Tartu vampiiridel on "'vere maitse suus"'
"Kes kaasa ei löö, on vilets patrioot," kirjeldab eestlaste suhtumist
geeniprojekti mainekas Saksa ajakirjandusväljaanne. Tutvustame 23. novembri
Müncheni päevalehes Süddeutsche Zeitung ilmunud Andreas Weberi
artiklit "Müüdud rahvas" lühidalt.
Eesti lääneosas asub Puhtu poolsaar,
mille pinnasest kõrgub natuke viltu vajununa vanim Schilleri monument ning kust
väljuvad praamid Muhu- ja Saaremaale. Rannal asuv maja, nii nagu terve
poolsaar, kuulus baltisaksa käitumisuurijale parun Jakob von
Uexküllile, kelle mõtted mõjuvad täna romantiliste ja esoteerilistena
– kuigi 20. sajandi esimesel poolel oli parun sama kuulus kui praegu
Richard Dawkins, "egoistliku geeni" avastaja.
Uexküll
(1864-1944) pidas elusolendeid mitte rafineeritud masinateks, mille pärilikkus
on jäigalt programmeeritud ja mida võib tehnikaga asendada, vaid iseseisva
sisemaailmaga subjektideks.
Just nimelt Uexkülli kodumaast on saanud
geenitehnika kõige auahnema projekti tallermaa: Eesti valitsus otsustas oma
rahva geeniinfo põhjalikult läbi uurida, dekodeerida, salvestada ning siis
börsile viia.
Vahepealkiri
Ülikaasaegne büroohoone
Tartus on saanud Uexkülli romantilise rannamajakese vastandiks: viie aasta
vanune molekulaarbioloogia keskus Riia maanteel, salakoodiga avanevad
klaasuksed, kõrgeima turvaastmega tsitadell.
Siin töötab 170 geneetikut;
keldrist asuvatest steriilsetest haudekastidest (inkubaatoritest) saadab firma
Mice&More tervesse ilma manipuleeritud DNAga katseloomi.
Mitte üheski
teises riigis peale Eesti ei ilmne nii selgelt biotehnoloogia vastaste ning
pooldajate erimeelsused. Siin põrkuvad 21. sajandile iseloomulikud
teadusmõtted, mis kaasavad endaga inimesi, selle asemel, et neid pealtvaatajaks
jätta. Mis on organism? Kuidas saab elavat muuta ja valmistada? Kas me vajame
veel loomulikku maailma?
Neid küsimusi ei otsustata Harvardis ega
Edinburghis, kus klooniti lammas Dolly, vaid Eestis, riigis, mis on täna
nagu lukuauk tulevikku.
Neid pole vähe, kes himustavad sellest läbi
piiluda.
"Craig Venter väidab, et dekodeeris genoomi,"
ütleb projekti meditsiiniline juht Andres Metspalu, "aga me ei
tea, mida tähendavad sagedused. Genoom ei ole lahti harutatud, vaid ainult
kirjeldatud."
Puuduva võtme tahab leida Metspalu. Mees käitub nii, nagu
oleks alati õigeid otsuseid
teinud.
Vahepealkiri
Aasta eest kiitis Riigikogu
heaks geeniprojekti üksikasju sätestava seaduse. 16 lehekülge. Maailma mahukaim
reeglistik. Kuuldavasti lasi Saksamaa kantsler Gerhard Schröder
STRONG> teksti endale juba ära tõlkida.
Projektis osalemine on kodanikele
vabatahtlik. Kesksesse andmebaasi kantakse doonori nimi ja geeniinfo. Saadud
koodid võib vastav firma anonüümselt uurijatele edasi anda ning huvitatud
ettevõtetele – eelkõige farmaatsiafirmadele – müüa.
Seni on projekti tulnud
ainult raha sisse panna. Mullu maksis valitsus kaks miljonit krooni.
Start-up'i ei tehta ilma riigi toetuseta.
Suure pilootprojekti
tarbeks saab iga arst patsiendi kohta 200 krooni. Sügisel 2002 võtavad nad
vabatahtlikelt verd, pärides samas doonori haiguste, hobide ja annete kohta.
Vastuseis Eesti projektile on nõrk. Telereklaamides ja alates maikuust
ilmuvas Geenilehes rõhutatakse eestlaste vaimustust suure vereandmise suhtes.
Vaevalt keegi julgeb täpsemalt hinnata, mis siiski toimub.
"Kes on
informeeritud, töötab geenivaramu heaks," ütleb Valdar Parve
(51), Tartu Ülikooli filosoof ning ametliku eetikakomisjoni liige. Sealtpoolt
massitestimisele takistusi ei seatud. "Kui ma arsti juurde lähen, annan nagunii
meeleldi verd," tunnistab Parve puhtsüdamlikult.
