Taevasest vaikusest liuglevad helbed hebutasid oma hetked laternate paistel ja kustusid hämaras rümava linna porri. Autode voorimine ja tuhandete taldade tüma jäi laiade klaasakende taha, kuid läbi pöörduste kandus sopp valguses helenduva pangasaali marmorpõrandale.
Erika istus oma boksis, kontrollis dokumenti ja tema hoolitsetud küüntega näpud klõbistasid arvuti klaviatuuri. Teller pidi hommikust õhtuni olema ülimalt täpne, hoolas ja lahke. Iga väiksemgi eksimus võis maksta raskelt võidetud töökoha, halvimal juhul vangigi viia. Erika ametkondliku kostüümi rinnas rippus silt ERIKA TELLER. Nime ja ameti samasus oli tema töölevõtmisel natuke naljakat soojust tekitanud, konkursil veidi ehk eelisekski olnud, kuid see sutsu häiriv homonüümsus äratas nüüd tihti klientide huvi. Aga Erika oli sellega harjumas ega mõelnudki nimevahetusele.
Ühele kaardi kaotanud elumehele kuhja rahatähti parajasti letti lugenud ja endale sissejuurdunud stammnaeratuse mananud, märkas Erika silmanurgast pangasaali sisenenud tüüpi. Suusamüts silmini, pea õlgade vahel ja käsi sügaval jopetaskus, vahtis see narkari karva junn närviliselt ringi. Tiksus jõululaupäeva õhtu, paar kolleegi olid oma personaalsed laekad juba sulgenud, pank lõpetas tavalisest tunni varem. Töölauda kohendav Erika nägi, õieti tundis oma kaudse vaate taguse seljaajuga, kuidas tüüp joonelt tema suunas marsib ning vajutas vaistlikult häirenupule.
Viie sekundi pärast seisis Erika silmitsi püstolirauaga ja kuulis sisistavaid käsklusi. Mingit hirmu tundmata hakkas ta väärika rahuga laekaga manipuleerima. “Kiiremini, kiiremini!” kähises tüüp relvaga tõmmeldes, aga teller Teller ei viitsinudki mõelda, on see tukk ehtne metall või plastik. Mõõdetud liigutustega asetas ta rahapatakad ükshaaval letile, millelt tüüp need kiiruga kilekotti toppis. Samal ajal jooksis kohale turvamees, karjus ja tulistas kaks korda. Turva suunas oma tukiga sihtinud tüüp varises vastu väärispuidust letti, Erika näkku ja kostüümile pritsis verd ja ajutükke ning laest langes kunstpuru, sest turvaja esimene või teine lask oli antud nagu hoiatuseks. Akna taga kriiksus väike pidurdav dziip, kust kargasid välja mustades kombinesoonides mehed, tormasid sisse, kuid langetasid samas oma relvad. Asi oli üldjoones selge, vahiti vedelevat laipa, millel keegi pulssi katsus.
Viie minuti pärast vuras platsi politsei, lisaks veel erariides asjamehi. Tehti pilti ja võeti seletusi. Muidugi oli tüüp üritanud doosikrediiti hankida turuputkast ostetud mänguasjaga, laibakangestusse krampunud kõhna palet ja otsakondil ruskeks klompunud verega kuuliauku vaadates tundus Erikale, et see häbematu narkarinarts on end olemise ja Jumala silmis seks korraks lunastanud. Aga tema ise?
Erika oli tualetis endalt tüübi olluse maha pesnud, kuid telleri kostüüm oli lõplikult rikutud. Oma seletuse kirja pannud, võis Teller nüüd jõuluõhtule minna, ta heitis veel viimase pilgu üle oma tööboksi ja silmas põrandal leti alt libisenud märkmikku. Tapetud tüüpi tassiti parajasti laibataksosse, Erika tahtis lahkuvale politseile midagi hõigata, kuid neelas selle tahtmise alla, kummardus ja pistis märkmiku käekotti.
