Marko Raadi dokumentaalfilm „Matusepäevikud“ räägib kolmest Torontos tegutsevast eesti pastorist. Nende igapäevatööst väliseesti kogukonnas. Isiklikest ängidest, üksindusest, usust, alkoholismist, vanadusest, identiteedikriisist.

„Matusepäevikud“ ­kinnitati filmifestivali EstDocsi ­programmi ja pidi linastuma Torontos mullu novembris. Kõik oli justkui kindel. EstDocsi peakorraldaja Maimu ­Mölder palus filmitegijal juba lennupiletid reserveerida, aga nädal hiljem saatis uue teate: „Matusepäevikud“ Torontos ei linastu, festivali maht on piiratud, häid filme palju, küllap leiab film teisigi võimalusi linastumiseks.

Tegelik põhjus oli väliseesti kogukonna mõjukate esindajate vastuseis. Pole vaja sellist masendavat filmi meie sõbralikust ja üksmeelsest kogukonnast, oli nende arvamus.

Marko Raat, kaua te seda filmi tegite?

TUNNUSTATUD FILMIMEES: Eesti Dokumentalistide Gild tunnustas Marko Raati filmi „Matusepäevikud“ eest kolleegipreemiaga.
Foto: Vallo Kruuser
Seitse aastat. Käisin kevadeti ja sügiseti kolm nädalat Torontos. Kokku lõpuks ligi kolmsada võttepäeva.

Miks nii kaua?

Iga tundmatu maailm nõuab aega ja pühendumist, et seda mõista, iga teema ja suhe tahab lähedaseks kasvamiseks koos olemist. Vähemalt ma ise tunnen, et ainult koos oma tegelasega pika tee läbi käinult on mul õigus seda jagada. Loomulikult oli usaldamatuse kaitsesein esimestel aastatel tugev. Mul ei ole endal koguduse tausta ja kahtlustati, et nendest tahetakse karikatuuri teha. Näiteks esimese kahe aasta materjali pastor Jüriga pidin kõik ära viskama.

Saan sellest enesekaitsest täiesti aru – ei ole midagi lihtsamat kui teha pastorist karikatuur või kuivikust pühak, nii nagu igast inimesest ja kutsumusest saab teha stereotüüpide kandja.

Filmi vaadates jääb mulje, et saite peategelastega väga usaldusliku kontakti. Nad avavad ennast hingepõhjani.

Lõpuks jõudsime nii kaugele jah.

Kas peaosalised ise on filmi näinud?

Mul on alati kokkulepe, et näitan neile esimesena. Ütlen: kui te tõesti veenate mind ära, et miski stseen ei saa sisse minna, olen ma sunnitud selle välja jätma. Muidu mitte.

Oli siin filmis selliseid kohti? Stseen, kus pastor Kalle Kadakas on napsune?

Kõik said aru, et filmis on valusaid ja ausaid stseene, ja kui need välja võtta, pole ka kõige olulisemat. Mugava ja ohutu vestluse pärast pole mõtet dokki teha. Kalle vaatas filmi ära ja ütles, et tema alkoholiteema peab sees olema, see on ta deemon, midagi pole teha.

Jah, filmis on tänases ühiskonnas n-ö juriidiliselt piiripealseid kaadreid. Aga kuidas teha filmi iga päev surijate ja vanadega tegelevatest pastoritest ilma surma ja vanadust näitamata? Või kust jookseb näiteks pastori osalusel toimuvas stseenis piir avaliku ja privaatse vahel?
KALLE KADAKAS: Võitleb isikliku deemoniga, milleks on viinakurat.
kaader filmist

Keegi heitis ette, et olete vanu inimesi ära kasutanud?

Päris kindlasti ei ole ma kedagi ära kasutanud, olen kõigi nende inimestega, kes kaadris, sarnastes situatsioonides läbi aastate pidevalt koos olnud. Ma pole neid kaadreid varastanud, olen vanadekodus igas mõttes osalenud, nii juhtkonna silme all kui ka erakambrites, kaameraga ja ilma, vabatahtlikuna üritustel osalenud, kuulanud ja rääkinud inimestega, kelle elus paratamatult enam eriti käehoidjaid ei ole. Ja imetlenud, mida seal majas päevast päeva viimases faasis olevate inimestega tegelevad töötajad teevad, kuidas nad ise emotsionaalselt jaksavad, kaasa arvatud mu peategelased.