Projektis osalejad on
patrioodid. Vastased pelgavad oma kartusi avalikkuse ette tuua. Anonüümseks
jääda soovinud noor teadusajaloolane ütles: "Eestis ei pahandaks keegi inimese
kloonimise peale. Siis öeldakse, et me oleme nüüd vaba maa." Logistilise
jõunumbri läbiviijad arvestavad kahe kolmandiku elanikkonna osavõtuga. Nende
DNA unikaalseid tunnuseid võrreldakse isikuomadustega.
Sel moel soovivad
uurijad luua sideme geenide ning individuaalsete tunnuste vahel: nad otsivad
seoseid nii astma ja suhkruhaiguse, kroonilise nohu, sportliku saavutusvõime
ning raskemeelsusele kaldumise vahel.
Teades imeväikseid erinevusi
geenides, suudame aru saada, miks üks inimene haigestub kergemini kui teised
või siis hiilgab vaimsete võimetega, teine muutub aga narkosõltlaseks ja kolmas
vaimustub hoopis Ladina-Ameerika
tantsudest.
Vahepealkiri
Erinevalt 300 000 elanikuga
Islandil 1996. aastal alustatud geeniprojektist, kus osaleb ravimihiiglase
Roche'i osalusega firma Decode Genetics, on Eestis kavas testida kolm korda
rohkem doonoreid.
Projekti eesmärgiks on luua tõhusad ravimid võitlemaks
massivaevustega nagu astma või kõrge vererõhk. Sellega saab raha teenida. Palju
raha. Väga palju raha. Eesti geenid saavad tulevikus samasuguseks kaubamärgiks
nagu Soome telefonid. Biopatriootide hüüdlause kõlab: "Tahame oma Nokiat".
Eesti ja Islandi kõrval plaanivad poole miljoni osalejaga geenikatset ka
Briti teadlased. Ja üks Austraalia firma ostis Tonga saarte geenivaramu. Kõik
rahaliselt geenikonsortsiumis osalejad, ka Andres Metspalu, näevad
hiigelkasumeid. Nad on vere maitse suhu saanud.
Sellist jämedat metafoori
investoritelt iseenesestmõistetavalt ei kuule, kuid Endel
Lippmaalt võib seda oodata. Akadeemik Endel Lippmaa on ohtlikult tark.
Ta on kvantfüüsik, Tallinna Keemilise Füüsika Instituudi juht. Nõukogude ajal
sai Lippmaa iga tähtsa aparaadi esimesena. Ta organiseeris suusalaagreid, kus
bioloogid õppisid inglise teaduskeelt.
Ärksa vaatega 71aastase teadlase
jaoks on geeniprojekt "halva eeskuju hilinenud koopia". "Mina nimetan seda
aktsiaseltsiks Vampiir. Mis see muud on? Äri vere ja
haiguslugudega."
Loodusteadlane uuris äsja Islandi geeniprojekti
börsikursse. Decode Genetics muutub päev-päevalt üha väärtusetumaks. Pärast
veebruari ei ole kurss enam üle kümne USA dollari tõusnud. Lippmaa muigab
peenelt: "Decode läheb pankrotti ja see on neile paras. Inimesed ei ole
bakterid."
"Kui me sekkume geenivarasse, satume tahes-tahtmata
totalitaarsesse ühiskonda, eugeenikasse. Meid ootavad stsenaariumid on hullemad
kui Hollywoodi halvimad luupainajad," usub Lippmaa. "Ma tean, mida see
tähendab. Olen elanud kahe diktatuuri
ajal."
Vahepealkiri
Inimeste kloonimisega pole Eesti
projektil esialgu pistmist. Päevakorral on teadmised geenidest, mitte nende
muutmisest.
Kuid Metspalu tunnistab, kui suuri muutusi projekt meie ellu
tuua võib – kui DNA kirjeldus on haigekassakaardile salvestatud.
"Kindlustusfirmad toetavad tulevikus meie eksistentsi ennetavate meetmetega.
Nagu turvavöö: kui geenitest näitab märkimisväärset vähiriski ning sellest
hoolimata suitsetate, tuleb ravi endal kinni maksta."
Tartu Ülikooli
Semiootikainstituudi bioloog Kalevi Kull (49) on maailma üks
juhtivaid biosemiootikuid. Geenid on tema jaoks lihtsalt tähed, tähendusega
märgid. Igas rakus on aktiivsed ainult mõned üksikud geenid ja seda vaid teatud
aegadel. "Alkohooliku" ja "vähi" geen on üks kood paljudest. Ja vaid kõik koos
suudavad elusorganismi tervikut kirjeldada. Geeniuuringud ei anna
usaldusväärseid tulemusi, millest kompleksseid omadusi mõista, rääkimata
mõjutada saaks.
Kulli arvates on tänane kindel usk geenidesse
kahesaja-aastase kultuuriajaloo tulemus. "Charles Darwin," sõnab ta, "on
võitnud." – Esialgu.