Toidulisandid ravivad autismi

Kas dieedi ja toidulisandite abil on võimalik paraneda sellistest;kaasasündinud rasketest haigustest nagu autism, langetõbi, hüperaktiivsus, Alzheimeri tõbi jt? Või on see vaid murest murtud lapsevanemate soovmõtlemine?

Hüperaktiivne Kevin (11) läheb tänavu viiendasse klassi. Ta käib nüüd tavakoolis ja see on väga ebatavaline. Autistist Sven (24) oli veel kolm aastat tagasi kapseldunud oma tusameelsesse maailma, kuhu ta kedagi ligi ei lasknud. Praegu kallistab ta rõõmsalt oma lähedasi, poodi minnes ostab mõne loteriipileti ja käib kord nädalas kaltsuvaipasid meisterdamas. Pidevalt krampide käes vaevlevale Markusele (3) aga arstid eriti elulootust ei lubanudki, sest tal oli harvaesinev ja ravimatu langetõve vorm. Hetkel on tema haigushood leevenenud.

Neid eri diagnoosiga lapsi ühendab üks – nende vanemate usk toidulisandite ja dieedi tervistavasse toimesse, mille tarvis nad on ka koondunud mittetulundusühingu Stelior Eesti nime alla. Sel nädalal toimub nende korraldusel Tartus tervishoiualane konverents raskmetallide mürgistuse ja selle ravi teemal.

Nad usuvad, et nende laste haigused on tingitud ülemäärasest ja ohtlikust raskmetallide kogusest, mis on viinud seedimise rivist välja, mis omakorda on toidutalumatuse üks põhjusi.

Vastus Pariisi laborist
Kevini ema Madleen Simson: “Kuni seitsmenda eluaastani oli tema olukord lootusetu. Ta oli sünnist saati närviline, ei maganud, kümnekuuselt tulid krambid, hiljem kõnepeetus. Lasteaias käitus nagu tüüpiline hüperaktiivne laps (nüüd nimetatakse neid hüpikuteks): segas ja  lärmas. Kui ta kodus haige oli, siis kasvatajad ütlesid, et rühmas on harjumatult vaikne.

Esimeses klassis olid tal hüsteeriahood, ta võis ilma mingi põhjuseta pool tundi karjuda või kolistas pinaliga. Me ei osanud temaga midagi peale hakata. Ükskord avastasin prantsuskeelse artikli selle kohta, et hüperaktiivsust, agressiivsust, epilepsiat, skisofreeniat ja autismi saab seostada raskmetallide mürgistusega. Saatsime Pariisi laborisse meie lapse uriinianalüüsi ja selgus, et tal on väga tugev elavhõbedamürgistus. Alustasime soovitatud toidulisandite ja gluteenivaba (s.t ilma teraviljatoodeteta) dieediga ning sellest peale on kõik läinud ülesmäge. Praegu on olukord hoopis teine. Ta on tavaline laps.”

“Mis nõu Eesti arstid on teile andnud?”

“Mõni on öelnud, et poisslapsed ongi sellised.”

“Kust ta selle mürgistuse sai?”

“Kindlasti üks mürgistuse allikas on mitu põlvkonda hammaste amalgaamplomme: need olid mu emal ja olid minul ka. Teine põhjus on vaktsineerimised, mida Kevin väga halvasti talus. Sellest tal tekkisidki krambid.”

Vaktsiinides nimelt on kasutatud säilitusainena tiomersaali, mille kahjulikust toimest on USAs suudetud kokku panna mitu esikaaneuudist väärinud kohtulugu.

“Miks peab uriinianalüüsid Prantsusmaale saatma?”

“Eestis neid analüüse ei tehta ja Haige­kassa ei maksa neid ka välja.”

Analüüsid ja nende põhjal soovitatavad toidulisandid ei ole kaugeltki odav lõbu. Kolm esimest analüüsi läksid Kevini vanematele maksma umbes viis tuhat krooni ja Šveitsist tellitavatele säilitusaineteta toidulisanditele kulub kakskümmend tuhat krooni aastas. Madleen Simson aga ei kurda, vastupidi, praeguseks toitub gluteenivabalt terve nende perekond. Alguses solidaarsusest, nüüd aga teadmisega, et kohukeste ja pirukateta läbi ajades ongi enesetunne palju parem.

Sveni ema Maimu Paatsi on samuti optimistlik.

“Kuni kuuenda klassini oli Sven tavaline Steiner-kooli poiss. Siis aga tõmbus kõrvale ja hakkas järjest enam kapselduma. Pärast toimetulekukoolis käimist töötas ta väikses puidutöökojas.

Sven muutus järjest kummalisemaks, kuni pandi psühhiaatriakliinikusse. Kolm aastat tagasi kuulsin autismiühingus loengut elavhõbedamürgistusest ja me lasime teha analüüsid Prantsusmaal. Selgus, et tal ongi elavhõbedamürgistus ning ka gluteeni-kaseiini talumatus.

Õppisin uusi toite tegema ja Sven sööb neid tohutu isuga. Sellest ajast peale on tema olukord läinud paremaks: tal on tekkinud huvi terve maailma vastu, huvitub lugemisest ja püüab kirjutada.”

Reaalsus ja soovmõtlemine
Markuse vanaema Annely Soots on ise arst ja seepärast hakkas ta kohe, kui beebil krambid ilmnesid, aktiivselt haiguse põhjusi otsima.

