Tätoveerimine ja piercing: seitse uut märksõna
A nagu akadeemilisus
Tänavu oli tätoveerimine esimest korda Eesti kõrgkoolis õpitav eraldi ainena. Täpsemalt oli see valikaine Eesti Kunstiakadeemia graafika magistrantidele. Õppejõud Marek Nisumaa valik langes kolmele stiilile: keldi, mesoameerika ja Vaikse ookeani saared. Praktikumidel keldi stiili esindaja Dimon Taturini stuudios sai iga magistrant ka ise tätoveerimismasinatega suristada.
Kursuse lõputööks valisid elusa inimese tätoveerimise Ave Teeääre ja Kertu Ehala. Varem olid tudengineiud harjutanud vaid korra, toorel seanahal. “Oli selline pekine ja karvadega nahatükk, mida me neljakesi tätoveerisime. Kellelgi peaks see rulli keeratuna sügavkülmas seisma. Hindamise ajaks rullime lahti,” seletas Ave.
Tudengineidude leplik katsejänes, sõjaväelane Rene Veski valis pildiks soomeugri veskisümboli. Äärejooned tegi Dimon oma kogenud käega, tudengineiud täitsid pildi seest musta värviga. Kordamööda masinaga tegutsedes kulus tüdrukutel selleks neli tundi. Ave Teeääre rõõmustas: “Ilusti õnnestus! Arvasin, et verd on rohkem, aga tuli ainult koemahla. Midagi keerulist küll ei olnud. Meil oli hea soldat ka, kes valu ei kartnud.”
Kui veskipilt valmis, siis soovis praktikumis viibinud ameeriklasest õppejõud, mesoameerika tattoo-stiilide asjatundja Tim King, et tudengineiud näitaksid oma oskusi ka tema nahal. “Õnneks hakkas lõpuks ikka Dimon teda tätoveerima,” ütles Ave.
Kunstiakadeemia graafika osakonna juhataja Urmas Viigi sõnul on kavas tätoveerimist õpetada ka edaspidi.
E nagu erinevus
20aastase staažiga tätoveerija Dimoni sõnul soovivad kliendid nüüd rohkem indviduaalseid kehakaunistusi, mitte ikka sedasama pantrit ja todasama roosikest nagu kümme aastat tagasi.
Seitse aastat piercing’uga tegelnud Helen Zeideri sõnul augustatakse üha erinevamaid kohti. Näiteks tema ise on augustanud kõhtu naba all, pannud ehteid läbi käenaha. Lisaks lugematutele ülalt-alla suunas tehtud keeleaukudele on Helen läbistanud keelt ehtega ka horisontaalselt ning paigaldanud rõnga keele alla keelekida külge.
Heleni suurim töö on “korsett”, mille ta tegi aprillikuus Soomes toimunud messil. Kulus 2,5 tundi, et kinnitada mehe selga 20 rõngast ja tõmmata läbi nende niit. “Mehel oli kõva seljanahk, võttis ikka võhmale küll. Lõpus olid käed väsinud. Ilma tuimestuseta tegin, selle mõju oleks nii pika aja jooksul nagunii üle läinud. Mees ei teinud piiksugi,” meenutab Helen.
K nagu kontrollimatus
Tätoveerijatelt ning kehaaukude tegijatelt ehk piercer’itelt ei nõuta Eestis mingit litsentsi, nii et diplomeeritud tegijate kõrval saab tööd teha ka suvaline küünetehnik. “Mul tõusid ihukarvad püsti, kui kuulsin, et Viru keskuses tegutseb 17aastane tütarlaps, kes teeb kehaauke sealses peldikus,” ütleb piercer Helen.
N nagu neoon
Neoonvärvidega tehtud tätoveering jääb igapäevaelus märkamatuks, kuid ööklubivalguses lööb efektselt särama.
T nagu teflon
Kolme-nelja kuu eest jõudsid Eestisse kehaehted uudsest materjalist: meditsiiniline plast ehk “teflon”, mis ei jää haava kinni ja sobib seega ka esimeseks ehteks äsja tehtud auku.
V nagu venitamine
Kehaaukude venitamine on Eestis populaarseks muutunud viimase aasta jooksul. Suuremaks venitatakse kõiki auke, olgu need siis kõrvades, huule all või keeles. “Meie siin venitame ehtega, milleks kulub ikka mitu kuud aega. Aga Soomes võetakse lihtsalt skalpell ja lõigatakse tükk välja,” kirjeldab Helen. Venitatud auku pannakse “tunnel” ehk väikest niidirulli meenutav ehe.
Ü nagu ülehomne päev
Milliseid kehakaunistusviise Eestis veel ei ole? Ekspressile teadaolevalt pole siin spetsialiste, kes teeksid armistamist ehk põletustehnikat. Pole neid, kes moodustaksid ornamente naha alla reljeefseid kühme tekitades. Pole neid, kes keeleotsa lõhestavad. Aga küll jõuab!
Ülikool tegi noortele tätoveeringu
Tartu ülikooli temaatiliste kruuside, märkide ja särkide hulka lisandus hiljuti ka kuut sammast kujutav vesitätoveering.
“See on mõeldud meenena Tartu Ülikooli kui brändi kommunikeerimiseks tulevaste tudengite seas, kes praegu on 16–18 aastat vanad,” ütleb ülikooli avalikkussuhete juht Illari Lään. Tulevaste tudengite vanemate rahustamiseks lisab ta, et tegemist on pigem vesipildiga, mis tuleb nahalt hõlpsasti ning jälgi jätmata maha.
“Teeviida messil oli see igatahes väga menukas,” kinnitab Lään.
Küsimusele, kas ülikool hakkab tegema sama radikaalset pööret noortepärase müügistiili suunas nagu hiljuti Hansapank oma rottkoeraga, vastab Lään siiski eitavalt: “See on lihtsalt väike turundusvõte.” Veelgi noorematele koolilastele on välja mõeldud näiteks ülikooli joonlaud, mida on mõnus pinalisse pista.
Erinevalt ülikooli sümboolikaga märkidest, riietusesemetest, vihmavarjudest ja isegi veinist ei saa tätoveeringut poest osta. “Seda jagatakse vaid presentatsioonidel ja muudel üritustel, kus ülikool ennast tutvustab,” lubab Lään.
Alo Lõhmus
