Toomkiriku baroksete rüütliõite aednikud

Kuusteist aastat tagasi alustatud projekt on lõpetamisel – Euroopa uhkeim vapp-epitaafide kollektsioon Toomkiriku seintel on saanud puhtaks ja korda. Pusletükid on kokku pandud, kõik objektid on pildistatud ning viimasegi detailini dokumenteeritud.

Vabaduspõli enne ristirüütleid näib kui muinasjutt, need aga lõpevad ikka nii: “ja kui nad surnud pole, elavad nad tänase päevani”. Ja elamegi, nii meie kui ka nemad.

Uhkus või häbi?

Meie suhted baltisaksa pärandiga on keerulised. Tulid ju võõrad meie õue peale peremehetsema – raske oleks eeldada vastastikust lugupidamist. Ometi oleme saksapärasusest nii läbi imbunud, et meil omaenese algupära vaid uduselt meeles püsib. Meie omapära ongi nüüd segu, huvitav kokteil. Tallinna vanalinn, vägevad kindlused, toredad mõisad – kõik, millega me praegu turiste püüame, on ju ehitatud võõra võimu poolt! Palja vabaõhumuuseumi ja metsavendade punkrite peale nad vaevalt kohale tuleks.

Sissetoodud kultuur aga, vastupidi, tõmbus enesesse, säilitades keskaegset rüütlikultuuri siin veel sajandeid, nagu kirjeldab Carl Mothander seda värvikalt (minu lemmik)raamatus “Parunid, eestlased ja enamlased”. Ehk õppisid nemad meilt vastupidavust?

Teineteist mõjutades – vihates või armastades, imetledes või taludes – oleme siiski mõlemad säilinud…

Baroksed õied

Kogu Toomkiriku puit, ka seintel rippuvad lopsakad vapp-epitaafid, pärineb ajast pärast viimast hävitavat tulekahju Toompeal (1684). Õnneks just kiriku jõulise taastamise aegu tegutses linnas Christian Ackermanni nikerdustöökoda. Too Königsbergist pärit puulõikemeister, kes silmatorkavalt peent tööd tegi, nikerdas nii kiriku kantslipiirded kui ka altari. Vapp-epitaafide asjus on säilinud tellimiskiri Ackermanni töökojale Johan Andreas von der Pahleni poegadelt, kuid enamiku puhul pole autorlus kaljukindel, liiatigi annavad need stiililt sageli tunnistust mitme eri tasemega meistri tööst. Küllap jätkus linna õitseaegu tööd mitmetele puutöökodadele, ning hea eeskuju nakatab.

Jüri Kuuskemaa väitel on Tallinna toomkiriku vapikogu Euroopas ainulaadne, sest näiteks Rootsis-Soomes on nende kunstiline tase märksa tagasihoidlikum.

Skeemilt sarnased

Komme kanda matuseprotsessiooni eesotsas uhket au- ja mälestustahvlit, mis hiljem hauakambri seinale riputati, pärines renessansiajast. Ajapikku muutusid tahvlid aina vägevamaks.

Barokiaja vapp-epitaaf on umbes 2,5 m kõrgune, mõni suuremgi. Nagu nimetuski, jaguneb see kahte ossa: ülemine tahvel kannab vapikilpi koos aadlikrooni, rüütlikiivri ja selle lopsakate ehistega, alumisel tahvlil on aga kadunu nimi koos ülistavate epiteetide ja surmakuupäevaga.

Alaosa on enamasti kunstipäraselt ümbritsetud puust sõjatrofeedega – oli ju rüütli ülimaks auks seista relvil, et kaitsta oma valitsejat vaenlase eest.

Väärikaimast väärikaima sugupuu tunnistuseks kujutati vahel vapi all kändu, millest võrsuvatele okstele kinnitusid tillukesed esiisade vapid.

Pärast Põhjasõda tuli hiilgusega veidi tagasihoidlikum olla, kuid 18. sajandi keskpaigast saab vapinikerdus taas hoo sisse, kuni selle halvas Senati keeld inimesi kirikutesse ja hauakambritesse matta. Sestpeale riputati kirikusse vaid nn kenotaafid. Samal ajal asendus barokk klassitsismiga, mis aga puunikerduses ei kodunenudki – uusimadki vapid kujundati alalhoidlikult väljakujunenud barokses laadis. Kui vanemate vappide liimvärv kipub lagunema, hõbedased pinnad on lootusetult mustunud (mõnelt epitaafi-tahvlilt ei õnnestu nimegi välja lugeda), siis 19. sajandi vapid said sündides vastupidava õliv& amp; auml;rvikatte ja need on enamasti silmatorkavalt heas seisundis.

Läbi raskuste säilinud

Läbi aegade säilis toomkiriku sisseseade häirimatuna. 19. sajandil kirikus valitsenud hauakambri- või triumfikaare-miljööst saab tänapäeval aimu mõne säilinud akvarelli järgi.

