kommipoest). Halonen ei karda olla idealist, kes tahab võidelda ülemaailmsete hädadega, ega samas tunnistada, et on sarnaselt keskmise inimesega ilmselt rikkunud "enamikku kümnest käsust". Halonen ei tee saladust faktist, et tal on lemmikloomi sama palju kui teismelisel tüdrukul – lisaks kassidele (Miska ja Rontti) elavad presidendi katuse all veel punakilpkonnad Kiki ja Miki ning hobune Ypäjän Tarja.

Pikki aastaid kuulus Tarja kuvandisse lahutamatult ka üksikemaduse-teema. Oma pikaajalise partneri ja naabrimehe Pentti Arajärviga abiellus Halonen alles presidendiks saanuna – Soome kiriklik-konservatiivsete ringkondade vaiksel survel. Kuid on see abielu tulnud Halose karjäärile kasuks? Kirjanik ja feminist Maimu Berg julgeb kõhelda. "Eelmiste valimiste ajal oli Haloneniga lihtne samastuda paljudel üksikutel," oletab Berg. Nüüd on Halonen õnnelikult paaris habemiku, kuiva huumorimeele poolest tuntud professoriga ja elus üksi jäänute sümpaatia võis kalduda hoopis vastaskandidaadi, üksikisast Sauli Niinistö poole.

Haloneni kampaaniajuht Markku Jääskeläinen arvab siiski, et Tarja sugu, juuksevärv ja perekonnaseis polnud lõppenud valimistel sugugi nii põletav teema kui kuue aasta eest esimest korda riigipeaks kandideerides. Väitlus oli sisulisem, mis tähendas sedagi, et presidendi eelmist ametiperioodi puudutavaid etteheiteid jagus küll ja veel.

Tarja-vastane veebileht www.tavjahalonen.net (lehe anonüümse autori väitel veebisait vahepeal suleti!) näiteks püüab Haloneni kirjeldada kui  "muumimammat", kes ei oska võtta selget seisukohta NATO küsimuses, ei esinenud rahuldaval tasemel kriisikõnega ei tsunamikatastroofi ega 9/11 ajal ning puterdab ülepea faktidega.

Kui kogu Soome tähistas marssal Mannerheimi 50. surma-aastapäeva, eelistas president minna hoopis moemessile, meenutab tavjahalonen.net. Kui ülejäänud maailma riigipead kohusetundlikult leinasid lahkunud paavsti, siis Haloneni Vatikanis ei olnud. Relvajõudude ülemjuhatajana ei pööravat ta, tuntud patsifist, piisavat tähelepanu sõjaväelisele hierarhiale. Ning tema inglise ja rootsi keel olevat kaugel täiusest.

Kuid tavjahalonen.netist, kasvavast parempoolsusest ning Soome pressifunktsionääride reserveeritusest hoolimata – tema presidendilossi naasmist toetas mulluse küsitluse andmeil 34 peatoimetajast vaid 11 – valis Soome rahva enamik eelolevaks kuueks aastaks siiski Tarja Haloneni.

Endine Eesti välisminister ja Haloneni pikaajaline sõber Toomas Hendrik Ilves ütleb, et Halonen on üks inimlikumaid poliitikuid, keda ta tunneb. Ja meenutab mõne aasta tagust vähipidu Mäntyniemi residentsis. Augustiõhtu venis ja venis ning Eesti saatkonnast Ilvesele järele tulnud auto juht jäi lõpuks magama. Kui vähid lõpuks söödud said, olevat kelmikas tujus proua president hiilinud auto juurde, aknale koputanud ja sohvri lehvituse ja eestikeelse terega üles äratanud. Sellist lähenemist ei kujutaks Arnold Rüütli puhul hästi ette.

Võib-olla ongi üsna napi võimuga Tarja suurim roll Soomes olla omalaadne inimlikkuse majakas. Ühelgi vaesel pole ju otsest rahalist kasu sellest, et riigi president ütleb empaatiliselt: "Mina tahaksin, et Soomes oleks kõigil võimalikult hea elada", et "Soomes ei jäeta kedagi üksi". Kuid üldinimlikul tasandil on tulu sellest üüratu.

Vahel tundub, et Eesti vajaks oma Nokia kõrval hädasti ka oma Tarja Haloneni.

Keskmine soomlane Tarja Halonen

* Sündis jõululaupäeval 24. detsembril 1943.

* Omab juuradiplomit ja on omal käel õppinud kogu elu, muuhulgas näiteks eesti keelt.

* On olnud alati tuntud Eesti poolehoidjana. Käib aegajalt siiani eraviisiliselt Eestis puhkamas; oli EL-iga liitumisel meie suurimaid toetajaid konkreetsete lobialaste nõuanneteni välja

* Tema meediasuhtlust on pikki aastaid korraldanud endine Yleisradio toimetaja Maria Romantschuk. Väidetavasti on presidendil tunne, et ajakirjandust huvitab liiga palju tema välimus, riietusstiil ja käekoti suurus, kuid valimiste eel jagas Halonen usutlusi küll lahkel käel; paljastades tasuta jagatavas ajalehes City näiteks, et tema näol on tegemist "lõhnaõlifriigiga".

* Haloneni ametiportree on Rafael Wardi maalitud oranžides toonides "värvisümfoonia", millel presidendi nägu peaaegu tuvastamatu. Palju kõneainet pakkunud maal kaunistab presidendilossi ning läks maksma 30 000 eurot.