Tatiana de Montesquiou
1992 novembris, vihmasel ja vastikult külmal päeval saabus Tatiana de Montesquiou abikaasaga esimest korda Eestisse. Tema ema Olga oli talle Tallinna majadest, Aruküla mõisast (tegutseb koolina) ning Narva-Jõesuu suvekohast (seda maja enam pole) palju jutustanud. "Siis, kui ma oli põlvepikkune!" meenutab vitaalne vanaproua, ja laseb käe hooga alla, põrandast pisut kõrgemale.
Ent proua pole mitte ainult Vene aadliperekonna Baranovite järeltulija, vaid ta sattus Eestisse ka uskumatult õigel ajal. Ning õiged Eesti inimesed juhtusid kohtama prouat, või oli see siiski vastupidi ("Välisministeeriumis olid väga kenad inimesed, kes olid väga selle poolt, et ma oma perekonnale kuulunud majad tagasi saaksin."). Jah, sest vastasel juhul ei teaks proua midagi kurvast merikajakast, kes tegi pojad Kohtu 10 maja rõdu äärde, kuid kelle pojad teised linnud hävitasid, ega sedagi, et veel aasta hiljem käis nukker lind oma poegi taga nutmas. "I never saw seagulls were sad!" (Ma ei ole kunagi näinud, et merikajakad kurvastaksid!)
Proua de Montesquiou vanaema, Vene aadliperekonna liige Olga Baranova elas selles Tallinna tipul, Toompeal asuvas majas veel 20. sajandi alguses. Revolutsiooni ja maareformi järel jäi aga perekond varatuks. Nii oli de Montesquiou´l võimalik tagasi saada koguni kaks maja - Kohtu 10, kus siis tegutses rahandusministeerium, ning kohe siinsamas lähedal asuv Toom-Rüütli 7.
"Ma olen vanamoodne, ma vihkan mobiiltelefone," viskab 70aastane proua enda arvel nalja, ja naerab lõbusasti. "Aga ma suren enne, kui ostan telefoni!" Prantsuse "r" põriseb rõõmsalt inglise keeles, aktsent on tuntav, ehkki proua keelteoskus on muljetavaldav. Inglise keele kõrval valdab ta veel vene, saksa, poola ja bulgaaria keelt - "kahjuks mitte ainult eestit".
Kuna Kohtu 10 maja oli Toompeal üks esimesi renoveeritud maju (kordategemiseks kulus ligi 12 miljonit, selleks võttis proua laenu), üürib põhirentnikuna majas ruume ka Euroopa Liidu Euroopa Komisjoni Delegatsioon Eestis. Maju haldava firma, mille ainuke omanik proua on, 2002. aasta kasum oli korralik - ligi 3 ja pool miljonit krooni.
"Extreemly stupid of me! [Äärmiselt rumal minust - B.P.] Ma tulin Eestisse, kõik olid minu vastu kenad ja head ja ma usaldasin pimesi kõiki!" Ühest ehitusfirmast nimega Remet ei saa vestluse ajal üle ega ümber. Vene temperament kipub esile. Proual on nimelt raskusi Toom-Rüütli majja üüriliste leidmisega, kuna Remet sai (kuri-)kuulsaks seoses talle kuuluvate majadega - siiani nõuab de Montesquiou kohtu kaudu tagasi miljoneid kroone ehitusfirma tehtud praagi eest.
Aga proua de Montesquiou´l on lisaks siinsetele majadele veel üks, üsna ootamatu link Eestiga. See tuleb hoopiski abikaasat pidi ning viib vana Prantsuse perekonna Montesquiou kaudu välja Prantsuse kuninga Cloviseni, kelle abikaasa Clothilde oli pärit Põhja-Euroopast. Maineka Sorbonne´i ülikooli keskaja professor on väitnud Tatiana de Montesquioule, et Clothilde võis vabalt olla pärit ka Eestist.
Isegi, kui see pole tõsi, annab see tõik proua Tallinnas veedetud ajale emotsionaalse lisaväärtuse.
