Tartu tüdruk Cannes`i festivalil: ESTO-TV liigub Euroopa suunas
Filmiinimestele on see festival meeletu ego-trip. Punase vaibaga trepp, piirded igal pool. Festivali alal kehtivad seadused, mida välkaspool absoluutselt ei tunta. Need, kes tänavatel staaritsesid, polnud tegelikult mingid staarid, vaid lihtsalt elasid ennast välja.
Mina püüdsin vaadata selliseid filme, mis auhindu tõenäoliselt ei saa, sest neid pole kardetavasti oodata ka meie kinodesse.
*
Enamik filme, mis mulle meeldisid, panid muu rahva saalist välja jalutama. Näiteks itaalia režissöride Yervant Gianikian ja Angela Ricci Lucchi "Oh, uomo!", mis põhines I maailmasõja järgsetel meditsiinilistel arhiivikaadritel – inimesed äralõigatud jalgadega, ärarebitud lõugadega jne. Kui ekraanile ilmus iseenesest ju klassikaline stseen silma väljaopereerimisest ning asendamisest klaassilmaga, lahkus rahvas saalist. See oli hämmastav, sest muidu meeldivad rahvale just sellised filmid, kus on palju veremöllu.
*
Portugali rezhissöri Joâo Canijo film "Noite escura" (“Pime öö”) oli tervenisti võetud suures plaanis, ilma üldvaadeteta. Film rääkis bordelli pidavast portugali maaperekonnast, kes sattus raskustesse ning müüs noorema tütre vene mafioosodele Hispaaniasse litsiks. Filmi lõpus said surma isa ja vanem tütar.
See oli väga mõjuv film, sest andis hästi edasi portugallaste meelelaadi – melhanhooliat, saatusele alistumist. Ma tean, mul on Portugalis tuttavaid.
*
Belgia autori Fabrice du Welz film "Calvaire" (“Kalvaaria”) rääkis mehest ühes väikeses külas, kes esineb vanadekodus vanadele naistele ning on nende silmis staar. Kõik jumaldavad teda. Siiski sõidab mees sealt minema ning jääb oma furgoonis metsa veerde ööbima. Öösel kohtab ta võõrast meest, kes otsib oma koera, ning see juhatab ta ühte hotelli. Hotellis elavad vaid mehed ning selgub, et hotellipidaja naine on kunagi mingi kunstnikuga ära jooksunud. Saanud teada, et öine külaline on samuti “kunstnik”, peksab hotellipidaja teda lõputult, piinab, võtab teda naisena. Viimaks mees põgeneb, kuid peab tagaajajatele enne tunnistama, et armastab neid.
Täiesti üle piiri piinamise film, eriti Euroopa poliitilise korrektsuse kontekstis. Küllap see on Belgia huumor.
*
Mulle meeldis ka Uruguai režissööride Juan-Pablo Rebella ja Pablo Stoll film "Whisky". See rääkis vanast mehest ja naisest, kes töötasid sokivabrikus. Mehele tuli vend külla ning ta palus naisel teeselda oma abikaasat. Tehti koguni pulmapilt, mille pildistamisel käskis fotograaf öelda “whisky”.
Ka vennal oli sokivabrik, kohtudes kinkisid nad teineteisele sokke. Vend oli läbinisti lõbus ja elurõõmus, esimene mees oli aga läbi kogu filmi ühesuguse tuima näoga. Taas natuke Belgia huumori moodi.
*
Noortezhürii, kes hindas noorte režissööride (vaid 2- 3 filmi) töid ja kellega mina palju kokku puutusin, tegi poliitiliselt korrektse otsuse ja andis auhinna Ungari režissöri Nimrod Antali filmile "Kontroll". Film räägib mehest, kes elab põhimõtteliselt metroos, kuna kardab päevavalgust – kuni lõpuks metroojuhi tütre käe kõrval siiski soostub maa peale tulema.
Ei usu, et see auhind anti ainult Euroopa laienemise pärast, aga küllap oli midagi siiski õhus. Laienemist tähistati, korraldati koguni Euroopa päev. Üks Prantsusmaad esindav Maroko poiss tervitas mind: “Tere tulemast Euroopasse!”
*
Eesti kinol ei ole veel sellist traditsiooni, mis võimaldaks Cannes`i pääseda, see hakkab igal sammul silma. Me peame veel kiiresti läbi tegema kogu selle arengu, mille näiteks Belgia ja Luksemburgi inimesed on n.ö. sünniga kaasa saanud. Minagi hakkasin prantsuse keelt alles ülikoolis õppima.
Kuid festivalil oli ka küllalt filme, mida näiteks reede õhtul telekast vaadata ei viitsiks. Küsimus on selles, kas filmi tehakse enda elatamiseks või seetõttu, et midagi on väga tarvis öelda. Eesti kinos liigub ehk vaid ESTO-TV selles viimases suunas, aga neilgi on veel liiga palju edevust sees.
