“Te sattusite vale mustanahalise otsa!”
Kui muusik Waterbed Namata Itoe (39) 3. oktoobril 2008 Oslos lennukile astub, et sõita Minskisse muusikavideo võtetele, on ta valmis stressirohkeks reisiks – ikkagi Valgevene. Ta ei aima, et reis saab alandava lõpu juba Tallinnas, kus on ette nähtud vaid lühike peatus ja ümberistumine Minski lennule.
Täna, poolteist aastat hiljem, ütleb Namata: “Eesti piirivalvur hävitas mu karjääri ja tappis mu unistuse! Ärge saage minust valesti aru, ma ei pea eestlasi halbadeks inimesteks. Aga ma tahan, et need, kes mulle ülekohut tegid, enam seda tööd ei jätkaks.”
Šokolaadpruuni hurmuri uusima laulu “Treasure in You” videoklipi filmimiseks oli Namata Minskisse kutsunud modellid Hollandist ja Saksamaalt, rääkimata kohalikest tegijatest. Ainus, kes kokkulepitud ajaks kohale ei jõudnud, oli muusik ise…
Pool aastat hiljem, märtsis 2009 kirjutab maailmas inimõiguste tagamist jälgiva organisatsiooni Amnesty International iga-aastane ülevaade Eesti kohta karmilt: “Eestis on esinenud murettekitavaid juhtumeid, kus riigiasutused, konkreetselt piirivalve ametnikud, ahistavad migrante.” Sama aasta lõpus maandub Tallinna Halduskohtus Namata kaebus, kus ta nõuab Eesti riigilt piirivalvur Jaak Lorentsi põhjustatud kannatuste eest 540 000 krooni kahjutasu.
Kui 12 aastat Norras elanud ja igapäevaselt fitness-klubis instruktorina töötav Namata tol oktoobripäeval Tallinnas maandus ja ümberistumiseks lennujaama sisenes, ei ennustanud miski halba. Minski lennuni jäi kõigest 45 minutit. Passikontrollis äratas aga mustanahaline mees vanempiirivalvur Lorentsis kahtluse.
“Ta ütles, et pean Norrasse naasma, sest Eestis ei tunnustata Kameruni passi! Arvasin, et minuga tehakse nalja. Kuid asi oli naljast kaugel.”
Namata ja piirivalvur asusid vaidlema. Ühele tundus, et teda ahistatakse nahavärvi pärast. Teisele, et “piiririkkuja” õpetab talle, kuidas tööd teha. Õhkkond muutus kiiresti ebasõbralikuks. “Ma ei saanud aru, mis toimub. Selgitasin, et mul on Norra elamisluba ja Schengeni lepe lubab mul Eestisse sõita. Tema ärritus,” räägib Namata. “Teised reisijad jõllitasid põnevusega – arvasid ilmselt, et mustanahaline narkokuller või terrorist on kinni peetud.”
Aafriklane muudkui seletas. Et on muusik; et peab sõitma Valgevenesse, kus teda oodatakse, et filmida kaks muusikavideot; et sõit on väga tähtis ja see, mis parasjagu toimub, on ebanormaalne; ning kui ta Valgevenesse ei jõua ja videod tegemata jäävad, on tulemuseks kolossaalne rahaline pauk.
“Te peate tagasi Norrasse sõitma,” oli kõik, mis piirivalvur vastas.
Neli korda küsis Namata – esitage kirjalik põhjendus, mis õigusega te mind kinni peate. Neli korda piirivalvur keeldus.
“Ma kaeban teid kohtusse,” ähvardas must mees.
“Mida iganes,” vastas valge. Siis saadeti Namata Oslo lennukile.
Piirivalvuri eksimust võib mõista, sest Eesti tunnustas Kameruni passi kehtiva reisidokumendina alles aprillis 2008. Namatale sai saatuslikuks “väike tehniline aps” – lennujaamas töötavale piirivalvurile polnud keegi teatanud, et Kameruni pass on juba pool aastat Eestis aktsepteeritav. Kuidas täpselt oli Piirivalveametis korraldatud vastav käsu- ja teavitusliin, et piiripunkti töötaja teaks, mida valitsuses tehakse, on teadmata, sest Politsei- ja Piirivalveamet ei tunnista, et Namatale oleks liiga tehtud.
Eesti maksumaksja jaoks läks asi karmiks hetkel, kui räsitud Namata jõudis tagasi Oslosse ja rääkis juhtunust oma isale. Tema isa on ÜRO Sierra Leone sõjakuritegude erikohtu kohtunik, 80. aastatel Kameruni valitsuses kolm korda ministritoolil istunud ja seejärel riigikohtusse tööle asunud Benjamin Mutanga Itoe.
“Tohoh,” imestas auväärt kohtunik pärast poja ärakuulamist. “Kamerun ei ole ühegi riigiga sõjas. Kamerun ei toeta Talibani. Kamerun on ÜRO liige nagu Eestigi. See, mis sinuga tehti, on ebaseaduslik ja vale!”
Oktoobri lõpus võttis Namata esindaja, advokaat Trond Naess Oslo Furuholmeni õigusbüroost ühendust Eesti Piirivalveametiga, et nõuda ametlikku selgitust. Esimeses vastuses teatati, et Kameruni passiga poleks tohtinud Eestisse trügida.
Advokaat Naess kontakteerus Euroopa Liidu Eesti esindusega ning Eesti välisministeeriumiga ja sai kinnituse – Eesti riik tunnustab Kameruni passi juba pool aastat. Vastava määruse koopia saadeti detsembris 2008 Piirivalveametile. Vastuseks paluti vabandust, kuid intsiatiivi mehele tekitatud kahju hüvitamiseks üles ei näidatud.
Namata palkas nüüd Eesti advokaadi, et nõuda kahjutasu kohtuväliselt. Advokaat Toomas Laanemaa kiri Piirivalveametisse sai peadirektor Roland Peetsi allkirjaga vastuse, kus keelduti varalise kahju osas vastutuse võtmisest.
Namata kannatus katkes. Ta esitas Eesti vastu kahjunõude üle 500 000 kroonise hüvituse saamiseks. Piirivalveamet möönis kohtule saadetud vastuses, et käitus valesti, kuid kahju tekitamist omaks ei võtnud.
Kohtusse pole Namata seni ilmunud. Tema advokaat Norras saatis kohtule kirja, kus märkis, et Namata ei julge siia tulla, sest kardab hagemise eest kättemaksu.
Laanemaa: “Tüüpiline Eesti lugu, kus parem käsi ei tea, mida vasak teeb, ning selle asemel, et oma viga tunnistada, valitakse taktika: eita kõike – ehk ei jaksa vastane kohut käia.”
Politsei- ja Piirivalveameti piiriturvalisuse büroo juht Toomas Malleus: “Politsei- ja Piirivalveamet on valmis hüvitama kogu tekitatud ja tõendatud kahju. Paraku selliseid tõendeid, mis üheselt kinnitaksid kahju tekkimist, kaebaja seni esitanud ei ole.
Möönan, et Namata Itoe Waterbedi reisi katkemine ei olnud tema enda süü. Paraku ei saa osutada ühe konkreetse isiku otsesele teenistuskohustuste rikkumisele, mis tingis reisija lennukist mahajäämise. Piirivalvur, kes isiku piirikontrolli teostas, lähtus talle teada olevast infost ning käitus igati reeglitepäraselt. See, miks info reisidokumendi tunnustamise kohta piirivalvurini ei jõudnud, oli tingitud mitmete pisivigade kokkulangemisest. Tänaseks päevaks on samalaadse vea tekkimise oht kõrvaldatud.”