Telleri jõuluõhtu plaan oli pangasekelduste tõttu juba tunnikese viibinud ent Erika jõudis punkrisse, oma sõbrannast fotograafi ateljeesse, õigemini pimikusse, mis oli ehitatud keskaegsesse mantelkorstnasse. Kostüümi kiiruga kilekotti toppinud, kiskus Erika teisest, suuremast kotist avarama kostüümi – tõmbas villased sukad jalga, lohvakad dressid peale, jämedad nailontossud otsa, kampsuni selga ja üle kõige vana mantli, mille võidunud pinnalt levis hapukat haisu. Meik võttis rohkem aega, paksult sinakaks krohvitud palgele prillid peale lükanud, lisas Erika ninale punast ja tõmbas pähe sassis parukanataka, mida toberoheline suusamüts tihkemini pingutas. Kahekümne kahe aastane Erika viskas pilgu peeglisse ja veendus, et näeb välja nagu ebamäärases vanuses eidekaltsakas, 50-60-70 aastane prükkar. Aga mingit pilti polnud seal mantelkorstnas plaanis teha, sõbranna seikles juba teist aastat Brasiilias.
Alguses kaalus ta platsi võtta Voorimehe ääres, see oli Tallinna vanim, Toompead ja Raeplatsi ühendav ürgtänav. Aga selle kitsa ühenduse ääres oli luidra, prillidega vanamehe stammkoht ning onkel sitsis ka jõuluõhtul sitkelt oma trepiorval. Polnud seal mõtet konkurentsi õhutada ega kiskuda.
Kuid ka Müürivahe sobis Telleri plaaniks. Samasugused laternad heitsid kollakat valgust, “Guitar Safari” levis meeleolu tõstvat muusikat ning pambul istuva, pigem pooleldi lösutava Erika selja taga pesupoe aknal valvas elusuuruses, kihvad irevil lumeleopardi kuju.
Erika tundis, et selle päeva bilanss on jõhkralt tasakaalust välja löödud, südamerahu kõvasti häiritud. Ta polnud ka viimasel kevadel näitlejate kooli sisse saanud, sinna oli kümme kord kõvem tung kui panka, kuid juba vedelesid jõuluõhtu esimesed dividendid Erika ees pappkarbis. Kerjusele oli poetatud münte ja väiksemat paberraha. Viru ja Ararat-Hollywoodi vahel vooris lõbusalt edasi-tagasi käratsevaid pundikesi, üksikuid, kahekümne kolmandal tunnil ei-tea-kuhu kiirustavaid idikaid ja välismaalasi ning millal siis veel, kui just jõuluõhtul, pälvis kerjuseit nende tähelepanu, kaastunnet, sulatas kitsi südamevärava. Juba passiva Erika esimesel pooltunnil sammus see sama, pangakaardi kaotanud elumees, kellele Teller paari tunni eest pangas kolmkümmend tuhhi sulas letti oli lappinud, nüüd viskiaur suust väljas ja tibi kaenlas, tõmbas rahatasku, sealt viiesajase, kägrutas, jauras “säh moor, osta omale kommi!”, kukutas sedeli Erika kerjakasti ja suusatas oma paarisvabastiilis edasi. Muidugi polnud see elumehe jaoks miski raha, küll aga Erika bilansi korrektuuri tarvis. Kerjuse kirjutamata seaduse järgi peitis Erika EP emiteeritud sedeli silma alt ära, üleriiete alla salatasku.
Rahvast, rampa, aga vooris nii, et Erikal polnudki keset kibedat tööaega oma liivajooksnud armastusele mõelda. Tema partner seikles juba teist aastat Brasiilias kuumemate lesbide juures, Erika aga korjas keset külma ja tatist Tallinna kerjakastist kahekümneviiekaid, kiilakaid hurti ja lõvilakaga koidulaid. See polnud temal esimene kord nõnda kostümeerituna ümber kehastuda, kuid pooleteise tunni pärast sai isu otsa. Bilansi korrigeerimiseks paistis üleliigagi, kuigi tema täieliku bilansi olemust ei saanud ühegi ratsionaalarvuga markeerida. Selle, temale olemusliku aktiva ja passiva tasakaalu taotlemist ei saanud lõpuni ka sõnadega ära seletada. Valesti paigutuv, mis siis, et võõras raha rõhus südamele, süda krediteeris üle säästude, arveldusaugud nõudsid näitlejameisterlikku lisatööd, mille palk tuli õigemini paigutada. Ja seda kõike salaja, sest rahvale laialt usaldust pakkuvat panka ei saanud usaldada, eriti just siis, kui ise selles pangas töötasid. Erika käsutuses oli variarve, millele oli sularaha sissemakse automaadiga kahtlusevabalt mugav kandeid teha.
