02.08.2007, 00:00
Tõpruse triumfi vastu
Olin mõne nädala eest uppuval Inglismaal.
Vahejuhtum leidis aset ühe proletaarsemat sorti hotelli
hommikusöögilauas, kus kõhtu täitis ka kamp korvpallureid
– mustade kulmude all padjane pilk ja minimaalselt kuus croissant’i
taldrikul. Samal ajal, kui seinal helendavast BBCst tulid reportaažid
üleujutatud paigust, pani üks spordisärgistatud
tüüpidest mängima kaasaskantava patareidega krappmagnetofoni,
millest hakkas välja voolama venekeelset popmuusikat. Käriseva
saundiga haledad lööklaulud, mingi slaavi push-up kordamas paari
repliiki süntesaatoritümaka taustal – helireostuse eest oli sel
hetkel veelgi keerulisem põgeneda kui pildireostuse eest. Nõnda
oligi sunnitud kogu hommikusöögiseltskond alustama päeva
lärmist augustatud ajudega. Mulle meenus sel hetkel üks Jaan
Kaplinski essee, kus ta nimetas erilist inimlikku ignorantsust ja hoolimatust
tõpruseks.
Kuidas veel tõbrast argioludes ära tunda? Kui ta ärkab öösel, siis paneb ta kindlasti tule põlema, hoolimata sellest, et keegi magab sügavalt. Ta räägib palju kõvemini, kui teised karjuvad. Ta rallitab maanteel ja teeb ebaloomulikult järske möödasõite. Ta jätab lagaseid jälgi. Ta lööb istudes oma porised jalad lauale. Sõidab autoga randa ja kuulab siis läbi lahtiste uste raadiot.
Mõnikord nimetame tõpraid isegi imetlevalt karismaatilisteks – siis, kui neid saab kogu ruum täis. Kuid kas nad ei tallu tavaliselt teiste varvastel, võib-olla isegi kukil, et end nähtavaks teha? Ei manipuleeri teiste süütunde ja delikaatsusega, et selle arvelt suurendada oma ego mänguväljakut? Tegelikult algab kõik egotsentrismist – arvamisest, et oma ideaalid ning soovid on absoluutse väärtusega. Teda ei huvita teised võimalused vaadata maailma, teda ei huvita üldse teine. On vaid üks ja esimene, on mina.
Kui ma mõtlen säästmisele, siis tundub, et säästa tuleks eelkõige inimesi, mitte abstraktset kosmoselaeva Maa ja atmosfääri selle ümber. Või õigemini – ka viimastest tuleb hoolida, kuid see arm peaks lähtuma eelkõige inimarmastusest. Sest mis kasu oleks neitsiolekus taastatud loodusest, kui inimesed ei hooli üksteisest?
Mis võiksid olla need kõige esmased jäljed, mis inimlik hoolimatus paiskab me keskkonda? Müra. Inetus. Kiirustamine. Kodutud (tarbetud ja formaalsed) ideed. Võib-olla võiks hakata piirama kuidagi lollide ideede tulva – rumalus risustab enam kui taara metsa all? Ning see taara on sinna jõudnud vaid rumaluse ajel. Kampaaniatega tuleb jõuda idioodini, mitte pudelini. Pudel ise prügikasti ei roni.
Päris kindlasti toodab pealiskaudset hoolimatust tonnide viisi juurde ka reklaamitööstus ja meediasüsteem. Kui palju on tegelikult emotsionaalsel või ühiskondlikul tasandil kordaminevat uudistes “Hiinlased teevad panda kakast suveniire” ja “Poshi tselluliit jahmatab maailma” (näited Delfist)? Kellele neid lugusid tegelikult vaja on? Puhas risu. Telekavad kubisevad sellistest näidetest. Üldse tundub, et privaatsfääri avalikustumine on keskkonda veelgi enam reostanud – kõigil on lubatud talluda kõigi eludel. Kusjuures seda tehakse suhteliselt ükskõikselt, ainsaks stiimuliks uudishimu ja tüdimuse tuim segu. Seejuures tunduvad internetikommentaarid erilise hoolimatuse kvintessents, rõveda inimvihkamise eelviimane jaam enne kellegi füüsilist mahanottimist. Internetiajastu arvamuspaljususe eeliseks võiks idealistlikult pidada üksikute pärlite sattumist tohutusse mürapilve, kuid kas see pole mitte liiga kõrge hind demokraatliku hoolimatusvabaduse eest.
