Tartu müüs kullaaugu mändide all
Hobustepaar, kes meeliskleb Tartu rohelise tagalinna Ihaste serva jääva kuulsa ratsakeskuse treeningväljakul, peab võtma viimast. Võibolla juba tulevaks suveks on ratsakeskuse ümbrus tundmatuseni muutunud ning populaarsest puhkealast on saanud kohalik Tiskre, kus vabalt hulkuvale hobusele enam ruumi pole.
Tartu linn müüs ratsaspordikeskuse 2001. aasta alguses kõigest 1,5 miljoni krooni eest, millele lisandus kaheksamiljoniline investeeringukohustus. Selle raha eest sai toonane Kagureisi-nimeline ostja õiguse erastada 21 hektarit maad Emajõe ja Ihaste elurajooni vahel. Millegipärast lükkas linn toona kõrvale konkureeriva 2,5 miljoni kroonise ostupakkumise.
Abilinnapea Hannes Astok kiitis müügilepingut allkirjastades, et Kagureis on tugev firma, mis hakkab Ihastes tegelema rahvaspordiga ning rajab sinna suusa-, jalgratta- ja jooksurajad. Ostjale pandi kohustus tegelda ratsutamisega veel vähemalt kümme aastat.
Linnapea Andrus Ansip lisas: “Kui erastamise võitja ratsutamisega ei tegele, tuleb Ihaste keskuse kinnisvara linnale tagasi. Aga kõike ei suuda me ette mõelda ja peame lihtsalt erastajat usaldama.”
Ei läinud palju aega arusaamiseks, et usaldusväärselt saab ratsutada ka palju väiksemal maa-alal kui 21 hektarit. Hobune on ju hea manööverdusvõimega loom.
Abivalmis Tartu linn
Tänaseks ongi ratsabaasist ja selle kõrval asuvatest omanikele tagastatud kruntidest välja mõõdetud ca 20 hektarit maad 130 uue eramu ehitamiseks, mille kohta linn koostas kevadel abivalmilt uue detailplaneeringu. Senine planeering ei näinud ratsaspordibaasis ette eramuid, kuid uus avab neile rohelise tee. Maa omanikud on ratsakeskuse praegune omanikfirma Lignotoc ja Vallikraavi Kinnisvara.
Tartu volikogu opositsioonilise Isamaaliidu fraktsiooni aseesimees ja ehitusfirma T. M. Dwelling juht Lembit Kalev ei jõudnud tänavu kevadel ära imestada, kui linnavalitsus saatis kiiruga volikokku pooltoored seletuskirjadeta materjalid ratsakeskuse ala detailplaneeringu muutmiseks.
“Arvan, et juba baasi müües oli teatud inimestel teada perspektiiv selle ala planeeringu muutmiseks ja majade ehitamiseks,” ütleb ta.
Oma tütre ratsatreenerina kardab Kalev ka, et uued harjutusväljakud, kui need üldse ehitatakse, ei hakka oma mahult asendama kaduvaid väljakuid ja lahtisi krossiradasid.
Linnapea Ansip möönab, et osa maa minek eramute alla oli tõepoolest ette teada ning kõik ratsakeskuse ostuhuvilised arvestasid sellega kui võimalusega rahastada ratsutamise jätkamise kohustust.
“Kui linn ratsabaasi võõrandas, elas seal vaid paar surmaga heitlevat mära. Praegu käib aga vilgas ratsutamine, millega tegeleb 140 noort ja last. Tallid on hobuseid täis. See ongi see, mille linn sai,” on linnapea rahul.
Tema sõnul kaalus linn enne baasi müüki ka võimalust ise krundid rahaks teha, kuid eraettevõtlusele konkurentsi pakkumist ei peetud linna rolliga kokkusobivaks.
Piknikukoht kaob
Eesti Rohelise Liikumise juhatuse esimehel Peep Mardistel on Ihaste roheliste nõlvadega isiklik suhe. Annelinnas üles kasvanuna veetis ta Ihastesse viiva tee äärses männikus lugematu arvu tunde luurekat mängides. Sealsed rohked augud, kraavid ja künkad sobivad ideaalselt nii hobustele kui suure liikumisvajadusega poisterahvastele.
Üks kaasik ja niit on aga võitnud populaarse piknikukoha maine sadade linlaste silmis. Ka esmaspäeval, kui Ekspress koos Mardistega Ihaste kinnisvaralahinguvälja külastas, peesitasid niidul mõned kenad prouad.