Toomkirik oli alati olnud sakslaste kirik. Alles pärast noore Eesti riigi jõulist vahelesegamist (1927) loovutati see Eesti piiskopile. Kohe asuti ka “tolmunud ja kopitanud” saksa pärandit kirikust välja tuulutama. Pea lahkusid ka sakslased ise (1939), aga peagi pöördus tuul taas.

Sõjapäevil püüti pärandit igati toetada, välja anti isegi teaduslik teos – Sten Karling, “Holzschnitterei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland” (Dorpat,1943) –  mis on nüüd restauraatoritele äärmiselt kasulikuks osutunud.

Saabunud hävinguaegadel leidis rüütlipärand õnneks kaitsjaid, millalgi viidi kirikust koormate viisi nikerdisi võimalike rüüstamiste eest peitu. Suur osa neist leiti aastakümneid hiljem Hobuveskist luku tagant. Kuid eks vanad, hapraks muutunud värvikihiga puitnikerdised said edasi-tagasi transpordil kõvasti kannatada. Hoolitsevad näpud olid aastate jooksul siiski tohutu hulga lahtipudisenud puidust detaile kokku korjanud ning tallele pannud.

Eesti-Saksa päästeoperatsioon

Juba ligi viisteist viimast aastat asub toomkiriku orelirõdu all nurgas vineerseintega eraldatud kambrike, milles tehakse usinasti teadus-, puhastus-, kokkusobitamis- ja konserveerimistööd. 1992. aastal alustati Jüri Kuuskemaa ettepanekul Eesti-Saksa ühisprojekti Tallinna toomkiriku vapp-epitaafide konserveerimiseks, mida otsustasid rahastada Tallinna linn ja Eestimaa rüütelkond Saksamaal, oluline oli ka tolle aja Saksa suursaadiku Henning von Wistinghauseni käivitav roll. Know-how asjus panid õlad kokku Germaani Rahvusmuuseumi restaureerimisosakonna juhataja dr Arnulf von Ulmann ja meie Muinsuskaitseamet.

Alates aastast 1995 hakkas projekti haldama Tallinna Linnamuuseum ning töökoda juhatama maali- ja polükroomse puidu restauraator Ene Tromp, kes on töötanud asja kallal tänaseni.

Peagi tuli töökoormust leevendama kutsuda klaasikunstnik Madli Viires ja veidi hiljem ka maalikunstnik ­Virve Laan.

Kolmekesi on nad väikeses vineerlaboratooriumis töötanud ligi üheksa aastat, üksteist usinusega üle trumbates. Algusest peale on töökojas abiks olnud ka puidumeister Andres Allikvee.

Mida tähendab konserveerimine? Midagi ei asendata ega värvita, vaid allesjäänud vana mahakooruv värv ja kullatis kleebitakse tagasi, triigitakse, silendatakse ja tasandatakse, et säilinu edasi säiliks. Samal ajal kõik dokumenteeritakse, korrastatakse, pildistatakse, kirjeldatakse ja arhiveeritakse – luuakse süsteemne arhiiv. Meeletu töö... Ja nüüd hakkab see töö valmis saama.

Usina jälitustöö tulemus

“Kui tulin, olid seinaäärsed riiulid tihedalt vapitükke täis ja kellegi polnud aimu, kuhu need võiks kuuluda,” jutustab Virve Laan, “nüüd on neid vaid mõned kommikarbitäied järgiel.” Pideva uurimis- ja võrdlemistöö tulemusena, otsides allikaid arhiivist ja vanadest raamatutest, on enamik tükkidest oma koha leidnud. Kõik, ka “orvukesed”, näevad puhtad ja toidetud välja – ehk juhtub siiski ime ja nad leiavad oma koha!

Vaid üks suurem tiivakujuline kiivriehis kolme südame ga keskel on veel laual Madli Viirese ees, kes heledas valguses suurendusklaasi all seda vatitikkude abil puhastab. See hinnaline tükk (mille koht on juba kindlaks tehtud) leiti kiriku rõdult kapi tagant kultuurikihi seest viimasena.

Korras kollektsioon miinus üks

Rüütlite ajastu õied on aastasadade tolmust ja tahmast puhtaks pestud, kadunud tükid üles otsitud ja oma kohale kinnitatud. Puit näeb välja toidetud, säilinud värv ja kullatis jäävad kauaks püsima. Välja arvatud üks uuemaid õisi…

Suure meresõitja ja maadeuurija Ferdinand von Wrangelli (1797 Pihkva – 1870 Tartu) vapp-epitaaf on täiesti katki ning parandamiseks suurt lootust pole. Põhjus peitub selle valmistaja innovatiivsuses – kasutati ülimoodsat tehnikat, papjeemašeed. Ehk poleks seinal rippudes sellega tänaseni midagi juhtunud, kuid ilmselt sai saatuslikuks just evakueerimistransport – oma vanemate, puidust vendade vahele pressituna on papist rüütlikiiver ja lopsakad kaunistused lootusetult purunenud... Vähemalt seniste põhimõtete (mis katki, see katki) järgi pole seal teha midagi. Et seda eksponeerida, tuleks vorm fotode järgi taastada, aga esiteks pole pädevat selle tehnika valdajat ja teiseks pole selleks tegevuseks enam raha. Nii lamabki see taies kurvalt, inetu pardipojana oma saatust oodates, jõupaberi all laual. On kellelgi ettepanekuid?