Annely Soots: “Lapselapsel ilmnes epilepsia ravile allumatu vorm ja seetõttu arstid talle elulootust ei andnud. Lapse olukord läks eriti hulluks 10. elukuul, kui ta sai kolmandat korda vaktsiine. Hakkasin uurima, et sündroomil peab ju ka mingi põhjus olema. Aga vaktsiin üksi ei tee haigeks. Meil on peres ka neljandat põlve gluteenitalumatus. Hakkasime siis meie meditsiini trotsides toidulisandite abil last ravima ja praeguseks on olukord paranenud.”

Annely Soots on ka raskmetallide-teemalise koolituskonverentsi organisaator.

“Meie soov on juhtida meditsiinitöötajate tähelepanu sellele, et keskkonnas on nii palju raskmetalle. Ning et ainevahetuslike protsesside korrastamine võib lihtsustada autisti arengut. Vale on ka see, et kõigile imikutele tehakse esimestel elukuudel vaktsineerimine ühe malli järgi.”

“Mida Eesti arstid toidulisanditest kui ravimeetodist arvavad?”

“Nad ei ütle suurt midagi, see on neile uus asi. Aga meie tahame, et pöörataks rohkem tähelepanu sellele, et kogu maailmas on autismi ja hüperaktiivsuse diagnoo­siga lapsi plahvatuslikult juurde tulnud ning paljud uurin­gud kinnitavad nende diagnooside seost raskmetallide mürgistuse levikuga.”

Paraku ei taha meedikud uskuda, et seni ravimatuks peetud haigusi saaks ravida gurmaanlike meetoditega.

Marje Oona, Tartu Ülikooli peremeditsiini õppetooli dotsent ja perearst:
“Ma saan aru nendest lapsevanematest, kes tahavad oma haigete laste heaks midagi teha. Toidulisandite, retseptide ja analüüsidega toimetamine annab lapsevanema elule mingi struktuuri. Uskumine dieedi ravitoimesse on inimlik, aga see on soovmõtlemine ja kuulub rohkem tajupsühholoogia valdkonda. Uuringud, millest siin nimetatud lapsevanemad lähtuvad, on paraku korraldatud nende firmade poolt, kes ise neidsamu preparaate turustavad. Need uuringud ei ole tehtud teaduslikule uuringule vajaliku ulatuse ja põhjalikkusega. Geneetiliste haiguste puhul on toidulisanditest väga vähe kasu. Tõsi on see, et autismihaigete arv on viimastel aastatel väga kiiresti suurenenud, kuid selle seos elavhõbedamürgistusega ei ole leidnud teaduslikku tõestust.”

 

Dr Marje Oona laiendatud kommentaar:

 

"Ma saan aru nendest lapsevanematest, kes tahavad oma haigete laste heaks midagi teha. Toidulisandite, retseptide ja analüüsidega toimetamine annab lapsevanema elule mingi struktuuri. Uskumine dieedi ravitoimesse on inimlik, aga see on paljuski soovmõtlemine ja kuulub rohkem tajupsühholoogia valdkonda. Uuringud, millest siin nimetatud lapsevanemad lähtuvad, on paraku läbi viidud nende firmade poolt, kes ise neidsamu analüüse turustavad. Need uuringud ei ole läbi viidud teaduslikule uuringule vajaliku ulatuse ja põhjalikkusega ning nendes ei määrata tegelikult üldse elavahõbedat ning nende abil ei saa otsustada elavhõbedamürgistuse üle. Pole kindlasti välistatud, et autistist lapsel ongi kaasuvana haigusena kas tsöliaakia (gluteenitalumatus) või piimavalgutalumatus - need lapsed saavad rangete piirangutega dieetidest kindlasti abi. Kuid selliseid lapsi on vähe ning nende probleemide diagnoosimiseks on olemas üldtunnustatud kriteeriumid ja hästi kättesaadavad uuringud, mille kulud katab Haigekassa. Ravile allumatu epilepsia puhul aga on tõenäoliselt tegemist Dravet' sündroomiga, millele puhul on hiljuti tuvastatud seda haigust põhjustav geenidefekt, täpsemalt naatriumkanali üht alaühikut kodeeriva geeni defekt. Selle sündroomi loomulik kulg on selline, et esimestel elukuudel normaalselt areneval lapsel tekib raske ja halvasti ravile alluv krambisündroom ning kujuneb arengupeetus. Lapse kasvades krambisündroom iseeneslikult leeveneb, kuid arengupeetus kahjuks jääb. 
Selleks, et teha vahet, kas mingil ravivõttel (näiteks dieedil) on ravitoime või on tegemist lapse aja jooksul loomulikult aset leidava arenguga või haiguse loomuliku kuluga, saab ainult topeltpimeda platseebokontrolliga uuringu abil. Praeguseks hetkeks on avaldatud vaid üks selline uurimus, mille tulemuseks oli, et gluteeni- ja kaseiinivaba toitu söövad autistikud lapsed võrreldes tavatoitu söövate autistlike lastega ei paranenud.
    Tõsi on see, et mitmete riikide tervishoiustatistika on viimastel aastatel näidanud autismi diagnoosiga inimeste arvu olulist tõusu, kuid selle põhjuseks on eelkõige haiguse diagnostiliste kriteeriumite muutused ning haiguse olemasolu parem teadvustamine nii meedikute kui ka lapsevanemate hulgas. Autismi seos elavhõbedamürgistusega on põhjalike teadusuuringutega ümber lükatud."