Dokument olukorda parandavate ettepanekutega valmib aasta lõpuks.

Kõivule jäi hästi meelde ETV saates “Ringvaade” räägitud lugu: Viljandis katkestatakse folgifestivali ajaks puhastusseadme mudakäitlus, et kääriva ja mädaneva läga töötlemisel leviv rõve hais ei häiriks linnakülalisi.

Samasuguse leha all kannatavad veel kümned paigad üle riigi.

“Oman suhteliselt head nina ja saan neist probleemidest aru,” ütleb rahvasaadik. “Inimestel on õigustatud küsimus, miks peavad nad haisu taluma. Miks vee-ettevõtted ei investeeri reoveemuda käitlemisse ega vii seda moodsale tasemele? Näiteks Saksamaal on enamik reoveepuhasteid kinnised, seal on inimeste häirimine haisuga mõeldamatu.”

Omaette küsimus on, mida järelejääva sodiga peale hakata. Kas põletada või kasutada kompostina? “Loomasõnnikut on inimesed veel valmis kasutama, aga inimeste oma ei taheta. Kartuli- või porgandimaale seda ei tohigi panna ning ka rohumaale ei tohi kohe pärast väetamist loomi lasta. Pole ju näiteks teada, kuidas ja kui pikalt mõjuvad kõik ravimid, mida inimesed tarbivad või lihtsalt kanalisatsiooni viskavad.

Šveitsis on selline väetamine keelatud, sest seal on kompostis keemilisi ühendeid loodusesse tagasi viimiseks liiga palju. Samas on meil Keila lähedal ettevõte, kes tahab reoveekomposti segada turbaga ja eksportida Lähis-Idasse. Ja Kohtla-Järvel pole kompostist lahtisaamisega üldse mingeid probleeme, sest tööstusmaastiku haljastamiseks läheb vaja mulda ja kust seda ikka võtta.”

Reoveepuhastite tänapäevastamine on aga väga kallis, makstes isegi pisikeses linnas miljoneid eurosid. Näiteks käis Kõiv nii Bulgaarias kui ka Leedus tutvumas Saksa päritolu seadmetega ja kuulis, et Viljandi-suuruses linnas ei tasu need end ära.

Seadmed võiksid ära tasuda aga siis, kui luua üle riigi regionaalsed keskused, kuhu veetaks kokku kõik ümbruskonna reoveemuda jäägid ning seadmete moderniseerimiseks kasutataks Euroopa Liidu abi. Euroabi kasutamine võiks tulla kõne alla juba järgmisel, 2014. aastal algaval eelarveperioodil.