Teekond üle lahe hukatusse

Soome lähiajaloo süngemaid peatükke on põgenike, sealhulgas eestlaste väljaandmine punastele.

Pärast Eesti anastamist Nõukogude Liidu poolt, aga ka Saksa okupatsiooni ajal leidsid paljud eestlased endale varjupaiga Soomes. Soome rahvas elas vennasrahva kannatustele siiralt kaasa, sama siiralt tunti rõõmu Soome eest sõdima tulnud vabatahtlike üle. Kuid oli ka teistsuguseid seisukohti. 3. septembril 1943 ütles ümberasujate komitee juht Urho Kekkonen Eduskunna kinnisel istungil otsekoheselt: temal kui Soome-Eesti Ühingu endisel esimehel lasub vastutus Eesti põgenike julgeoleku eest. Veel enam, Kekkonen süüdistas kaitsepolitseid (Valpo), et too kohtleb Eesti põgenikke poliitiliste kurjategijatena. Peaminister Edwin Linkomies pareeris süüdistuse väitega, et kõik põgenikud on saanud Soomes varjupaiga.

Kuid juba järgmisel aastal muutus olukord tõsiselt kurjakuulutavaks. Sõlminud Nõukogude Liiduga relvarahu, võttis Soome endale kohustuse saata tagasi sõjavangid ja interneeritud. Soomes asuvatele eestlastele tähendas see väljaandmist Nõukogude Liidule. Noid nii eestlastele kui ka soomlastele traagilisi järgnenud aastakümneid käsitleb Soomes värskelt ilmunud põhjalik uurimus “Ei armoa Suomen selkänahasta”. Raamatu autorid Jussi Pekkarinen ja Juha Pohjonen kirjutavad inimeste sunniviisilisest tagasisaatmisest Nõukogude Liitu aastatel 1944–1981. Nende õnnetute hulgas oli ka palju eestlasi.

Relvavennad anti venelaste küüsi

Ettenägelikumad eestlased reageerisid Soome-Nõukogude relvarahule kiire põgenemisega Rootsi. Ka soomlased ei teinud illusioone ning üritasid viimase võimaluseni eestlasi aidata. 18. septembril 1944, päev enne venelastega vaherahulepingu sõlmimist, sai Soome kaitsepolitsei ametnik Otto Kumenius sõjaväe vastuluure ülemalt kolonel
J. S. Walldenilt ülesande korraldada eestlaste transport laevadega Rootsi.

Nii õnnestus sadamalinnast Raumast Rootsi toimetada umbes 7000 eestlast, keda muidu oleks ees oodanud sunniviisiline tagasisaatmine okupeeritud kodumaale. Ka Kumenius ise lahkus pärast ülesande täitmist Rootsi. Ometi jäi osa eestlasi Soome edasi ning see sai peagi paljudele neist saatuslikuks. Eriti hulluks muutus olukord sügisel 1947, kui kommunistist siseminister Yrjö ­Leino alustas eestlastele jahti.

Soome – Nõukogude Liidu vaherahulepingu täitmist kontrollis ­sügisel 1944 loodud valvekomisjon, õieti valvasid venelased komisjoni kaudu iga soomlaste liigutust. Väga pingsalt kontrollis kurikuulsa Andrei Ždanovi juhitud organ ka seda, et ühelgi Nõukogude kodanikul ei õnnestuks Soomest Läände pageda. Nende venelastele tagastatavate “kodanike” hulka kuulusid ka eestlased.

Novembris-detsembris 1944 saabus Eestist kolme paadiga Soome 13 põgenikku, kes kohe palusid soomlastelt varjupaika. Eestlased võeti kinni ja paigutati Oiti interneeritute laagrisse. Veebruaris 1945 arvas Valpo, et eestlased võiks vabastada. Nüüd aga sekkus loosse valvekomisjon, kes nõudis 13 eestlase viivitamatut loovutamist. Soome peaminister Juho Kusti ­Paasikivi ja välisminister Carl Enckell otsustasid, et selles olukorras pole teha midagi ja andsid eestlased välja.

Nõukogude Liidu surve muutus veelgi tugevamaks pärast lõpliku rahulepingu sõlmimist veebruaris 1947, mis jõustus septembri keskel. Lepingus oli kirjas, et kodumaa reetmises ja vaenlasega koostöö tegemises süüdistatavad isikud kuuluvad väljaandmisele. Sellega oli kõigi Soomes olevate või sinna põgenenud eestlaste saatus otsustatud.