Minu paradiisis pole kõige olulisemaks komponendiks liivarand, sinine vesi, palmilehega tuulutajad ega lautomängijad. Ma tahaksin loota, et seal on vaikne, et seal räägitakse vähe ja rahulikult; seal ei saa keegi järsku telekat või raadiot mängima keerata, kõigi elu ei kuulu seal kõigile. See on delikaatsus ja austus üksteise vastu, mis sunnib hoolima. Või mis sunnib, keegi ju ei käsi hoolida – aga nõnda on hea ja inimlik. Kuigi sarnaselt ökoloogiaga on ka hoolimine tihti ebaökonoomne, nõudes pingutust ja kulutusi. Kuid igasugust oma vajaduste piiramist on raske tajuda väärtusena – tagasihoidlikkust on palju keerulisem mõõta kui raiskamist. Valjus on märksa ilmsem kui vaikus. Risul, mida tekitab ebainimlik hoolimatus, ei ole nähtavaid tagajärgi. Kuid sisemised jäljed võivad olla need kõige verevamad. Negatiivne tagajärg võib muu hulgas olla nurka surutud inimlikkus, pärsitud loovus ja sallimatus.
Kui minna tagasi uppuva Inglismaa juurde, siis nii veider kui see ka pole – looduskatastroofid on täna ühed vähestest nähtustest, mis suudavad inimesi ühendada ning üksteisest massiliselt hoolima panna. Negatiivsetesse piirsituatsioonidesse, sellistesse, kus üks inimene vajab ühtäkki kedagi teist, on seeläbi kätketud palju positiivselt inimlikku energiat. Ideaalis ei peaks ökokatastroof meelde tuletama hoolivuse kriisi. Sest mis kohustab meid pidevalt kohanema ebainimlikkusega – müra, saastatuse, kiiruse ja egotsentrismiga? Miks me võtame hoolimatust millegi iseenesestmõistetava ja normaalsena?
Tanel Veenre on ajakirja Muusa pealik.
Kuidas veel tõbrast argioludes ära tunda? Kui ta ärkab öösel, siis paneb ta kindlasti tule põlema, hoolimata sellest, et keegi magab sügavalt. Ta räägib palju kõvemini, kui teised karjuvad. Ta rallitab maanteel ja teeb ebaloomulikult järske möödasõite. Ta jätab lagaseid jälgi. Ta lööb istudes oma porised jalad lauale. Sõidab autoga randa ja kuulab siis läbi lahtiste uste raadiot.
Mõnikord nimetame tõpraid isegi imetlevalt karismaatilisteks – siis, kui neid saab kogu ruum täis. Kuid kas nad ei tallu tavaliselt teiste varvastel, võib-olla isegi kukil, et end nähtavaks teha? Ei manipuleeri teiste süütunde ja delikaatsusega, et selle arvelt suurendada oma ego mänguväljakut? Tegelikult algab kõik egotsentrismist – arvamisest, et oma ideaalid ning soovid on absoluutse väärtusega. Teda ei huvita teised võimalused vaadata maailma, teda ei huvita üldse teine. On vaid üks ja esimene, on mina.
Kui ma mõtlen säästmisele, siis tundub, et säästa tuleks eelkõige inimesi, mitte abstraktset kosmoselaeva Maa ja atmosfääri selle ümber. Või õigemini – ka viimastest tuleb hoolida, kuid see arm peaks lähtuma eelkõige inimarmastusest. Sest mis kasu oleks neitsiolekus taastatud loodusest, kui inimesed ei hooli üksteisest?
