Teadlased tõestavad ulmekirjanike ideid
Kui Isaac Newton sõnastas 17. sajandi lõpus oma kolm seadust, tundus maailm valmis olevat. Möödus üle kahesaja aasta, siis ilmus keegi Einstein oma relatiivsusteooriaga. Ning Newtoni õpetusest ei jäänud kivi kivi peale. Jälle paistis, et maailm on valmis. Kuid nagu kinnitab Hawkinsi progressiteooria, ei seisne progress vale teooria asendamises õige teooriaga, vaid vale teooria asendamises teooriaga, mis on vähem märgatavalt vale.
Valguse kiirus polegi konstant
Relatiivsusteooria üks põhieeldusi on, et valguse kiirus on konstant (300 000 kilomeetrit sekundis) ning sellest kiiremini pole võimalik liikuda.
Kuid Austraalia füüsikute töö ähvardab Albert Einsteini õpetuse uppi lüüa. Nimelt jõudsid Sydney Macquarie ülikooli teadlased kvasaritelt (väga kaugetelt tähelaadsetelt objektidelt) pärit valgust uurides järeldusele, et footonite (valgusosakeste) ja elektronide vastasmõju iseloomustav konstant oli valguse kohalejõudmiseks kulunud 10 miljardi aasta jooksul muutunud. Kõige tõenäolisemaks põhjuseks peavad nad valguse kiiruse muutumist – miljardeid aastaid tagasi oli see suurem.
Järelikult peaks olema ka võimalik liikuda kiiremini kui 300 000 km/s. Kui see tõesti tõeks osutub, on ulmejuttudest tuntud galaktikatevahelised reisid taas veidi reaalsemaks saanud.
Teleportimine - see on imelihtne
Austraalia Rahvusülikooli (ANU) füüsikutel on õnnestunud laboritingimustes esile kutsuda teleportimist – objekti kopeerimist teises ruumipunktis. Esialgu suudetakse teleportida "vaid" laserikiirt.
Õnnestunud eksperiment kinnitab, et vähemalt aatomist väiksemate elementaarosakeste puhul on teleportimine võimalik. Samas pole mingit garantiid, et see peaks õnnestuma suuremate süsteemide puhul. Kuid praeguselgi kujul võiks teleportimine leida praktilist rakendust telekommunikatsioonis – selle abil saaks tõsta edastuskiirust ning luua absoluutselt kindlaid krüpteerimissüsteeme.
Austraallased kasutasid ära kvantpõiminguks (quantum entanglement) nimetatavat nähtust. Nimelt saavad kaks samaaegselt tekkinud footonit alatiseks ühesuguse oleku. Mis tähendab, et kaks footonit võib saata eri ruumipunktidesse, kuid kui ühe olekut muuta, muutub samamoodi ka teise footoni olek.
Seda nähtust kasutades õnnestus ANU füüsikul Ping Koy Lamil laserikiir "lammutada" ja taasluua samasugune kiir meeter kaugemal. Inimese teleportimisest oleme veel üsna kaugel. Puhttehnilistele probleemidele lisaks võib takistuseks saada ka asjaolu, et teleporditud koopia loomisel originaal hävib.
Tõeline superhiir
Bostonis asuva Dana-Farberi vähiinstituudi teadlased lõid transgeense hiire maratonijooksjale sarnaste lihastega, mis on võimelised taluma pikaajalist suurt koormust. Asjaosaliste arvates peaksid need uuringud tulevikus võimaldama lihaste kärbumise ravi. Samuti tõotab avastus saada superdopinguks vastupidavusalade sportlastele.
Bruce Spiegelmani juhitud teadlaste rühmal õnnestus eraldada ühend PGC-1. See töötab "molekulaarlülitina", muutes teist tüüpi (tugevad, kuid kergesti väsivad) "kiired" lihaskiud "aeglasteks" esimest tüüpi lihaskiududeks, mis hiilgavad pikaajalise töövõimega.
Lihastes leidub alati mõlemat liiki kiude. Superhiire loomisel viisid teadlased hiire lihastesse PGC-1. Nende arvates pidi see kiirendama "aeglaste" lihaskiudude arengut, mis muidu saavutatakse treeninguga. Ootamatult selgus, et aine põhjustab hoopiski "kiirete" lihaskiudude muutumist "aeglasteks", esimest tüüpi kiududeks.
Hilisemad katsed näitasid, et "töödeldud" lihas oli võimeline kokku tõmbuma 2,5 korda kauem kui tavaline. Ent Spiegelman jahutab optimismi - tema arvates on PGC-1 rakendused veel viie kuni kümne aasta kaugusel.
Turvapadi peatab komeedi
Kui komeet Shoemaker-Levy 1994. aastal Jupiterile langes, hakkas inimkond tõsisemalt mõtlema, kuidas end Maale langeda võivate taevakehade eest kaitsta. Juba mitukümmend aastat on räägitud võimalusest ohtlik asteroid või komeet tuumaplahvatusega tükkideks lõhata. Ent taevakeha tükid võivad ikkagi Maale langeda ja suurt kahju tekitada. Teiseks ei pruugi taevakeha olla monoliit, vaid killustikuhunnikulaadne moodustis. Arvutisimulatsioonid on näidanud, et tuumapomm sellisele kogumile "peale ei hakka".
Hermann Burchard Oklahoma ülikoolist aga arvab, et parim kaitseviis on saata kosmoselaev taevakeha juurde ja tõmmata selle ette hiiglaslik kott, mis täidetakse keemilisel reaktsioonil tekkiva gaasiga (täpselt nagu auto turvapadjas). Kokkupõrkel jagaks selline padi löögienergia suurele pindalale, mis vähendaks oluliselt purustusi ja jätaks taevakeha terveks. Nagu ikka, on praktilisi küsimusi esialgu palju – näiteks mis materjalist tuleks "turvapadi" valmistada.
On veel üks tee. Erik Asphaug California ülikoolist arvab, et asja ajab ära ka asteroidi või komeedi külge kinnitatud rakettmootor, mis mõnda aega töötades peaks taevakeha tema trajektoorilt kõrvale juhtima.
Mõttelugemismasinad lennujaamadesse
NASA turvaeksperdid pidavat töötama seadmete loomise kallal, mis peaksid tulevikus võimaldama inimese mõtete "lugemise".
NASA on eesmärgiks seadnud kosmosetehnoloogiat kasutades välja töötada andurid, mis lennujaamade turvaväravasse paigutatuna võimaldaksid mõõta inimese aju biovoolusid ja südametegevust. Kogutud andmeid kavatsetakse töödelda statistiliste meetoditega. Nende kõrvutamine inimese reisiharjumuste ja kriminaalse minevikuga peaks võimaldama kindlaks teha "kahtlasi mõtteid".
Esialgu on uuringud algstaadiumis. Pole isegi selge, kas selliste andurite loomine on võimalik. Aju biovoolude mõõtmine on seni küllalt täpselt õnnestunud ainult pea külge kinnitatud andurite abil.
Geeniused mõtlevad säästurežiimis
Inimeste intelligentsierinevusi uuriv Austria professor Aljoscha Neubauer avastas, et intelligentsemad inimesed koormavad ülesannete lahendamisel aju vähem kui nende vähem andekad liigikaaslased. Nimelt rakenduvad neil lahenduse leidmiseks ainult need aju osad, mida antud ülesande puhul tõesti tarvis.
Eriti huvitav on asjaolu, et aju valikulist rakendumist täheldati ainult meestel. Keskmiselt sama intelligentsete naiste puhul niisugune erinevus puudub.