Poole tunni pärast seisid Erika kerjakodinad kilekotti pakituna jälle mantelkorstna sisemüüri ääres. Tüdruk nühkis meigi maha ja riietus tavalise inimese moodi ning alles nüüd taipas ta lehitseda tapetud narkokrae märkmikku, mille vahelt tuli välja tüübi foto, veel üks kõhna ja kuidagi haiglaselt põlevate silmadega tüdruku foto. “Armastusega Igorile! Igavesti Sinu Tiina,” luges Erika pildi tagaküljelt.
Aga tema – töine ja tähelepanelik teller oli vajutanud turvanuppu, millele järgnesid püstolilasud. Märkmiku vahel oli ka pangakaart, sellel lisaks eesnimele ka Igori perekonnanimi. Pinkood polnud probleem, sest arve oli niikuinii tühi või miinustes. Kuid sedamaid tekkis politseiga üldse mitte arvestava Erika bilansimajanduses lisaplaan, tal polnud enam aega minna kirikusse, kus teeniti juba täie jõuluauruga.
Kirikus meeldis Erikal käia vaiksematel päevadel, kui polnud passimas liigset rahvast. Siis võis kiiruga mõne sekundi jumalakoja rahakassas liimist joonlauaotsa keerutada ja sellelt vargsi väljakougitud raha noppida. Vahest oli tal variarvel raha küll, aga mitte kunagi iseenda, vaid ikka bilansi tasakaalu tarvis. Turvamehe tapetud Igorile kandis Teller sel õhtul oma variarvelt keskmise matusekulu, politseile võis anonüümselt teatada hiljem. Et linnavalitsuse laibatalitus poisi jäänust Liival numereeritud auku ei ajaks.
Telleri algne plaan kukutada Toomkiriku kassasse lapik süütepomm, nihkus nüüd ebamäärasesse tulevikku. Nii ilus olnuks vaadata jõuluõhtul leegitseva kirikukassa ümber paanitsevat variseride parve, kes võinuks samal ajal ka millelegi mõelda, aga millele enamale kui rahale see vahest kirikus lösutav inimesenarts siin ilmas ikka mõtleb. Raha, mis sidus inimest oma kuratlike niitidega miljonil moel, oli ju Saatanast ja selle koht polnud kirikus.
Ülekanne tehtud, sammus Erika oma selle õhtu põhiplaani järgi klubisse, millel puudus konto. Kodutud, sandid, kõhutäie noolijad ja üksikud penskarid tatsasid ümber jõulupuu, kus lisaks rammusale ühepajatoidule levis sidruni- ja vaarikalõhna, sest mõni end üleslöönud kalts oli salaja troinoi flakooni juba tilgatumaks neelanud. Prillid uuesti ninal liikus Teller korjanduskasti manu ja toppis oma jõuluõhtu teenistuse sisse.
Koduteel mõtles Erika, et peab peale pühi elumehe kontole muist tagasi kandma, aga sellega polnud kiiret, peaasi, et südanthäirivad augud bilansis olid jälle lapitud. Terve pika päeva luku taga oodanud bolonka oli köögipõrandale laotatud “Hanza teatajale” kolm junni lasknud ning niutsus nüüd suurest rõõmust oma käskijanna oheliku otsas. Jumalast loodud neljajalgne siristas räämas hange pika kollase hieroglüüfi ning otse loomulikult kuulus ka see jumalikku bilanssi. Erika Teller vaatas mittemidagiütlevasse taevasse, kuid tundis südames jõulurahu.
