Tiina Jõgeda: Õigus saladustele
Istusime ummikus. Saksa kiirteel, kus tavaliselt autojuhid kihutavad nagu Luft-hansa piloodid, seisid autod mitmes reas, nii kaugele kui silm ulatus. Meie ees seisvast hallist Mercedest ronis välja Rosamunde Pilcheri seriaali stiilis Frau, kükitas tagumise ratta juurde, tõmbas seelikusaba üles ja pissis pikalt. Kujutasin ette, kuidas tema esiemad perekonnakalmistul kahvatasid ja punastasid: daamid ei toimeta ometigi selliseid privaatseid asju võõra silma all!
Mida tänapäeval üldse tähendab privaatsus? Pole meil häbeneda midagi! Ja salatsemisest pole niikuinii kasu, PRISMi über-mälu äikesepilvest võib iga hetk välku lüüa.
Mu vana sõber Freud, kes esimesena muutis hinge ja keha salasoppide paljastamise äriks, on töötuks jäänud: kes viitsiks veel kuulata heietusi imelikest unenägudest või kahtlastest tunnetest isa vastu?
Aga Wikileaksi, Acta ja Snowdeni ümber toimuv debatt erutab üha, sest -vastuseid, kuidas privaatsusega - enda ja maailma vahele piiride tõmbamisega - toime tulla, pole kuskilt võtta. Vana hea Ina Aasamaa õpiku "Käitumisest" ilmumisajal 1965. aastal olid piirid ilusti paigas. "Uudishimu on taktitus," kirjutab pr Aasmaa, lisades, et "taktitu on piiluda üle kirja kirjutaja või lugeja õla. Silmitsedes kellegi fotosid, ei sobi lugeda pühendusi tagaküljelt." Samuti ei sobi "kõrv või silm vastu lukuauku teiste juttu kuulata". Heh!
Privaatsust defineeritakse kui võimalust hoida oma tegemisi eemal avalikkusest või kontrollida enda kohta edastatavat infovoogu. Niikaua kui inimesel säilib tunne, et ta kontrollib enda kohta "eetrisse" paisatavat infot, on kõik korras. Kui see vabadus on ohus, tekib paanika.
Loomariigi esindajana vajab ka -inimene oma personaalset territooriumi, füüsilist ja vaimset ruumi, kus ta tunneb end elu peremehena. Me märgistame oma töölaua isiklike esemetega, kohvikutoolile lennutatud kott sulgeb istme võõrale ja oma suvilakrundil teen vot nii tossuse grilltule üles kui ise tahan!
Samamoodi vajab inimene oma psühholoogilist territooriumi, kus tal on vabadus tunda, mõelda ja tegutseda oma parima sisetunde järgi. Piiride seadmine enda ja lähikondsete vahele pole lihtne. Nii nagu oleme hädas läbipaistva ühiskonna saavutamisega poliitilises plaanis, on läbipaistvus hell teema ka kodus. Oletame, et naine näeb toimiva paarisuhte alustalana totaalset ausust, kõikide mõttejupikeste ja päevaseikade ette kandmist, mees aga tunneb end selles mustris nagu autotulede ette jäänud jänes öisel maanteel. Tulemuseks on kurnav maailmavaateline sõda. Inimestel on väga erinev nägemus sellest, kui palju avameelsust peab paarisuhtes olema, et seda nimetada intiimsuseks. Liiga palju ausust võib suhtele saatuslikuks saada, liiga palju iseolemist samuti. See on õhuke ja tundlik piir: kui partner tajub, et tema eest hoitakse midagi saladuses, tunneb ta end tõrjutuna või reedetuna, liiga agar hinge pugemine võib aga mõjuda ahistavalt.
Sotsiaalpsühholoog Irwin Altman püstitas möödunud sajandi 70ndatel privaatsushüpoteesi: kõik inimesed ja kultuurid jagavad oma elu avatud ja suletud osaks. Oma isikliku aiakese väravaid paotatakse ettevaatlikult ja aegamööda. Altmani sotsiaalse penetratsiooni teooria ütleb, et kõik suhted arenevad pealiskaudsest sügavama suunas: kui suhe on alguses vastastikku meeldiv, siis avaldatakse endast üha rohkem. Liikumine toimub avalikust sotsiaalsesse, võõraste vaheliselt distantsilt tuttavate-sõprade distantsini, sealt personaalsesse ruumi ning lõpuks intiimsesse sfääri. Kes tahab mõõta, mis suhe tal juuresviibijaga parasjagu on, võtku mõõdulint: võõrad inimesed hoiavad üksteisest kuni 7 meetri kaugusele, tuttavaga juteldes kahaneb vahemaa 3 meetrist vähema suunas. Lähedased inimesed taluvad üksteist meetri raadiuses, intiimsõbrad 45 sentimeetri piires ja alla selle.