Mis võiksid olla need kõige esmased jäljed, mis inimlik hoolimatus paiskab me keskkonda? Müra. Inetus. Kiirustamine. Kodutud (tarbetud ja formaalsed) ideed. Võib-olla võiks hakata piirama kuidagi lollide ideede tulva – rumalus risustab enam kui taara metsa all? Ning see taara on sinna jõudnud vaid rumaluse ajel. Kampaaniatega tuleb jõuda idioodini, mitte pudelini. Pudel ise prügikasti ei roni.
Päris kindlasti toodab pealiskaudset hoolimatust tonnide viisi juurde ka reklaamitööstus ja meediasüsteem. Kui palju on tegelikult emotsionaalsel või ühiskondlikul tasandil kordaminevat uudistes “Hiinlased teevad panda kakast suveniire” ja “Poshi tselluliit jahmatab maailma” (näited Delfist)? Kellele neid lugusid tegelikult vaja on? Puhas risu. Telekavad kubisevad sellistest näidetest. Üldse tundub, et privaatsfääri avalikustumine on keskkonda veelgi enam reostanud – kõigil on lubatud talluda kõigi eludel. Kusjuures seda tehakse suhteliselt ükskõikselt, ainsaks stiimuliks uudishimu ja tüdimuse tuim segu. Seejuures tunduvad internetikommentaarid erilise hoolimatuse kvintessents, rõveda inimvihkamise eelviimane jaam enne kellegi füüsilist mahanottimist. Internetiajastu arvamuspaljususe eeliseks võiks idealistlikult pidada üksikute pärlite sattumist tohutusse mürapilve, kuid kas see pole mitte liiga kõrge hind demokraatliku hoolimatusvabaduse eest.
Minu paradiisis pole kõige olulisemaks komponendiks liivarand, sinine vesi, palmilehega tuulutajad ega lautomängijad. Ma tahaksin loota, et seal on vaikne, et seal räägitakse vähe ja rahulikult; seal ei saa keegi järsku telekat või raadiot mängima keerata, kõigi elu ei kuulu seal kõigile. See on delikaatsus ja austus üksteise vastu, mis sunnib hoolima. Või mis sunnib, keegi ju ei käsi hoolida – aga nõnda on hea ja inimlik. Kuigi sarnaselt ökoloogiaga on ka hoolimine tihti ebaökonoomne, nõudes pingutust ja kulutusi. Kuid igasugust oma vajaduste piiramist on raske tajuda väärtusena – tagasihoidlikkust on palju keerulisem mõõta kui raiskamist. Valjus on märksa ilmsem kui vaikus. Risul, mida tekitab ebainimlik hoolimatus, ei ole nähtavaid tagajärgi. Kuid sisemised jäljed võivad olla need kõige verevamad. Negatiivne tagajärg võib muu hulgas olla nurka surutud inimlikkus, pärsitud loovus ja sallimatus.
Kui minna tagasi uppuva Inglismaa juurde, siis nii veider kui see ka pole – looduskatastroofid on täna ühed vähestest nähtustest, mis suudavad inimesi ühendada ning üksteisest massiliselt hoolima panna. Negatiivsetesse piirsituatsioonidesse, sellistesse, kus üks inimene vajab ühtäkki kedagi teist, on seeläbi kätketud palju positiivselt inimlikku energiat. Ideaalis ei peaks ökokatastroof meelde tuletama hoolivuse kriisi. Sest mis kohustab meid pidevalt kohanema ebainimlikkusega – müra, saastatuse, kiiruse ja egotsentrismiga? Miks me võtame hoolimatust millegi iseenesestmõistetava ja normaalsena?
Tanel Veenre on ajakirja Muusa pealik.