Ma ei filmi kunagi varjatult, mulle on tähtis vastupanu ja suhtlemine. Inimene peab saama võimaluse öelda ei. Sellest pingest sünnibki film. Olla kuskil põõsas ja pika otsaga salaja filmida – see pole mulle kunagi pinget pakkunud. Varastatud stseenis ei ole ei elu ega kunsti energiat.

Minu tuttav Toronto daam, kena inimene, teatas, et film on masendav. Tõsi, ta ise pole seda näinud.

Nende eestlus muutub aegamisi mütoloogiaks, legendiks. Meil on siin ju ka kõigil suguvõsas mõni mütoloogiline venelane või rootsi kunn või soldat.

No kuulge, kui film on ühe kogukonna lõppemisest senisel kujul ja inimeste isiklikult valusatest hetkedest – see ei saagi ju väga naljakas olla! Aga mu arust on kurb täpsem, kurbuses on väga palju ilu, kurbus aitab olulised asjad helisema panna ja meelde jätta. Ja ma ei arva, et surma ja kurbuse eitamine ja igapäevasest elust väljakirjutamine tänapäeva ühiskonnas meid kuidagi õnnelikumaks ja lõbusamaks on teinud.

Kas olete kokku lugenud, mitmel matusel filmi tegemise jooksul käisite?

Umbes kolmekümnel matusel, paarikümnel sain loa filmida. Alati küsisin sugulastelt, kas tohin filmida. Üldjuhul nad said aru, et olen seal sama nõutu kui nemad ja püüan aru saada, mis meiega surma vahetus läheduses toimub. Üldiselt need inimesed usaldavad sind, kes ise midagi ei karda ega kõikjal võimalikku pahatahtlikkust ei kahtlusta.

Toronto väliseestlaste hulgast kostab arvamusi, kuidas nende väike sõbralik ühiskond ei soovi, et selliseid asju näidatakse. Nagu sedagi, et nende pastor vahel tipsutab.

Kus siin sensatsiooniline ­paljastus on? Kõik teavad Toronto väikeses eesti kogukonnas niigi, et ühel nende armastatud jutlustajal on olnud alkoholiprobleem. Ajalooliselt pole seal suhtumine nii puritaanlik, vastuolulise elaani ja inimlike nõrkustega kirikuõpetajaid on varemgi olnud. Ja kes on sisuliselt kristlane, see teab, et oma deemonitega peab ausalt ehk avalikult tegelema. Koguduse inimesed teavad seda minust ju kümme korda paremini.

Ja Kalle ise andis nõusoleku filmi näidata?

Kalle pandi väga inetult ­kahvlisse. Olin talle ja isegi osale koguduse juhatusest filmi näidanud, polnud probleemi. Aga festivali korraldajad võtsid ühendust Kalle koguduse juhatusega sellises vormis, et ega te ju ei taha, et teid näidatakse halvas valguses. Loomulikult vastatakse, et muidugi ei taha. Ja Kalle sõltub koguduse juhatuse otsustest.
JÜRI PUUSAAG: On ise liimist lahti, sest kaotas kalli abikaasa.
kaader filmist

Ja siis ta palus, et ärge parem näidake?

Ma pole kurvemat kirja saanud. See on alandatud ja nurkaaetud inimese kiri: jah, olen sunnitud nõustuma koguduse ametliku seisukohaga. Endal pole mul filmi vastu midagi, aga ma saan aru nendest, kes ütlevad, et parem, kui filmi ei näidataks.

Inimene oli täiesti nurka aetud! Kuidas ühe inimesega saab nii käituda, kes on ennast nii palju avanud, ja nüüd on ta justkui süüdi ka veel, et seda filmi ei näidata!

Mis on see, mida Toronto eesti kogukond veel selles filmis hea meelega näha ei tahaks?

Ei ole ühtset Toronto kogukonda. Seal on sama palju ka inimesi, kes julgeks ja tahaks vaadata filmi, kus neis nähakse midagi enamat kui vaid rahvariiete kandjaid ja edukaid elukutselisi eestlasi. Aga eks see on mingis mõttes iga väikese kogukonna paratamatus, et elatakse oma mullis ja kiputakse üle reageerima igale sekkumisele või kõrvalt pilgule.

Eestikeelse põlvkonna hääbumine?