Augustis 1947 kutsus valvekomisjon Valpo ametniku vaibale – venelased olid märganud, et jahitavate hulgast olid välja jäänud need eestlased, kes olid sõja ajal teeninud Soome armees, peamiselt jalaväerügemendis 200. Venelased nõudsid, et kui Valpo saab andmeid niisuguste eestlaste kohta, “tuleb nad arreteerida ja ülekuulamisprotokollid anda valvekomisjonile”. ­Pekkarineni ja Pohjoneni andmeil oli 1947. aastal Soomes veel umbes 50 Soome armees võidelnud eestlast.

Kuigi valvekomisjon lõpetas rahulepingu jõustumise järel septembris 1947 tegevuse, ei muutnud see eestlaste jaoks midagi. Nad olid endiselt jahitavad. Oktoobris hakkaski Valpo eestlasi kinni võtma. Paari nädala jooksul arreteeriti 13 vabatahtlikuna Soome armees sõdinud eestlast. Veelgi traagilisemaks muutis loo see, et paljud neist olid juba abiellunud ja laste isad.

Et olukord oli soomlastele väga raske ja piinlik, näitab üksmeele puudumine maa juhtkonnas. President Paasikivi pidas Valpo tegutsemist liiga innukaks. Siseminister Leino väitis, et eestlased on Nõukogude Liidu kodanikud ja sõdinud Nõukogude Liidu vastu – seega on nad rahulepingu järgi reeturid. Sotsiaalminister Lennart Heljas omakorda kaitses Paasikivi seisukohta. Peaminister Mauno Pekkala ja välisminister ­Enckell aga jäid vaidlusest kõrvale.

Detsembris 1947 saatis Paasikivi välisministri brittidelt nõu küsima. Briti valitsus oli kindlal seisukohal, et Soome ei ole kohustatud pagulasi välja andma. Jaanuaris 1948 astusid venelased vastusammu, nende suursaadik ütles ­Enckellile otse: eestlaste väljaandmise küsimus pole pelgalt juriidiline, soomlased kui sõja kaotanud peavad arvestama ka asja poliitilist külge. See oli selge ähvardus. “See on hirmus. Venelastel on õigusest täiesti teine käsitus kui lääne- ja põhjamaistel rahvastel,” kirjutas Paasikivi oma päevikus. 

Viimse katse kinnivõetud eestlasi päästa tegi Stockholmis asunud Eesti viimane suursaadik Soomes ­Aleksander Warma, saates kirja Soome välisministrile. Warma kiri jõudis ministri kätte laupäeval, 17. jaanuaril 1948. Kuid oli juba hilja, sest reedel otsustas Soome  loovutada venelastele Paul Alvre, Sven Ise, Kaarel Kaldoja, Markus ­Krasmuse, Erik Loodsalu, Heinrich Meremaa, Edgar Mihkelsoni, Ilmar Männiku, Avo ­Rannati, Paul Saare, Artur Sankmani, Arnold Sidroni ja Väino Sireli. “Õudne asi. Kõiges ka ma pean osaline olema,” märkis Paasikivi masendunult oma päevikusse. Muud ta teha ei saanud. Soome valitsus küll palus venelasi karistada eestlasi leebelt, kuid see oli rohkem enda õigustuseks öeldud.

Nõukogudemaale loovutatud eestlased saadeti kes kohe, kes hiljem vangilaagrisse. Soome jäid maha ahastavad naised-lapsed. Nende seetõttu raske majandusliku olukorra leevendamiseks korraldati Soomes korjandus. Sel traagilisel väljaandmisel oli soomlastele ilmselt nii tugev mõju, et vaikselt otsustati: edaspidi eestlasi pigem ei anta välja. Nii läks kahe eestlasega, Hugo Aasa ja Evald Männisaluga. Nemadki astusid vabatahtlikult Soome armeesse, kuid nõrga tervise tõttu rindele ei jõudnudki. Sel põhjendusel mehi riigist välja ei saadetud ning oktoobris 1948 Aasa ja Männisalu vabastati. 