Mardiste juhitavad rohelised lõid metsatuka ja niidu kaitseks linnavalitsuses kõva lärmi ja protestisid planeeringu maavanema juures. Rohelised nõuavad kaasiku, niidu ja pika männikuriba säilitamist, et linlastele jääks alles võimalus jalgsi loodusesse pääseda.
Männikuriba osas soostus arendaja mõningase kompromissiga, kuid rohelised kardavad, et lubatud riba on liiga kitsas ning täitub peagi õnnelike krundiomanike puuriitade ja muu kolaga. Suusatajate teekonna mööda riba muudab võimatuks seda poolitama hakkav sissesõidutee ning kõige lõpuks ei luba juba eestlase psüühika minna uitama võõraste aedade vahele surutud maakitsusele.
Mardiste nendib, et ei usu eriti oma võitluse edukusse. Roheliste kuulsusrikkad võidud Saaremaa süvasadama, Vällamäe suusakeskuse ja Jämejala vanglahaigla üle on sündinud siis, kui planeerija rikub otseselt seadust. “Kuid lihtsalt ilusa metsatüki linnarahvalt ära võtmine ei ole legaalne argument,” tunnistab Mardiste.
Kaasikusse saag sisse
Lisaks ratsakeskuse aladele on kinnisvaraarendajad sihikule võtnud teisedki Ihaste rohelised tukad. Löögi all on ka kümnehektariline kasemets Uus-Ihaste külje all.
Tänavune suvi ähvardab jääda täisjõus metsale viimaseks. Tallinna kinnisvaraarendajad Mare ja Vello Enniste firmast Seve Ehitus on metsa õigusjärgselt omanikult üles ostnud ning planeerinud sellesse 80 uuseramut. Jällegi nagu nõiaväel valmis ka planeeringumuudatus, mis jõustumisel võtab metsalt seni aastani 2012 kehtinud puutumatuse. Ühe ropsuga läheks kaduma kolm protsenti kogu Tartu haljasaladest.
Rahva viimaseks võimaluseks jäi avalik protest: vaid paari päevaga korjati üle 360 allkirja metsa kaitseks, teiste seas andis allkirja haridusminister Toivo Maimetsa pere, samuti akadeemikud Richard Villems ja Mart Ustav, bioloog Ene Talpsep ja paljud teised Ihastet koduks pidavad teadlased.
Metsa arendaja Vello Enniste arvates on tegemist rumalate inimestega, kes ei oska vahet teha metsal ja võsal. “See ei ole väärtuslik mets, isegi maakatastris pole see arvel metsana. See on võsa, prügi ja lõkkeplatse täis,” sõnab ta. “See Maimets lihtsalt manipuleerib rumalate inimestega. Linn on linn ja linnas on omad reeglid. Puu moodi puud jäävad kõik alles, kuid võsa raiutakse maha.” Enniste soovitab tartlastel ennast “harida” ning tulla Tallinna vaatama uusrajoone Veski-Möldres ja Pirital: “Ihastesse tulevad teed, laste mänguväljakud, purskkaevud. Ka seniste elanike kinnisvara väärtus tõuseb, ka nende lastel on parem mängida ja jalutada, sest nad ei pea enam džungli-moodi metsas elama.”
Paraku meeldib ihastelastele just linnulaulust rõkkav mets. Kinnisvaraarendaja poolt rumalaks tembeldatud akadeemik Richard Villems meenutab, et 1960. aastatel peeti seda metsa linnurikkuselt Eesti neljandaks ja selles käidi bioloogidele linnulaulu õpetamas. Ka praegu oleks lihtsa vaevaga võimalik metsa rajada väärtuslikud õpperajad. Isegi kui kinnisvaraarendajad säilitaksid kõik kõrged puud (mis on võimatu), kaoksid alusmetsa maharaiumisega linnud ja loomad. Niiske metsaaluse kruntideks kuivendamine hävitaks varem või hiljem ka suured puud.
Siiri Maimets osales tantsu- ja laulupeol, mida tänavu peeti egiidi all “Las jääda ükski mets”.
“Seisad laulukaare all ja laulda ei saa, sest pisarad tulvavad silma, kui mõtled, et kodumets ei jää püsima,” sõnab ta.
Linnapea Andrus Ansip on kasemetsa koha pealt rahvaga nõus. “Olen seda meelt, et kasemets peab säilima nii, nagu ta on. Sellel kinnistul on ju metsavaba maad, kuhu ehitada, küll ja küll,” sõnab ta.
Heade mõtete linn
Praegu pole veel hilja. Koppa pole Ihastes maasse löödud!
