Tikkimisest sõltuvuses

Jõgevamaal elav üksikisa Ando Mahla ei käi kasiinos ega pane vaba raha viinapudelisse, vaid tellib Kodu-Anttilast tikkimiskomplekte.

“Vahepeal tuleb sihuke haigus kohe sisse. Selline tunne, et pean tegema! Vaim tuleb peale, no mis sa teed!” püüab Ando Mahla (48) selgitada oma ebatavalist kirge ristpistes tikkimise vastu. Ando elab Jõgevamaal Kaera külas. Nii käigu pealt lugedes pidada seal olema ainult seitse maja. Ühe suuremat sorti puumaja teise korruse korteris Ando elabki. Ukse kohal seisab kuldsest paberist välja lõigatud number 1961 – sissekolimise aasta. Et meelest ära ei läheks.
Ja korteriuksest sisseastuja võtavad esimesena vastu seintel rippuvad maali mõõtu tikandid.
Üle kõige meeldib Andole tellida kataloogist valmis tikkimiskomplekte. “Kaheksa tükki on mul Kodu-Anttilast tellitud. Värvid on riide peal ja siis selle järgi tikid. Seal on kohe kõik valmis, nõel ja lõngad, ja muudkui hakka pihta!”
Üks kassipilt on ühest teisest kataloogist tellitud, aga Andol pole enam meeles, millisest. “Üks ilus pilt oli seal veel. Selline mägi ja all jooksis vesi, künka otsas oli maja. Tellisin, aga, tead, ei tulnud kohale,” on Ando nõutu ja õnnetu samal ajal – on ju tikkimishuvilise üksikisa lemmikpildid just maastikuvaated.

Kataloogipildi eest 500 krooni
Kataloogidest piltide tellimine ei ole teps mitte odav lõbu. Ando hüppab krips-kraps diivanile ja räägib õhinal näpuga pilte sihtides: kolm pilti, tüdruk, purjekas ja hobused, olid ligemale poolteist tuhat, ingliga oli viissada, üks maastikupilt ja kirik olid kuskil 140, mõned väiksemad olid 75–80 krooni ja nii edasi.
Arvutame kahekesi, et kokku on need pildid maksma läinud 4500 krooni ringis. “Ma ei saa üldse nii palju rahagi, kui ma hakkaks sellist partiid korraga ostma! Mis see kolm tuhat on!” Ando elab praegu toetustest: lapsetoetusest, pensionist ja sotstoetusest. Mõnikord saab haltuurat ka tehtud.
Kui ta 2001. aastal teedevalitsusest koondati, tellis Ando Kodu-Anttilast korraga kolm pilti, mis läksid kokku maksma ligi poolteist tuhat. “Kui läksin Jõgeva postkontorisse neile järele, siis küsiti imelikult, et “kas teie maksate selle kinni või”,” meenutab ta postiametnike üllatust.
Hiljem muidugi sai Ando ise ka ennast kiruda, et raha tikkimise alla pani. “Ega siis mõistust ei olnd, kui nii palju raha käes oli korraga. Pärast hiljem jälle kahetsesin, et ei võtnud ennast koomale. Aga noh, ära olen elanud kuidagimoodi.
Enam ei saa Ando endale nii sagedast tikkimist lubada, et teeks näiteks kaks pilti kuus, nagu varem mõnikord ette tuli. Viimati tegi Ando kirikupildi – suvel sai tööl käidud ja raha teenitud. Nüüd peab hoolitsema esimeses klassis käiva tütre eest, kelle hooldusõiguse Ando mõni aeg tagasi endale sai. Samas arutleb Ando, et ühe pildi kuus kannataks pere eelarve võib-olla ikkagi välja. Ta oli just Jõgeval käsitööpoes vaatamas käinud, et üks pilt oli 145 ja teine 200 krooni. Kui pensionipäev tuleb, siis võib-olla läheb ja võtab selle kirikuga pildi ära.
“Üks lõng oli kohe hõbedane selline, sädeles. Mõtlesin, et äkki see käib sinna raagus puude peale,” räägib Ando ja tõdeb, et saadaolevad mustrid hakkavad end tegelikult juba ammendama. Ei ole enam selliseid huvitavaid momente, nagu Ando ise ütleb.
Ükskord tahtis tikkimishuvilise maamehe eksabikaasa õde üht pilti viiesaja krooni eest ära osta. Siis Ando ütles talle, et kuule, üks pilt on juba praktiliselt 500 krooni, pane tegemise hind ka juurd e. “Ma võin juba 600 krooni küsida!” naerab Ando, kes tookord otsustas, et ei tema hakka selle pärast küll pilti maha ärima. “Oma vaev, oma raha. Endalgi hea vaadata. Pärast võid ise kiruma ja vanduma hakata, et no mis ma ära müüsin!”

Tikkima õpetas ema
Ando on tikkinud juba sellest ajast saati, kui ta oli 12. Ema kõrval vaatas ja ükskord ütles talle, et “ema, tahan ka tegema hakata”. Ja nii see läks.
Esimene padi on tal siiani alles. Nagu ka kaks suurt seinavaipa ja veel hunnik patju.
Ema õpetas Andole ka seda, et piltide tagumised pooled peavad jääma laitmatud. Mõnedel on niisugused, et jupid on näha ja see näeb välja nagu sassis siilipesa. Ando hüppab jälle piltide juurde ja demonstreerib, kuidas tal ükskord naaber sinna taha vaadates lõngade korrapärasusest üllatus.
Kataloogist tellitud luikedega pilti proovis Ando alguses käe vahel tikkida, aga see kiskus kiiva. “Siis vaatasin, et Kodu-Anttilas oli, ja tellisingi kohe niisuguse raami, kuhu tõmbasin pildi pingule,” seletab Ando vahepeal juba televiisori tagant välja toodud raamiga juttu näitlikustades.
Ja et pilt pärast seinal ilus jääks, peab Anttila õpetuse järgi pildi tagurpidi panema, märg lapp peale, ja triikrauaga, viuh, üle tõmbama. Siis jääb lõng maru ilusti sirgelt, muidu hakkab lainetama.
“Ando, miks sa tikid?”
“Asi on selles, et mina olen tähele pannud ühte asja. Ma kuulan Elmari raadiot ja siis, kui ma tikin, ei kuule ma midagi muud kui raadiot. Ja siis mul ei ole enam ühtki mõtet peas! Noh, vahepeal on tuju null, siis võtad kätte ja rahustad närve. See pakub mulle lõbu, omamoodi rahuldus on see.”

Veel kaks “haigust”

Ando Mahlal on lisaks ristpistes tikkimisele veel hobisid, millest üks suurim on “rattahaigus”, nagu ta ise seda nimetab. 1980. aasta 16. veebruarist alates peab ta rattapäevikut, kuhu on täpselt üles märgitud iga päev sõidetud kilomeetrite arv.
Kõige kaugemal on Ando rattaga käinud Väike-Maarjas ja Kallastel. Ühe kuuga on ta enim sõitnud 1200 km, möödunud septembris sõitis Ando aga näiteks 501 kilomeetrit. Ühe aastaga (1982) on ta sõitnud kõige rohkem 4100 kilomeetrit.
Kümme aastat on Ando tegelnud ka gladioolide kasvatamisega.