Lootusetud põgenemised

Aastatel 1944–1948, kui Soome poliitilist politseid kamandasid kommunistid, ei olnud Soome põgenenud eestlastel vangistamise korral peaaegu mingit lootust tagasisaatmisest pääseda. Üldiselt kehtis reegel: elamisloa said vaid need, keda võis tõlgendada kui endisi Soome kodanikke.

Insener Aleksander Martens ja Saksa mundris sõdinud Elmar Vallimäe otsustasid Soome põgeneda pärast seda, kui julgeolek värbas nad ähvardustega oma agendiks. 1. märtsil 1947 läksid mehed jalgsi üle jäätunud Soome lahe. Nad ööbisid Viroluotos ühe kaluri juures, kuid juba järgmisel päeval võttis Soome merepiirivalve eestlased kinni. Ülekuulamisel ütlesid mehed, et kui neid tagasi saadetakse, ootab neid ees Siberisse sõit. See ei aidanud, nad anti 7. märtsil venelastele välja.

Juulis 1949 ületasid Ilomantsis Soome piiri endine omakaitselane Artur Lõoke ja kapten Herman Treial. Nõukogude Liit nõudis kõvahäälselt mõlema mehe väljaandmist ning aprillis 1950 andis Soome survele järele. Eestlased otsustati loovutada, kuna nad olid rahulepingu järgi kodumaa reeturid. Kuigi see loovutamine osutus väga raskeks, sest eestlastele kuulus suurema osa rahva poolehoid. Samuti püüdsid otsustamist mõjutada mitmed kõrged Soome riigiametnikud.

Aprilli keskel 1950 anti Lõoke Vainikkalas venelastele üle. Ta mõisteti veel samal kuul surma ning hukati sügisel Tallinnas. Raskelt haige Treiali päästis väljaandmisest surm. Ometi need juhtumid ei vähendanud Eesti põgenike arvu, septembris 1951 ületasid Soome piiri Evald Sirp ja Heino Jalakas, mõlemad sõjakogemustega mehed. Kuigi venelased nõudsid nende kohest loovutamist, uurisid Soome võimud põgenikke põhjalikult ning nad anti välja alles paari kuu pärast.

Selsamal septembrikuul ületas piiri 25aastane kindlustusametnik, kes ütles oma nimeks Otto Lill. Ülekuulamisel kaitsepolitseis selgus, et mehe õige nimi on Oswald Kama. Ta muutis mitu korda oma tunnistusi, isegi oma rahvuse kohta. Tegu oli targa noormehega, sest tema varjupaigataotlus oli väga oskuslikult koostatud. See Kamat ei päästnud, ta anti venelastele detsembri lõpul. Kerge see üleandmine polnud, piirivalve ülema abi Kaarlo Vaala teatas välisministeeriumile, et Kama “üritas põgeneda (lasud!)”.

Mitte kõiki põgenikke ei antud venelastele välja. Suvel 1955 kuulas Soome kaitsepolitsei kaks nädalat üle eestlast Oskar Toomi. Huvitaval kombel viibisid ülekuulamisel britid ja keegi eestlane. Pekkarineni ja Pohjoneni arvates oli Toom seotud Briti salateenistusega ning tõenäoliselt saadeti ta Inglismaale. Ka Soome piirivalve seisukoht oli tähendusrikas: venelastele antakse Toomist teada ainult siis, kui nad selle kohta küsivad.

Külma sõja ajal tuli soomlastel hakata tegelema kummalise nähtusega. Nimelt mitte kõik põgenikud, kes Soome piiri ületasid, ei olnud “ehtsad”. Venelased saatsid põgeniku maski all Soome ka oma agente. Nii tuli kaitsepolitseil kõigepealt kindlaks teha, kas kinnipüütu on tegelikult põgenik või mitte. Kui septembris 1955 pages Soome tallinlane Enno Hubel, kuulasid ta põhjalikult ja korduvalt üle nii piirivalve kui ka kaitsepolitsei töötajad. Lõpuks siiski otsustati, et Hubel on ehtne ning tal võimaldati Rootsi minna. Ülekuulamise ajal oli Hubel saanud ühe kaitsepolitsei ametnikuga sõbraks ja pidas temaga veel Rootsist kaua aega kirjavahetust.