Aga karta on, et kohe saab see teoks ja Tartu saab ise hakkama ühe suurema hävitustööga, mis on pärast Põhjasõda toimunud. Vahe on ainult selles, et tollal rüüstasid linna Peeter I ja Vene väed, seekord teeme seda ise.
Miks ometi, pagan võtku?
Kõik algas sellest, et mõni aasta tagasi erastati poolmuidu Ihaste ratsabaas. Tingimusel, et Ihaste baas jätkab samaga, millega enne tegeldi – ratsutamisega. Tegu on Tartu ühe ilusama loodusalaga, kus kasvab männimets, kus talvel sai suusatada ja suvel võis käia jalutamas, loodust nautimas – ühesõnaga, kus oli hea olla. Pealegi ehitas Tartu linn aastaid tagasi Ihastesse Eesti ilusama, uhkeima, kaasaegseima isegi praeguses mõttes, ratskompleksi. Sinna kuulusid tallid, soojendusväljakud, trenaažiga võistlusplats (parim Eestis!) ja krossirada. Kõige selle eest maksime meie, tartlased, miljon rubla! Miljon rubla oleks praeguses mõttes 20-30 miljonit krooni.
Tuleb välja, et Tartu linnal pole aga Eesti parimat spordirajatist vaja. Kuigi, kui me vaatame kas või natuke Euroopas ringi, isegi oma naabrite soomlaste poole, kellest me ennast millegipärast paremaks peame, siis sealkandis selliseid lollusi ei tehta. Ühiskondlikke väärtusi hoitakse, arendatakse ja ehitatakse edasi, sest olgu me nii suured kapitalistid kui tahes, on olukordi, kus riik on parem peremees kui kapitalist saab kunagi olla. Soomlastel on näiteks Ypäjä ratsaspordikeskus, millisest meie võime vaid und näha, mida ehitab, arendab ja toetab Soome riik. Huvitav, miks? Et meil kõigil oleks hea ja tore elada! Et kui pole igaühel oma aeda, oleks meil kas või üks ühine aed!
Sest riik peab mõtlema kogu rahva tulevikule, mitte hetke kasule. Me ei hakka ju maha müüma Vanemuise teatrit, Estoniat! Me ei tee Toompea lossist viie tärni hotelli. Me ei tee kruntideks Toomemäge! Me ei tee ju? Või teeme?
Selliste asjade puhul nagu Ihaste müümine tuleks küsida kõigi tartlaste käest, kas nad sellega nõus on. Sest see oli meie oma! Minu oma ka, aga mina pole oma luba andnud.
Teiseks. Kui Tartu linn juba nii lollide mõtete linn on, nagu ta on, siis võiks vähemasti osata arvutada. Umbes aasta pärast Ihaste erastamist lubati erastajal millegipärast erastamistingimusi muuta. Eesti keeles tähendab see, et kogu suurepärane ratsakompleks, kuhu oli raisatud miljon rubla, lubati üles kaevata ja kruntideks müüa. Kokku hakkab Ihastes kinnisvarakoerte plaani järgi olema kakssada kaheksakümmend krunti. Põrgusse lapsed, suusad, koerad ja hobused! Elame nagu neegrid palmi all. Keda see vihmamets siis huvitab. Pappi on vaja! Aga ometi, kui meil seda nii hädasti vaja on, miks me siis müüme kakssada kaheksakümmend krunti viie krundi hinnaga? Meie oigame praegu Raekoja platsi ehituse käes. Pole kuut milli kusagilt võtta. Mina tean, kust saab. Ihastes on raha kümne Raekoja platsi kordategemiseks! Otsime sealt raha, kus seda on!
Ma palun väga, et keegi vastaks, kuidas selline vargus, sigadus, lauslollus “heade mõtete linnas” üleüldse võimalik on. Vangla, kurat võtaks, me juba saime. Nüüd laseme oma nina alt ilusa tüki Tartut ära pätsata!
Lõuna-Koreas on tavaks, et eelmine valitseja läheb pärast võimu üleandmist mõneks ajaks pokri, sest hoolis enda kasust rohkem kui rahva omast. Meil seda ette näha ei ole. Meil tunnevad kõik kõiki ja ainult Andres Bergmann üksi on kõiges süüdi. Tema istub. Riik või asi.
Ja viimane küsimus on printsile endale, kes uinub, õun kurgus, sest Tartus ei ole mõtet kelleltki midagi küsida – kõigile on asi niigi selge. Ütle, Juhan, endine riigikontrolör, sa näed, aga sa ei mürista?! Sa ju lubasid korra majja lüüa? Murrame siis ometi läbi!
Mart Kivastik
kirjanik
