Tiina Jõgeda

Liftiuksed tegid šahh ja klõps ja nii me seal korruste vahel neljakesi seisimegi. Esimene emotsioon: hämmeldus, siis kerge paanika, siis hakkas aju tööle: rahune maha, kohane, hinda olukorda ratsionaalselt…

Pole suurt vahet, kas inimene satub väljapääsmatusse olukorda vabatahtlikult ning omab põhjalikke eelteadmisi psüühika allhoovustest, mis ekstreemtingimustes paratamatult välja paiskuvad, või vastu tahtmist, nagu inimröövide ohvrid ja üksikkongi määratud kurjategijad.

Astronautidele on disainitud kapslieluks võimalikult mugavad tingimused ning neil on pidev ühendus nii pereliikmete kui psühholoogidega. Üksikkongis seevastu puuduvad nii olukorda leevendav komfort kui ka suhtlemisvõimalus. Ometigi väljub suurem osa vange sealt terve mõistusega, kinnitavad uuringud. Mis aitab isiksusena ellu jääda olukorras, kus välisärritajad samahästi kui puuduvad? Üks vang kirjutas mõistuse säilitamiseks piiblit ümber – see võttis tema 27aastasest vangistusest küll kõigest 2 aastat, aga abiks ikka. Teiseks, ütlevad vangid ise, on väga tähtis sisse seada rutiinsed tegevused: ihuharimine, küünte lõikamine, kambri korrashoid jm.

Kui aga ruumi on suletud mitu inimest, muutub olukord keerulisemaks, sest tööle hakkavad ettearvamatud grupiprotsessid.

Seni pikim isolatsiooniuuring – Mars 500 – korraldati mõni aasta tagasi Vene kosmosemeditsiini suurimas uurimiskeskuses. 500 päeva pidid 6 meest hakkama saama suletud ruumiga ja väheste väljunditega (telekas, videomängud). Hoolimata põhjalikust erikoolitusest tuli meeste vahel ette ninast vere välja löömisi ja muud, millest nad hiljem rääkida ei tahtnud. Ka 33 Tšiili kaevurit andsid üksteisele vaikimisvande.

Ümbermaailmapurjetajate reisikirjadest loeme vaid lõbusaid lookesi, ei sõnagi endasse tõmbumise perioodidest või rullis rusikatest – raskete emotsioonidega toimetulek pole avalikkusele.

NASA psühholoog Al Holland (kes valib välja astronaute ning tegeleb nendega ka pärast missiooni) on kogunud infot kohanemismehhanismide kohta allveelaevade meeskondadelt, Antarktika polaarekspeditsioonidelt, naftaplatvormide töötajatelt. Ta on põhjalikult uurinud vangistuse psühholoogiat – alates vabatahtlikust kapslisse pugemisest, nagu seda teevad astronaudid, ja lõpetades Tšiili kaevuritega, kes viibisid 70 päeva 700 meetri sügavusel lõksus.

Esimeses nõuandes, mille Holland Tšiili kaevuritele maa alla edastas, rääkis ta maratoni ja sprindi erinevustest. Mehed olid närvilised, oodates kannatamatult kohe-kohe üles tõstmist. Holland tegi neile selgeks, et nad korraldaksid oma mõtlemise ümber ning valmistuksid pikka aega vastu pidama. “Realistlikud ootused on olulised,” rääkis ta.

Oluline on päevakava paika saada. Kui päevavalgus ei reguleeri ärkveloleku rütmi, siis tuleb see ise sisse seada, sest kui 33 meest magavad-toimetavad igaüks ise ajal, toob see kaasa suure segaduse ja pinged. Väga tähtis on sellises olukorras liidri roll. Tšiili kaevuritel vedas, sest vahetuseülem Urzua oskas mehi vaos hoida, jagas rolle ja töid, mis hoidsid mõistuse korras. Kaevureid aitas see, et nad olid siiski ümbruses, mida nad tundsid, kuid olukorra tegi hulluks teadmatus, millal vangistus lõpeb. Astronaudid teavad seda täpselt, aga ikkagi tuli Marsikapslis ette tõsiseid tülisid, kannatuse katkemist, olukordi, kus kaamerasilma eest hoidudes mindi üksteisele kätega kallale. Privaatsuse puudumine, pesematus, stress jne sööb närvid ka kõige stoilisemal tüübil. Siis muutub oluliseks eneseregulatsiooni võime: inimene teab, kuidas end tasakaalu tagasi viia, impulsse kontrollida, ihasööstudele vastu panna. Tüüpilised oma tunnete mittekontrollimise näited on depressioon, ärevus, toitumishäired, mõnuainete pruukimine.

Kosmoseturistiks sobib inimene, kel on korralik eneseregulatsiooni võime ja kes on hea meeskonnamängija.