Töö on aastate pikku teinud paljudele rõõmu, restaureerimiskoja külalisteraamat on täis tänuavaldusi ja kuulsate perekonnanimedega autogramme. Esiisade kirikut ja ennistustööde käiku käivad sageli vaatamas vanade aadlisuguvõsade järeltulijad, mõned veel Eestis sündinud. Enamasti on nad ­nähtuga rahul. Kuid vahel on sinna sattunud ka mõni värvikas pahur parun või on külaliste “vonni-aura“ olnud nii vägev, et paneb imestama…

“Eestis samaväärset tööd ei leidugi. Konserveerimise käigus oli vaja võidelda kõikvõimalike kahjustustega. Lõpupoole hakkas aina keerulisemaid olukordi ette tulema… Siinne töökogus – sada üheksa vapp-epitaafi – oli ainulaadne. Pealegi kätkeb see töö restaureerimise seisukohalt niivõrd palju erinevaid alasid: nikerdatud puidupind ja puitkarkass, värv, skulptuurid, kolmemõõtmelised detailid, maalitud tekstid, kullatis,” loetleb Ene Tromp. “Oleme selle ajaga erakordselt palju juurde õppinud, nii tehnilisest kui ka ajaloolisest küljest,” lisab Virve, ja Ene jätkab: “Näiteks oleme töö käigus õppinud kõik suurepäraselt fotografeerima.”

Varsti aga saabub päev, mil konserveerimise-saaga ja asised toimetused kirikus lõpevad.

Hindamatu kogemustepagasi omandanud restauraatorid panevad käed tasku ja hakkavad uusi väljakutseid otsima. Aga hoolitsetud vapp-epitaafide ümber hakkab taas valitsema sakraalne rahu.

Rüütlite ajastu Eestimaal

Muinasajastu lõpetas ristirüütlite (pikale­veninud) külaskäik. Külalislahkuseta pere­rahva keskel tuli kokku hoida, nii kuju­nes välja Harju-Viru rüütelkond, pärast Liivi sõda liitusid nendega ka ­Jär­va- ja Harjumaa vasallid. Tekkis ­võimas, pooltteistsadat perekonda ­koon­dav Eestimaa rüütelkond, praeguseks küll võimu kaotanud, kuid siiani tegutsev organisatsioon.

Sajandeid oli kogu provintsi siseelu juhtimine nende hooleks, seda nn Balti eriõiguse alusel, mis tühistati alles Vene keisririigi viimastel aegadel. Ja olgem ausad, rüütlikilp oli meile siiski aastasadade jooksul kaitseks idanaabrite huvide eest.

Tugevuse aluseks peeti seisusemälu. Eu­roopa arengutest oldi eemal, Prantsuse revolutsiooni tuuled siia päid pillutama ei ulatunud, terve sajand saadi rahus oma seisust nautida. Kuigi Põhjasõjast saa­dik Vene keisrikrooni all, oldi sealsest majandusarengust kõvasti ees, pärisorjus kaotati siinmail pool sajandit varem (1816). Tänu uuendustele tõusis põllumajanduse efektiivsus, kerkisid viinavabrikud ja tulud kasvasid. Mõisa­-
südameisse ehitati kõikjal uusi häärbereid...

Kultuuriliselt oldi vägagi ärksad, tervet keisririiki varustati ametnike ja nõunike, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlaste ja arstide, literaatide ja kunstnike, meresõitjate ja väejuhtidega…

1905. aasta röövimis- ja purustamislaine oli valus hoop, esimene märk, et aeg on võtnud teise suuna. Hävis palju, kuid veel suutis ülikkond end koguda. Kuid märkamatult pea tõstnud eestlaste eliit suutis I maailmasõja lõpuvintsutustes kehtestada rahvusriigi – ja see kuulutas kuldajastu lõppu.

Kohe hakati heaks tegema sajanditetagust ebaõiglust ja 1919. a maareform kuivatas aadli sissetulekuallikad. Peagi vastu võetud seadus seisuslike organisatsioonide kaotamise kohta võttis neilt viimase võimu. Pärast kahtkümmet aastat virelemist lahkus enamik neist Hitleri lahkel kutsel 1939. a tagasi Saksamaale.

Vastuvõtust kaugel isamaal ei tea me midagi, kuid näib, et kokku tuli hoida sealgi – Eestimaa Rüütelkond jätkab tegevust eksiilis. Õnneks on vastastikune vimm taandunud ja tänaseks päevaks on sakste toetusel suudetud toomkirikus ära teha hiiglaslik töö, et säiliks kohapeal loodud märkimisväärne kultuurivara.