Millalgi 1980ndate aastate alguse tavalisel kevadlõpu hommikul kõlas ühes Kohtla-Järve basseinis vali piiksatus ning kümmekond treenitud noort keha tõukas ennast basseiniäärest eemale. Aivar Rehe ujus neljandal või viiendal rajal, seal, kuhu pannakse eeldatavad favoriidid. See oli tema lemmikdistants, 100 meetrit selili, ning tema silmad olid puuritud Kohtla-Järve ujula armetusse lakke. Mida Aivar Rehe nägi? Ta nägi olümpiat. Kõik teadsid: Aivar Rehe tahtis võistelda olümpial, mitte midagi vähemat, see oli tema eesmärk. Ja unine maihommik tööstuslinna hõredas ujulas pidi olema esimene samm, sest esmalt pidi tulema Eesti meistriks.

Pööre. Tõmme. Uus tõmme. Veel kümme meetrit. Veel viis meetrit. Eelviimane tõmme. Viimane. Puudutus. Jalad rippu, pea veest välja, pilk tabloo poole. Ta on teine. Ta ei ole teiseks tulnud. Ta on teiseks jäänud. Aivar Rehe ronib basseinist välja, kõnnib mõned sammud ja seisab sõbra ette. „See on kõik,“ ütleb ta. „Ma ei uju enam kunagi.“ Tema kehalt tilgub põrandale vett. Tilk tilga haaval. Siis kuivavad nad lõplikult. „Ta ei ujunudki enam kunagi,“ ütleb tema sõber Olev Schults 40 aastat hiljem.

„Shut the fuck up!“ Minu vestluskaaslane ei öelnud seda mulle. Ta ütles seda Göran Perssonile, kui nägi toda telekas ütlemas, et „meie“ jääme Eestisse ja tundis, et tahab Perssoni ära kägistada. Mis „meie“? Nii Swedbank, SEB kui ka Danske pole ise siin midagi üles ehitanud. „Meie“, millest nad kõva häälega räägivad, on hoopis eestlaste poolt väga hästi tehtud Eesti pangad, mille skandinaavlased lihtsalt üles ostsid. Nemad ei panustanud sellesse midagi peale raha.

Loe Eero Epneri erakordselt põhjalikku ja puudutavat lugu Aivar Rehest, tema edust ja karjäärist ja sellest, mis juhtus siis, kui see kõik temalt võeti.

Lugu on valminud Aivar Rehe perekonna teadmisel ja nõusolekul.

Jaga
Kommentaarid