Tegeldes eri valdkondade tippspetsialistide värbamisega, sealhulgas ka IT-sektorile, oleme aru saanud, et ainult traditsiooniliste kanalite (töökuulutuste portaalid ja trükimeedia kuulutused) kaudu värbamisega enam teatud ametikohtade puhul hakkama ei saa.

Ilmselt põhjustab sellise muutuse värbamisfirmade tegevuses see, et tööjõuturule on sisenenud nn google-põlvkond, kes ei ole elanud ilma internetita ja kes kasutab üle poole ärkveloleku ajast virtuaalseid keskkondi. Seega on kõige lihtsam saada selliste tööotsijatega kontakti seal, kus nad oma aega veedavad.

Kuigi nii mõnelegi võib ju tunduda pisut müstiline mõte, et töövestlus viiakse ellu kasutajate endi poolt loodud kolmemõõtmeliste tegelaste ehk avataride vahel kontoris, mis sarnaneb hea videomänguga, on sellel meetodil ka palju häid külgi.

Kübermaailm - ajavõit

Mitmed ettevõtted on välja toonud, et Second Life'is toimuvatel töömessidel on kergem saada kontakti n-ö passiivsete kandidaatidega, kes "reaalses elus" ei taha kulutada aega, et otsida töö kohta lisainfot, kuid SL-is on valmis suhtlema. Lisaks on võimalik SL töömessidel kasutada mitmesuguseid näitlikke materjale ja kaasata ka firma tippjuhte, kellelt osalemine ei nõua nii suurt ajaressurssi kui päriselus.

Virtuaalse keskkonna anonüümsus võib olla positiivne, kuna kandidaadid on ausamad ja julgevad esitada küsimusi, mida peavad oluliseks, kuid tihti tavalisel intervjuul esitada ei söanda.

Kuigi SL-is saab iga elanik ise endale valida välimuse ja riietuse ning näidata end just sellisena, nagu ta soovib, annab see siiski palju infot tema isiksuse kohta, näidates tema valikuid ja seda, mida ta enda juures oluliseks peab.

Leiab eelkõige IT-spetsialiste

Kuna virtuaalsed keskkonnad on omased just tehnoloogiahuvilistele, kes kasutavad uusi lahendusi ja on keskmisest altimad muutustele, siis on kindlasti just IT-tehnika valdkond see, kuhu vajalikke spetsialiste tasuks otsida ka virtuaalsel teel.

Näiteks võiks tuua ühe riigi politsei koosseisu värvatud küberkuritegevuse vastase meeskonna liikme konkursi, kus teadmised virtuaalse maailma võimalustest ja ohtudest olid värbamisel kõige olulisemad ja kus konkurss teostati ainult virtuaalses keskkonnas, milles kandidaatide oskused ja teadmised olid kõige paremini tuvastatavad. Virtuaalintervjuule võib loomulikult mõlema poole huvitatuse korral lisanduda ka lühike tavaintervjuu.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et küsimusele, millises mahus hakatakse kasutama virtuaalset värbamist, hetkel vastust ei ole. Kindel on see, et kui mõni aasta tagasi ei olnud sellist teemat võimalik veel tõstatada, siis praegu on virtuaalse värbamise kanali kasutusele võtmine aktuaalne ja edukad värbajad kasutavad ära oma loovust ja on innovatiivsemad kui kunagi varem.

Pole ju palju möödas ajast, kui tundus ulmelisena võimalus suhelda interneti vahendusel reaalajas inimestega, kes asuvad teisel pool maakera.

Second Life keskkond: www.secondlife.com