Jõgesma imetabased  seiklused

Reede õhtupoolikul, 17. septembril 1971 tabas Soome piirivalve väga kummalise põgeniku. Määrdunud ja habetunud meest oli märganud kohalik elanik ja teatanud sellest kohe piirivalvele. Kinnivõtmisel põgenik mingit vastupanu ei osutanud, ta tutvustas ennast eestlase Heigo Jõgesmana, kel plaan minna Rootsi. Kaitsepolitsei kuulas järgmisel päeval 35aastase elektriinseneri üle. Jõgesma jutustas, et kavatses Nõukogude Liidust pageda kas Türgi või Soome kaudu, valides siiski viimase tee. Ta sõitis mootorrattaga Tallinnast Karjalasse kokku ligi 1400 kilomeetrit, seejärel matkas jalgsi üle nädala ning ületas Kainuus piiri. Mootorratta valis ta oma sõnul selleks, et näida tavalise puhkajana.

Kaitsepolitsei kuulas Jõgesma põhjalikult üle ja jäi meest uskuma. Tema palvet saada poliitilist varjupaika toetasid nii kaitsepolitsei kui ka välisministeerium. Jõgesmale anti elamisluba, mille järel ta kohe sõitis Rootsi. Kui president Kekkonen loost kuulda sai, vihastas ta. Presidendi arvates tulnuks Jõgesma kodumaale tagasi saata. Kekkonen kartis ka, et ehk on Jõgesma hoopis venelaste poolt saadetud. Teha aga polnud enam midagi, mees oli juba Rootsis.

Rootsi ajalehed kirjutasid Jõgesma põgenemisest palju, kuid kummalisel kombel käitusid Nõukogude ametkonnad väga kannatlikult – soomlastelt küsiti vaid seda, kust Jõgesma piiri ületas, ei muud. Üllatav pööre loosse saabus kahe aasta pärast juunis 1973. Jõgesma tuli taas üle Soome piiri, nüüd koos Joseph Leinsbergi nimelise mehega. Ülekuulamisel rääkis Jõgesma, et ta lahkus Rootsist eelmise suve algul, rändas läbi Soome ning läks üle piiri tagasi Nõukogude Liitu. Tallinnas pisteti ta vaimuhaiglasse, kus tutvuski Leinsbergiga. Mehed otsustasid Soome põgeneda ja tegid seda edukalt. Soome võimud otsustasid põgenikud tagasi kodumaale saata, kuna Jõgesma käitumine oli kummaline. Pekkarineni ja Pohjoneni arvates võisid venelased Jõgesma ja Leinsbergi saata testima, kas Soome täidab 1968. aastal ratifitseeritud Genfi pagulaskonventsiooni või talitab nagu varem – saadab põgenikud tagasi.

Miks Jõgesma ikkagi Rootsist lahkus? Näib, et see jäi mõistatuseks nii Soome võimudele toona kui ka raamatu autoritele nüüd. Uppsalas elav eestlane Aksel Mark aga mäletab Jõgesmad hästi. Oktoobri algul 1971 ilmus Stockholmi Eesti Majja värske ja puhanud olekuga noormees. Ta rääkis, et tuli salaja üle piiri Soome, kus üks metsavaht oli aidanud ta Haaparanda, kust ta sõitis öösel edasi Rootsi. Jõgesma kuulati korduvalt üle Rootsi kaitsepolitseis. Viiendal ülekuulamisel öeldi talle otse: “Nüüd lähete koju, mõtlete nädalakese ja tulete tagasi. Kui te veel ka siis tahate edasi valetada, lähete silmapilk Eestisse tagasi. Kui räägite tõtt, siis me otsustame, mida me teiega teeme.” Näib, et lõpuks asi siiski lahenes, Jõgesmaleanti ajutine elamisluba.

Ühel suvepäeval 1972 oli aga Jõgesma kadunud. Margi sõnul olnud mehe tuba nii segi, nagu oleks ta kas põgenenud või vägivaldselt ära viidud. Loo finaal saabus ligi pool aastat hiljem. Jõgesma helistanud siis Tallinnast Stockholmi ja öelnud, et tal oli vaja kiiresti Eestisse naasta, aga kavatseb varsti jälle Stockholmi tulla. Juunis 1973 oligi mees taas Soomes. Seega vähemasti sel juhul oli soomlaste otsus põgenikud tagasi saata õige.

Loo kirjutamisel on kasutatud Jussi Pekkarineni ja Juha Pohjoneni raamatut “Ei armoa Suomen selkänahasta” (2005).