Tõsielu väiketootmine – dokumentalistika hetkeseis
Arvan, et Eesti Ekspressi loetakse sellepärast, et siin avaldatakse tihedaid lugusid, mis on pikemad kui uudistelood päevalehtedes. Siin on leheruumi n.ö. olemuslugudele. Ka Eesti dokumentaalfilmid on paljus just sellised ajakirjanduslikud olemuslood.
Olemuslugu kunstnikunatuurist on valmis teha suhteliselt kerge. Värvikas isiksus kannab ise ja allapoole teatavat taset ei saa tulemus langeda. Praegu on Jüri Sillart tegemas filmi Kaljo Kiisast ja Liia Sakkos Urmas Alenderist. Minevikukangelased on kindel kaup ja materjal sageli ladestunud. Pole ime, et leiame ettevalmistuses filmid Jaan Krossi vangilaagriajast (režissöör Peeter Simm), Georg Otsa lauljafenomenist (režissöör Hardi Volmer), baltisaksa teadlastest Adam von Krusensternist ja Alexander von Middendorfist. Noor ajakirjanik Imbi Paju on kokku korjanud eesti naiste kannatused KGB piinakambrites, vanglates ja asumisel. Teada mälestused, kuid seob neid naisvaatepunkt. Paju üritab ka edasi anda iseenda kujunemist oma vangilaagris olnud ema mälestuste foonil. Enesekindlus on hea, ent noor daam ei tea veel, et dokumentaalfilmi režissöör on siiski eraldi elukutse. Filmi nimi on ”Tõrjutud mälestused”.
Rahvuseksootikal mängivad ”Potisetod tulevad jälle” ja ”Kuningale kaebama”. Esimeses, Peeter Urbla filmis, lähevad linnamehed setudena laatadel savipotte müüma ja teises, Kaido Kahari filmis, ehitavad Vormsi-rootslased traditsioonilise kalapaadi ja sõidavad sellega Rootsi kuninga juurde, et kaevata tulnuk-rootslaste peale, kes ei oska hinnata kohalikke tavasid ja kultuuri. Et eksootika tõmbab, näitab veebruaris valminud etnograaf Liivo Niglase neenetsikirjaniku portree ”Juri Vella maailm” ringlemine maailma filmifestivalidel. Siin on ka traditsiooniline elutava selgelt vastandatud pealetungivale naftatsivilisatsioonile.
Originaalselt läheneb muutustele sõjajärgsel Euroopa kaardil režissöör Ago Ruus. Ta vaatleb neid läbi Eesti kuulsaima hobuse, saksa trakeeni tõugu musta täku Palladiumi. Kõige huvitavam projekt - oma ootamatus elementaarsuses - tundub olevat praegu läti tuntuima rezhissööri Laila Pakalnina film ”Buss”. Ühe Tallinn-Riia-Vilnius-Kaliningrad bussireisi läbi tahetakse värvikate detailide kaudu iseloomustada nelja Läänemere-äärse riigi elanike mõttelaadi. Bussireisiks aga planeeritakse kaks ja pool miljonit krooni. Kas see on Läti või Eesti film?
Oma tõsielufilmide kavandites astuvad mitmed rezhissöörid eetika piiri peale. Marko Raat kavatseb filmi hotelliteenindajate kommentaaridest oma klientide kohta. Urmas E. Liiv tahab, et noored kurjategijad filmiksid kaameraga oma tempe või siis müüksid neile antud kaamera ära. Andres Maimik forsseerib ”Welcome to Estonia” järjega ”Vali kord” edasi mööda eelmise filmi provokatsioonilist teed.
Selline on siis meie lähiaja dokumentaalfilm.Tänapäevaste eredate portreede ja probleemide tühimikku täidab Eesti Televisiooni poolt algatatud lihtsate ja odavate (eelarve kuni 50 000 krooni) dokumentaalide tegemine. Sügisel näidatavad 16 filmi peaksid olema n.ö. peeglifilmid eestlaste argielust. Autoriteks lai ring vanadest professionaalidest alustades ja harrastajatega lõpetades. Kõikvõimalike audiovisuaalkatsetuste näitamine eetriööl vastu 1. maid andis tunnistust sellest, et üleüldine videokirjaoskus pole enam kaugel.
Dokumentaalfilme näebki pea eranditult televiisorist. Süüdimatut filmi süüdimatu peategelasega ”Teine Arnold” vaatas koguni 217 200 inimest, ”Vanu ja kobedaid ilma grimmita” 194 400 ja ”Welcome to Estonia” 127 200. Vaataja eelistab meelelahutuslikkust ja ajakirjanduslikku sensatsioonilisust.