Väliseesti kogukonna hääbumine sellisena, nagu ta kunagi oli. Sellest saavad ausamad ja terasemad ise ka aru. Väliseesti kogukond ­muutub, teiseneb. Võib-olla muutub see ühel hetkel toredaks ingliskeelseks kogukonnaks, kellel on Eesti vastu sügav huvi ja poolehoid. Aga kuldajas­tu senisel kujul on paratamatult ammu möödas. See oli ühe väga suure põgenikelaine poolt erandkorras loodud mikromaailm. Nad ehitasid 1950ndatel üles nn paralleel-Eesti. Nad uskusid, et võib-olla see ongi ainuke ja viimane Eesti, mis üldse alles jääb. Nad asutasid oma koolid ja pangad, nad olid tublid ja aktiivsed. Neil on vist siiani ainus päris Eesti pank maailmas, LHV kõrval. Aga see on ju loomulik, et teine-kolmas põlvkond muutub asukohakeelseks.

Neile on see muidugi valus.

Jaa. Reaalsuse eitamine on inimlik... Aga rahvus ei saa olla elukutse.

Eesti keeles rääkimine pole paratamatult nooremale põlvele loomulik, kui seda keelt enam ei saa oma eakaaslastega kasutada. ­Nende eestlus muutub aegamisi mütoloogiaks, legendiks. Meil on siin ju ka kõigil suguvõsas mõni mütoloogiline venelane või rootsi kunn või soldat. Las ta jääb neile selleks, aga vägisi seda enam senisel kujul üleval ei hoia.

Kuidas nad lõpuks sõnastasid teate, et film festivalil ei linastu?

Töömeetodid on igal võimuorganil sarnased. Selle asemel, et saata kiri, nad küsivad, kas saaks skaipida. Kui on ebameeldiv asi, ei taheta, et sellest märk järele jääb.

Tegelikult on ju festivalitegijate enda teha, missuguseid filme nad näidata tahavad.

Töömeetodid on igal võimuorganil sarnased. Selle asemel, et saata kiri, nad küsivad, kas me saaksime skaipida. Kui on ebameeldiv asi, ei taheta, et sellest märk järele jääb.

Jah, muidugi. Nad võivad näidata ainult Eesti laulupidusid ja filme Torontos kringli tegemisest. Aga kas see festival siis väärib ka seda Toronto kogukonda, kes vajaks samuti peegeldusi ja puudutusi, dialoogi hetkel selles kogukonnas olulisega ja ühiskonnas laiemalt toimuvaga?

Mida on meil sellest kõigest õppida?

Kaudselt on Toronto eesti kogukond meie enda ühiskonna tilluke mudel. Ja seda filmi tuleb võtta ka kui meie enda portreed. Ka meie kipume oma Eestist näitama ainult klantspilti ja korrutama väikese tubli e-riigi edulugu. Ja rääkima igal pool lõputult lugusid meie edukatest ja niigi pildil inimestest. Aga mis on selle hind?

N-ö EKRE ehmatus on lihtsalt kogu sellele eelnenud edukultuse loomulik laps. Ühiskonna suure osa ignoreerimine, „teiseks“ nimetamine, olematuks peitmine, ebamugavate teemade ja „tagurlike“ inimestega mittetegelemine. Klassikaline soovmõtlemine ja fassaadiehitus ehk kurbuse- ja surmaeitus meie moodi. On ju nii tähtis, mida keegi meist hästi arvab. Ja jumal hoidku, et ei antaks sellist sisekaemust, mis on probleemsem või avavam, kui ollakse harjunud. Nii et ei midagi väga ootamatut iseenesest.

Kui tihti tänapäeva Eesti filmitegija tsensuuriga kokku puutub?

Jätame raha ja enesetsensuuri praegu välja. Aga jah, käisin hiljuti ­BFMis tudengifilmide hindamisel ja nuta või naera, teema täitsa olemas ka seal, omal kummalisel kujul... Nii et pole see tsensuur midagi puhas vintage-nähtus, nagu olin harjunud juba arvama, enne kui ise selle otsa komistasin.

Kas võib loota, et Toronto eestlased „Matusepäevikuid“ siiski näevad?

Jaa. 26. veebruaril plaanitakse Torontos seda siiski näidata. Nende Toronto eesti kogukonna inimeste ettevõtmisel, kellel on siiralt piinlik ja ebamugav selle farsiks muutunud olukorra tõttu, et kogukond, kes avalikult läbi aastakümnete nii palju sõnavabadusest on rääkinud, nüüd ise nii variserlikult käitub.